Kaasaloova kriitika hüpotees

AARE PILV

Näib, et kriitika on praegu kuidagi päevakorral: Sirp on viimasel ajal kriitikaküsimustele tihedamat tähelepanu osutanud, augustis toimus Vormsil tõhus kriitikute suvekool,1 kirjanike liit korraldas eelmisel hooajal vestluste sarja „Kriitiline olukord”. (Aset on leidnud neli vestlust: sissejuhatavalt kriitika olukorrast ja võimalustest rääkisid Tiit Hennoste, Johanna Ross ja Mart Velsker; noorte kriitikuks saamisest kõnelesid Carolina Pihelgas, Berk Vaher ja Rein Veidemann; eri valdkondade kriitika erinevustest vestlesid Virge Joamets, Alvar Loog ja Rebeka Põldsam; teemal „Kas kriitikul peab olema maailmavaade?” arutlesid Hasso Krull ja Mihkel Kunnus. Loodetavasti sari jätkub.)

Ma ei hakka siinkohal veel kord üle rääkima või sünteesima neil kokkusaamistel räägitut, vaid kasutan pakutud ruumi hoopis selleks, et lisada üks nurk käimasolevatesse kriitika üle mõlgutamistesse.

Sarja „Kriitiline olukord” viimane vestlus leidis aset kirjandusfestivalil „HeadRead”.  Aare Pilv vestlemas teemal „Kas kriitikul peab olema maailmavaade?”.

Sarja „Kriitiline olukord” viimane vestlus leidis aset kirjandusfestivalil „HeadRead”.
Aare Pilv vestlemas teemal „Kas kriitikul peab olema maailmavaade?”.

Dmitri Kotjuh / www.kotjuh.com

Kriitikat ja kriitikuid on võimalik mitmeti tüpologiseerida. Näiteks kolmteist aastat tagasi, kui oli üks pinev hetk eesti teatrikriitika enesemõtestuses, käis Erkki Luuk välja ühe võimaliku kriitikute taksonoomia (mis on muidugi selgelt luugiliku ilme ja tooniga). Ta pakub välja sellised tüübid, keda kriitikapildis oleks vaja: tõe rääkijad, „kurjad tädid ja onud, kes kõigile vitsa annavad”, need, „kes „üldse mitte millestki aru ei saa” ja iga asja peale ainult „mõhh” ütlevad”, need, „kes väljuvad kõige ebasobivamal hetkel „võsast” ja ütlevad asju, mille peale keegi kunagi tulnud pole”, abrasiivse ja hermeetilise sõnumiga avalikud paariad, need, „kes „teatrikriitika establishment’i ambrasuurile viskuvad”, teatrisõdade kangelased”, ning viimaks need, „kes arvavad, et nad on „tipus” ja esindavad liivakasti „ametlikku” seisukohta”. Luuk võtab kokku: „Kui õnnestuks tekitada selline taidlus-skeem … võiks eesti teatrikriitika tulevik olla erakordselt ere.”2

Seda Luugi taksonoomiat on hea meeles pidada, et säilitada tervislikku krambivabadust – kes ütleks, et selline kriitikutüüpide jaotus ei pea paika? Tegelikkus on alati palju mitmekesisem ja voolavam kui mis tahes metateoreetiline süstemaatilisus.

Umbes samas vaimus tahan välja pakkuda veel ühe lihtsa jaotuse. Mulle näib, et kriitika võib jaotada kolmeks; ma ei nimetaks neid isegi tüüpideks, vaid pigem kriitilise hoiaku võtmeteks või kunstiteosega suhestumise viisideks. Kõik kolm võivad sisaldada hinnangulisust, aga ei pruugi seda teha, kõigi kolme diapasoon võib ulatuda ajalehenupust akadeemilise ilmega analüüsini, kõik kolm sisaldavad erinevaid kriitikažanre. Loomulikult pole need kolm võtit selgesti eristuvad tekstitüübid, vaid pigem teatavad kriitilise lähenemise dominandid.

Selle jaotuse aluseks on erinevad kujutelmad sellest, mis on kunstiteostest rääkimise mõte ning kuidas kriitilise teksti autorist lugeja/kuulaja/vaataja kunstiteosega suhestub.

Esimene on n-ö vastuvõttev kriitika. Selle sisuks on põhiliselt kirjeldada oma vastuvõttu, muljeid, mõtteid ja tundeid teosega seoses. Sageli on selline kriitika ka soovitusliku ilmega: „lugesin seda raamatut, kirjutan sellest, et seda teistele soovitada või öelda, et nad seda ei loeks”. See on „raamatusõprade” või „teatrisõprade” kriitika: inimesed loevad raamatuid ja vaatavad lavastusi, et saada kunstilisi elamusi ja siis neid elamusi jagada. See võib olla ka tarbijakaitseline kriitika, mille üks eesmärke võib olla otseselt anda juhiseid inimeste raha ja aja investeerimiseks raamatu- või teatriturul. See kriitika võib olla oma väärtuseeldustest üsna teadmatu, aga võib lähtuda ka väga kindlatest teadlikest esteetilistest kriteeriumitest. Igal juhul on selle eesmärgiks öelda, „kas see raamat või lavastus rikastab mind”. See kriitika lähtub kunstiteosest kui elamuse pakkujast. Selle kriitika põhiküsimus on „mida mina tunnen ja mõtlen, kui ma seda teost kogen?”.

Teine kriitikaviis on n-ö tõlkiv kriitika. Selle eesmärk on lasta kunstiteos läbi teatavast filtrist, et kätte saada sealt see, „millest teos tegelikult räägib”. See filter võib olla mõni kunstilise analüüsi metoodika, aga see võib olla ka kunstiteose vaatlus mõne kunstivälise valdkonna mõistestiku kaudu (nt sotsioloogilises või psühholoogilises kontekstis). See võti on tegelikult väga laia haardega, ulatudes huvist selle vastu, „mida autor sellega mõtles” (või positivistlikust huvist, „millisest autori elusündmusest see teos tõukus”), kuni sellise kriitikani, mis käsitab kunstiteost vaid näitematerjalina teatavate psüühiliste või sotsiaalsete sümptomite kohta. Sellise kriitika põhiküsimused on: „mida autor tundis ja mõtles?”, „milliseid tundeid ja mõtteid teos meile vahendab?”, „milliseid tundeid ja mõtteid tahab autor/tekst meile edastada?”, „milliseid tundeid ja mõttekonstruktsioone teos meile reedab?”. Võimalik, et seda võtit tulekski diferentseerida. Siin saab eristada kaht põhihoiakut: autori/teose intentsiooni otsing ning teose käsitamine millenagi, mis räägib meile midagi ilma otsese intentsioonita. Igal juhul on need mõlemad siiski hoiakud, mille kohaselt teos on algmaterjal, mille põhjal kriitik eks­plitseerib midagi, mis ilma tõlke/tõlgenduseta eksplitsiitne pole.

Minu jaotuse tegelik mõte ongi ainult eristada kolmas kriitikaviis – see kolmas on ehk kõige arusaadavam eristatuna kahest eelmisest. Ma nimetan seda kaasaloovaks kriitikaks. Sellise kriitika loomuseks on teose edasiloomine või taasloomine. Kunstiteos on sellise hoiaku järgi mitte niivõrd elamuse saavutamise vahend või mõistatuslik tõlgendavat lahendust vajav objekt (vastas-ese, nagu heideggerlased saksa Gegenstand’i tõlgivad), vaid teatav eluakt, suhtlussündmus, mis ei vaja niivõrd või ainult nautimist või tõlgendamist, vaid teatavat vastastikusust. Selline kriitika püüab ka ise olla samasugune suhtlussündmus, kusjuures tema suhtluspartneriks pole teised lugejad ega ka mitte kunstiteose autor, vaid teos ise – ja seega on selline kriitika ka ise teatud määral eluakt sellises tähenduses, nagu seda võib olla luuletus, lavastuse roll või maal. Ma ei pea siin silmas sugugi seda, et selline kriitika peaks olema kuidagi poeetiline või ise kunstiteos – ei, see peaks siiski jääma kriitikaks, omaette valdkonnaks, mille funktsioon on pakkuda retseptsiooni, tõlgendusi, mõtestusi, tuua kunstiteos kultuurilisse kommunikatsiooniringi. Oluline on just spetsiifiline hoiak kunstiteose suhtes. Sellise kriitika põhiküsimused on „mida ma pidanuksin tundma ja mõtlema või võinuksin tunda ja mõelda, et luua selline teos?” ja „millised tunde- ja mõtteolukorrad oleksid vajalikud, et selline teos saaks sündida?”. See on teatavas mõttes teose autoriks kehastumine, kuid mitte autori intentsioonide oletamine, vaid teose uuesti loomine selle kaudu, et teosest tuletatakse selle loomise eeldused. Mingis mõttes on see ka loomisprotsessi oletuslik tagurpidi pööramine – kuid loomisprotsess polegi kunagi ühesuunaline, vaid seisnebki pidevas algimpulsside ja lõppväljundi vahel liikumises ning vastastikuses korrigeerimises. See on mingis mõttes kahe eelmise hoiaku segu: autori intentsioonide asemel on keskmeks iseenda mõtted ja tunded, kuid mitte teose passiivse adressaadina, vaid teose aktiivse edasiloojana. Autori teadlike või ebateadlike sihtide asemel eksplitseeritakse iseennast, kuid mitte elamusi saava publikuna, vaid sellena, milleks kunstiteos tegelikult üles kutsub – maailma kaasloojana. Võiks öelda, et siin tegeldakse teose tõlkimisega iseenda omaks ja iseenda tõlkimisega autoriks.

Selline kriitika ei pea tingimata olema positiivne, sest selline hoiak võib viia ka äratundmisele, et kui mina oleksin sellise teose loonud, siis oleksid mu mõtted ja tunded sellised, mida ma pean valeks või liiga algeliseks. Kuid vähemasti olen ma teosel lasknud olla see, millena ta on loodud – elus suhtluse juhtum. Sellise hoiaku taga on arusaam, et iga teos on algupärane suhestumine maailma artikuleerimise võimalustega, epistemoloogiline akt.

Ma ei arva, et mõni neist kriitika viisidest oleks teistest parem – kõik on vajalikud, et katta kunstiteoste toimimisviiside täielikku diapasooni. Oma mitte just kõige mahukama kriitilise tegevuse juures olen aga püüdnud jõudumööda silmas pidada toda kolmandat hoiakut, sest mulle näib, et alles sellise hoiaku mängutulekul muutub kriitika kunstiteoste endiga võrdväärseks inimlikku olemist mõtestavaks tegevuseks. Kunst on kommunikatsioon, mis on tavasuhtlusega võrreldes komplitseeritum, seega sageli täpsem ja uut informatsiooni ning modaalsusi juurde tekitav kommunikatsioon. Ma arvan, et ka kriitika võib olla samasugune.

1 Indrek Grigor, Kutselised harrastuskriitikud Vormsil. – Sirp 5. IX 2014.

2 Erkki Luuk, Teatrikriitikast. Ilma haamri ja milletagi. – Sirp 1. VI 2001.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming