Kaaren nõela otsas: Üdi siirdamine*

Arne Merilai

„Rohi võetakse ära” ehk neelatakse alla ja „rohi võetakse ära” ehk murumätas kooritakse üles. Kokkuvõttes ei ole olulisem emb-kumb, vaid vastuoluline harmoonia tervikuna. Jaan Klõšeiko

Jüri Üdi ja Juhan Viidingu „Kogutud luuletusi” äsja üle lugedes vapustas mind kaks seotud tõdemust. 1. Kuidas, ime küll, hakkas levima ja jäi püsima klišeelegend peiarlikkusest kui millestki põhilisest. 2. Kui läbivalt puudutab ta surma küsimust.

Teisele mõttele on isegi tagantjärele ehmatades vähe tähelepanu pööratud – kummaline pimetähn publiku silmis. Kuigi luuletaja pidas võrdselt oluliseks mõlemat poolust: „ära nuta. naera hambad paljaks. / küll su huuled mind veel puutuvad. / kuid mu nali see jääb siiski haljaks / kui ka silmad koopaiks muutuvad.” Haljas nali kerkib rohkem pinnale, aukus silmakoobastest põrkutakse eemale.

Tegin tingliku rehkenduse valikkogu „Ma olin Jüri Üdi” põhjal. Sisukorras esineb 131 nimetust. Ilmneb, et pea 40 teksti kõneleb otsesemalt surmast, sh paar puhku enesetapust. Selle kõrval tematiseerub letaalne lõpp umbes 60 korda kaudsemalt, rohkem või vähem nähtava kujundidominandina. Kaduviku motiiv läbistab sadat teksti nii või naa. Lisame haigluse, ohutunde, elutühjuse kui selle tõelise surma satiiri ja vaevu jääb „amorbiidseid” luuletusi järele. Ei ole meil teist sellist surmalaulikut ühtki. Nii palju matusemeeleolu, „aeglase enesetapu” fantaasiaid, aga kui vähe vastukostmist. Kuid teiselt poolt: eks olid taolised meeleolud toona paljudele igapäevased. Võeti konventsiooni osana. Meelsamini keskenduti uuenduslikule kihile nende kohal – Alliksaare-järgsele keelelisele vembutamisele, peenirooniale ja -paroodiale. Seda enam tuleb tollane enesestmõistetavus, mida ta praegu enam ei ole, taas nähtavaks teha. 

Millises eelpõrgus ehk Dante limbos – suremisõppustel – pidi see mees oma ajas küll viibima. Ükski veiderdav mask ei tohiks maskeerida selle all loksuvat piina, ängistust, raske veretõbise olemisvaprust. Natuke hästi see siiski õnnestus ja vastuvõtu ositi valejälgedele suundumine riivab häbi: „vaatasin palju / hiljem valiti välja / mida ma nägin”.

Tema õuduskarje ei ole sama alasti kui Edvard Munchi oma, kuna ekspressiivsust silub maapäälsete asjade näiline olmerealism, kuid „Oie” või „Ohe” võiks maali pealkiri ometi olla. Teine ajaparalleel kandub Andrei Tarkovski filmi „Ohverdus” kanti, kui režissöör suutnuks lämmatavais ajapaineis ka turgutavat nalja visata ja pisutki lõõpida ehk ränka rõõmu tunda. Kõige lähem võrdlevpoliitiline viide võiks aga olla äsjane dokumentaalfilm „Salaja Tiibetis”. Nii jubepõhjalikult pole koonduslaager meil siiski kestnud, aga see oli alles äsja.

Kahtlemata ei ole eluots loetletud laulude ainus teema – on väär vastupidi väita tema mitmeti hargnevate tähendusvõrkude juures. Kuid igal juhul: „Mul sees on surmav annus. / Ma olen ankru hiivanud.”

Lähtudes algsõnumist, valigem nüüd mõni näide, kus ka kena värsisiire sees. Kuna too poeetiline „poomismäng” oli väljakuulutet ettekande lähteideeks: „kui matate, siis ärge enam pooge / mind lipsuga. / Sest elus kandsin hoopis teisi ehteid. // Suren suvel / ning mu kõrile / laskub kõigevärviline liblikas, / jäädes lehvitama mulle unetuult / uues elus, aga sama truult.”

 

*

Kirjud liblikatiivad nagu kikilips kõril – trikitav luule ise. Kuid see on vaid küütlev mimikri – õrnad kandjad tumediku kohal, mis on määravaks teemaks. Kas soovime lasta omale unetuult silma lehvitada? Anda end truu hingeliblika hoolde, et mitte reaalse ehk õudsega kohtuda? Lugeja võib-olla saab nõnda, aga kirjutaja ise mitte.

Paar aastat tagasi avaldasin Ene Mihkelsoni luule kohta artikli „Sisesiire”. Miks sisesiire? Kuna poetess kasutab sageli proosakõnelisi pikkvärsse, langeb ridadevaheline siire alatihti hoopis värsi sisse. Sealsamas imetlesin n-ö Üdi tüüpi siiret kui silmapaistvat semantilist võtet, vastandina Toomas Liivi laadi peamiselt puht-grammatilise siirdele. Loomulikult leidub kõigil kolmel kõike, ent ositi ollakse eraldi väljapaistvad. Neist Üdi mängib tähendusliku siirdega eriti tulemuslikult, kuna see sööbib mällu, tõuseb tekstist üle ja iseseisvub.

Värsiõpetajad Jaak Põldmäe ja Mart Mäger peavad semantilist siiret kõrgeks figuuriks, mis tekitab lisaks rütmimängule ka tähendusmuutusi. Reatähendus ehk väiksem üksus vastandub lausetähendusele kui tervikule, mis selgub alles järgmises värsis, mille tulemusel hinnatakse ümber kogu eelnenud mõte. Tugev tähelepanu tagasipööramise efekt on luule olemustunnus: struktuurisidususe ilmutamine, väljenduse rebimine esiplaanile ehk keelelis-vormiline enesele-osutus. Nagu alg- ja lõppriimid, asendilt võrdsed silbid värsimõõdus või paralleelne lauseehitus osutavad tagasi-edasi-tagasi oma sarnastele ekvivalentidele. Poeetilist teksti iseloomustab pidev ootuste loomine, nende rikkumine ja süstemaatiline tagasipöördumine varem öeldu poole, et uuesti edasi liikuda. Vastuvõtt aeglustub ja tähenduskihid paljunevad. Hää luuletus ei ole üksik tekst, vaid nende kallerduv kobar.

Siirdes jäävad nii värsside osatähendus kui ka terviktähendus stereofoonias kõlama. Tulemusena tekib vähemalt kolm tähendusvälja: „silmakirkjalik” A ja tegelik B ning A+B kui nende vastuoluline tervikühendus. Oksüümoron on teatavasti ka sürrealismi alustala – väga loogiline mu meelest.

On arvatud, et eriti mõjuv on, kui A ja B on risti vastupidised: „käinud maha oma jälgi nägin risti / risti vastupidi võetud kursile”. Kuigi elegantne nüanss, pool- või veerandtoon võib nihestusena olla efektsemgi. Nagu näite esimesest värsist avastame tagantjärele mihkelsonliku sisesiirde (käinud maha… oma jälgi nägin risti) võiks üldist mõttemeetodit nimetada alliksaarelikuks: tuletada igal sobival juhul olemasolevale ka vasturääkiv tähendus.

Niisiis, siirdega saavutatakse kujundlik mitmetähenduslikkus, ehk vähemalt kahe tähenduse kooskõlalis-vastuoluline kõrvutus kui kolmas tähendus. Ometi võib kahelda klassikalises triaadis tees-antitees-süntees, kuna ühtki teesi ega antiteesi lõpuni ei tühistata ja sellisena on vaieldav, kas nad ületatakse. Kokkuvõttes jääb siiski enim kõlama kalambuuri vormiline pidulikkus, vaimukas keele- ja mõtteuperpall kui võte ise, mis viskub üle kahetise sisu: „Ema tahab reisida ja isa kodus istuda / samuti ei ihka alati.”

Nõnda ahvatlevate nihete juures ei taha enam toppama jääda, vaid kangesti kipub edasi üldistama. Siire kui selline kasvab põhimõtteks, mis ületab pelga värsisiirde mõiste: tähenduse, idee ehk mõtteüdi siirdamine üleüldse.

Vaatleme järgnevat pööritavate ülekannete jada: „apteek tehakse lahti / apteekril vajutatakse silmad kinni / viimast korda tema terviseks / rohi võetakse ära / kolm peotäit mulda”.

„Tehakse lahti”-mõte siirdub „vajutatakse kinni” vastandlikku mõttesse. Sealt edasi „viimast korda vajutatakse silmad kinni” ja „viimast korda tema terviseks võetakse”-mõtetesse. See kandub edasi „viimast korda terviseks jooma” ja „mälestuseks jooma” teineteisesse peegelduvasse sisusse, mis vajutab täpi juba koomika klahvile, tekitades tragikoomilise akordi. Küllap paljud on viibinud matustel, kus sopsus peielised unustavad end ja hakkavad viimaks kadunukese terviseks jooma, mis mõjub kurbnaljakalt.

Edasi aga läheb veel pingelisemaks. Peieviina spiritus, vahest üle „külmarohu” tähenduse, siseneb uude tähendusvälja: apteekri matusel tundub kohane võtta napsu asemel rohtu. Nagu Lutsu proviisor pruukis punsliõli. See on aga üks rahutu rohi, sest osutub homonüümiks rohukamaraga, mis samuti tuleb enne „ära võtta”, et kedagi matta ja kolm peotäit järele visata.

Kogeme järjestikusi edasi-tagasi üdisiirdamisi. Erinevate skelettide luud (sõnad, fraasid, mõisted kui sisukate elementide hulgad) rehitsetakse kokku ja liidetakse uueks kondibuketiks (koondmõisteks). Loomult väga mütoloogiline tegevus, võrdle näiteks Lemminkäise emaga. „Millega pühkida Rroosi Selaviste kalmu? Palun – siin on tema luud.” Vanad kondid elustatakse seestpoolt uue närviga, kuigi sinna jääb ka pisut endist ollust alles. „Rohi võetakse ära” ehk neelatakse alla ja „rohi võetakse ära” ehk murumätas kooritakse üles. Kokkuvõttes ei ole olulisem emb-kumb, vaid vastuoluline harmoonia tervikuna. Kus mõlemad luukered ja mõneti ka kolmandaid konte oma üdi vahetavad ning lisaks veel väljastpoolt täiendavaid süste saavad. Üks olek kandub üle teiseks, tähendused libisevad üksteise alla, erinevad struktuurid liituvad. Nagu muumitrollide võlukübar, mille all fraasid ühinevad, elustuvad ja igale poole laiali sibavad kui kokkutraageldatud kunstputukad.  

Kaks vastandlikku paradigmat liidetakse kokku mingi kolmanda, ühendava alusel. Sõnamängus ühteainsasse väljendusse koondatud vastandlike mõtteväljade energiast vabaneb pool, mis vallandub üllatuse ning naeruna – nõnda seletaks lõbustavat efekti freudistlik energeetiline koomikateooria.

Mart Mäger kirjeldab seda menetlust hästi pikemas artiklis „Mängumees ja tagaaetav. Koomika ja grotesk Jüri Üdis”. Tema monograafia „Luule ja lugeja” on eesti kirjandusteaduse tähtteoseid, viljaka strukturalismi ehe näide. Binaarsed opositsioonid, võrdsustav vastandamine, loov ümberstruktureerimine… Lingvistikapõhine poeetika on ikkagi kirjandusanalüüsi tuum, kõik ülejäänu juba rohkem või vähem sekundaarne. Seda meetodit tuleb hoolega hoida, mida enam eesti filoloogia sõrmede vahelt laiali pudeneb. Kui sügavalt suudab sotsioloogiline postkolonialism või hälbeuurimus (queer studies) haarata Üdi-Viidingu keeleluule eksistentsiaalsõnumit? Tiibeti paralleel on kahtlemata tähtis, kuigi „jaapan on kaugel / eesti on kaugemal veel…” Hälbeteooria ei käsitle ainult seksuaalsust, vaid ka dändismi – kas tundub see fundamentaalne? Poeet on kahtlemata hälvik – aga mida põhjalikku see seletab? Võrdlev-ajalooline lähenemine loomulikult: Christian Morgenstern, Fernando Pessoa, Edgar Allan Poe… Enno, Talvik, Alliksaar… Luik, Runnel, Ehin, Kareva… Positivistlik võrdlev-ajalooline lähenemine – see on teine tera.

Nõnda on Hasso Krulli neli Üdi-reeglit –väljenduse tuletamine keelest endast, eituste seeriad, pidevad uued algused ja isegi uudsem hüperelliptilisuse tõdemus – varasema targa kriitiku läbinägeva analüüsi ümberütlus. Väga elliptiline oli juba Juhan Liiv. Samas võib mõista, miks Krulli järelsõna „Jüri Üdi, Juhan Viiding ja eesti luule” tõrjub eelkäija järeldavat ettepanekut ehk groteski ideed. Tõepoolest, tegemist on peamiselt pitoreskse kategooriaga ja vaevalt et iga keelemäng pilti sisendab. Toore karnevaliesteetikaga ei maksa verbaalsele täppisgraafikale läheneda.

Kuid grotesk võib olla ka noobel, peidetud ja õrnatundeline: renessansi, baroki, uusklassitsismi läbipõimunud arabeskid, peenfiguurid. Mitte ainult robustne Gargantua, Jumalaema küürakas, gooti kimäärid või Frankensteini ulmesigidik, vaid ka läbi ruumide kasvav vahva Alice Imedemaal esindab klassikat, kuigi esmapilgul selle peale ei tuleks. Grotesk liidab endas meeldimise ja võõristuse, ilu ja häirituse. Kui on esindatud ainult antipaatne, siis ta kaob ja jäävad monstrumid. Kui ülekaalus on sümpaatne, kipub läägeks ega raputa. Empaatia koos ehmatusega tekitab groteski: imetlev põlgus, muhe õudus. Ilu ja elu ning hirmu ja surma uksed olgu võrdselt avatud. Arusaadav, et vaistlikult hoitakse hüva poole, eemaletõukavast kaugemale. Kuid nõnda petavad lillekirjud liblikatiivad ära – lõbu köidab kogu tähelepanu ja surm maetakse maha.

Lähemal lugemisel näeme, et Mägra loetletud normivastase liitmise näited on siiski peamiselt keelelised ega esinda niivõrd prisket ja veidrat kehalist ornamentikat. Viimast võib ehk hädapärast kohaldada mõne jutustava luuletuse nagu „Peapõrutus” puhul, kus lüüriline mina ripub nagu nahkhiir koolitrepi küljes. Analüütik kõneleb nähtuste absurdsest ehk harjumuspäratu loogikaga ühendamisest, aga toodud tsitaadid tuletavad oma koomika valdavalt keelest. Seega võib öelda, et ta kõneleb pigem lingvistilisest või grammatilisest groteskist ja vähem mimeesisest.

Kirja- ja kõlapildi naerutamine (maanja krandioosa), madalkeelsus versus kõrgstiil (kuused kasvanud õigesti / lilled puhkenud õieti), intonatsioonide kokkupõrgatamine (Te teate ju, mis mees ma olin eile. / Te teate ju! Mis mees ma olin eile?), ühildamatute mõistete või aluste võrdsustamine (mu kõrvakäigus sibas helihark; mu lemmikaastaaeg on öö mu lemmiklill on lill), käibefraaside deformeerimine (oma särk on kõige ligedam), pidevad kahemõttelisused (vasak silm on parem silm), kõrvutamatu kõrvutamine (Ta armastab šampinjone. / Ta armastab elu); loetelu tühistamine (kõige toredamaid asju toovad aga emad / kõige toredamaid asju isad ka veel toovad / ja veel kõige toredamaid vanaemad koovad), üksiku ja üldise nagu ka mikro- ja makroskoobi inversioon (tundsin äkki end imesuurena, / võimsana universumi ees), kõneobjekti väljavahetamine (laev tuli kaua üle suure lombi / nüüd on ta siin ja võtab kindad käest) jmt. Sisuline pahupidipööratus ja keeleline enesele-osutus – tähenduslik üdisiirdamine. Keel kõneleb kui defineeriv diferents ehk erinewuste negatiivne süsteem.

Viimaks: tavapärase sõnairoonia üle näib Üdi-Viidingul domineerivat olukorra iroonia, samuti kui sokraatiline peidukõne ehk understatement’i pilge. Ei ole valdavalt nõnda, et ütleb üht, aga mõtleb vastupidist, mis on verbaalse iroonia põhitunnus. Vaid nagu ütleb, nii lüüriline mina ka näivalt mõtleb – prima facie sõnasõnaliselt. Aga millele selle kaudu mainivalt vihjatakse, seisab ristioksa tekstis väljendatuga: „laske lapsukestel kaevikusse tulla”. Väljendatud maailm (kitsas kontekst) ja vihjatud maailm (lai kontekst) põrkavad kokku – tekib situatsiooni iroonia. Või karmimalt veel ehk huulde hammustav sarkasm: „Terava keelega mees, / seo oma keelepael, / muidu lüüakse keelde / viimane kabjanael.”

Lõpuks on ka tragikoomika kui teatraalne põhikvaliteet olemuselt groteskne: veider, lepitamatu ühendus – kord lõbustav, siis õõvastav. Ämblikuvõrgu koovad valmis väikesed fraasifrankensteinid: pealt küütlevad ja amüsantsed, kõhu alt kurjemad ning karvased.

Kahjuks Krauklisest (läti keeli Kaaren) elik vabaduse häälest nõela otsas ma enam kõnelda ei jõua, sest leheruumi põle.

 

 

 Lühendet-kohendet kõne konverentsil „Juhan Viiding, eesti luuletaja” 29. augustil Tartus.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming