Kadastik ja Kivirähk. Kirjandus ja ajakirjandus.

Kaupo Meiel

Mart Kadastik, Kevad saabub sügisel. Toimetanud Marika Mikli. Kujundanud Mari Kaljuste. Varrak, 2013. 224 lk.Andrus Kivirähk, Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust. Toimetanud Inna Lusti. Kujundanud Andres Rõhu. Eesti KeeleSihtasutus, 2013.388 lk. Tsiteerin kõigepealt Fjodor Dostojevski ära, siis saab edasi minna: „Piiratud „harilikule” inimesele pole näiteks miski kergem kui pidada end ebaharilikuks ja omapäraseks inimeseks ning tunda ennast selles rollis kõhklematult hästi” („Idioot”). Enam-vähem see lause haakub teema ehk Mart Kadastiku debüütteose „Kevad saabub sügisel” ja Andrus Kiviräha uue romaaniga „Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust” ning annab arvustusele, kus kirjanduskriitiku rollil kui sellisel paraku hoopiski ei peatuta, vajalikku kaalu ja sisukust, isegi kui lause pole korralikul kombel „Idioodist” välja otsitud, vaid leitud kõikvõimsa Google’i abil internetilehelt tsitaat.com.

Kaks rolli
Ajakirjaniku amet pole tänapäeval eriti austusväärne, kuid toob leiva lauale. Kirjaniku kutse toob leiva lauale vähestele, kuid on sellevõrra väärikam. Mõni kirjanik on samaaegselt ajakirjanik, mõni ajakirjanik tahab saada kirjanikuks ja mõni üksik saabki.
Nii Kadastik kui Kivirähk on pigem suuremat kui väiksemat otsa pidi eesti ajakirjanduses ja nende mõju sellele võib juba praegu väga suureks hinnata, tulevate aastate jooksul see suureneb kindlasti veelgi. Kiviräha rollist eesti ajakirjanduses kirjutas hiljuti põhjalikult Mart Soidro („Rahvakirjanik võib suvepuhkusele minna”, Sirp 6. VI).
Kadastiku panusest eesti ajakirjandusse on sellist ülevaadet kirjutada ilmselt keerulisem, sest see pole enam niivõrd kirjutatud lugude kui ettevõtete, majandustulemuste, oma- ja võõrkapitali ning muu sellise lugu. Muidugi on oma jao lehelugusid aastate jooksul kirjutanud Kadastikki, võtnud vastu þurnalistikatudengite eksameid ning nõnda edasi, kuid tänapäeva eesti ajakirjanduse ühe suurtegija tegelik panus on seal, kuhu lugeja silmad ei ulatu.
Vaevalt mõni Kadastiku rolli põhjalik ülevaade jõuaks lähiajal mõne Eesti Meedia väljaande veergudele. Ühel või teisel põhjusel. Vaevalt konkureeriv Ekspress Gruppki selle ette võtaks. Ühel või teisel põhjusel. Vahest kirjutab selle kunagi Kadastik ise ja selleks on teoreetiline võimalus olemas, sest kui ta väisas algaja romaanikirjaniku rollis ETV saadet „Kirjandusministeerium”, vastas ta Mart Juure küsimusele, miks ta Edasist, Postimehest, Andrus Ansipist ja Heldur Tõnissonist ei kirjutanud, et võib seda veel teha, kuid kõnealuse raamatu sisse „nad lihtsalt kuidagi ära ei mahtunud”.
Sage oma nime ja näoga ajakirjanduses esinemine võib kirjanikule oletatavalt tuua palju tulu, tuntud nimega inimese raamatut ostetakse kindlasti rohkem kui tundmatu oma. Kadastiku nimi pole tänapäeval ilmselt nii tuntud kui Kiviräha oma, aga piisavalt. Seda, et just see viis debüütteose „Kevad saabub sügisel” kohe müügitabelitesse, ei saa kindlalt väita, kuid oma osa meedias viibimisel on.
Kivirähka ostetaks nüüd juba selletagi, et ta nädalast nädalasse LPs Ivan Orava või Jumalana ei kirjutaks, raadioeetris ei lobiseks ja üldse meedias (siin mälumäng, seal mingi rekordite saade) ohtralt ei virvendaks.
Dualistlikku loomesuutlikkust olla kirjanik ajakirjanduses ja ajakirjanik kirjanduses esindab Andrus Kivirähk kahtlemata suurepäraselt, võrreldavad suurused võivad olla ehk Mihkel Mutt ja (:)kivisildnik, kuid kui me räägime vajadusel müügitulemusteks vahetatavast üldtuntusest, siis püsib tipus Kivirähk.
Kadastiku puhul on ühe romaani alusel üldistusi teha vara. Tuntus ajalehti lugeva rahva seas võib aidata müüa üpris ootamatult välja tulnud ilukirjandusteost, kuid kui selles pettutakse, ei aita tuntus võimalikku järge müüa.
Lugeja võib kergesti pettuda ja üldse mitte kirjaniku süül ning nii Kadastiku kui Kiviräha romaanis on pettuda väga lihtne, sest kumbki pole tahtnud minna lihtsamat teed ja vastata üksühele (lehe)lugejate ootustele. Kadastik ei pese ei nõukogude ajakirjanduse ega vaba eesti meedia musta pesu. Kivirähk ei ole „Maailma otsas” see Kivirähk, kes kohati tapvat mürki võib pritsida, Eesti mineviku ja oleviku absurdiks keerab ning kitsarinnaliste usklike tunnetel tallab. Hästi teevad muidugi mõlemad, et ei vasta ootustele.
Eesti ajakirjanikud tavatsevad öelda, et lugeja on loll. Eesti kirjanikud nii ei ütle, sest nad lihtsalt ei teeni nii palju, et saaksid sellist väidet endale lubada. Lugeja petmine on ajakirjanduses kõige suurem patt. Kas kirjanduses on lugeja petmine patt? Pigem mitte, sest vahel lugeja tahabki petetud saada, õigemini mitte nii väga otse lugeja kui tema ootused.

Kas Kadastik petab?
Mart Kadastiku romaani „Kevad saabub sügisel”, millele teadaolevalt peaks (vähemalt üks) järgki valmima, on debüüdina pigem õnnestunuks nimetanud nii Jan Kaus Postimehe kui Kaarel Kressa Eesti Päevalehe veergudel.
Kaus võtab oma suhtumise kokku: „Muidugi ei saa välistada võimalust, et Mart Kadastiku „Kevad saabub sügisel” on selle aasta ilukirjanduslik tippsündmus, kuid minu lugemiskogemus ütleb, et tegu on siiski pigem huvitava proosadebüüdiga” („Kaldu ilmselguse poole”, PM 4. V).
Kressa, kes oma arvustuses Kausiga selles osas nõustub, et tegu on arvestatava debüüdiga, sedastab: „Jah, „Kevad saabub sügisel” ei ole kindlasti selline tänapäeva raamat, mis suudaks Kärt Hellerma (EPL 3. I) üleskutset järgida ja „pakkuda lohutust”. See-eest on Kadastiku tekstis tuntav annus kaasahaaravat siirust, nii et üldiselt tahaks näha küll, mida ta järgmiseks kirjutab” („Kadastiku debüüt: vanad hobused kaerapõllul” EPL 6. V).
Ega ole siinkohalgi põhjust mitte nõustuda Kressaga, kes nõustub Kausiga, et Kadastik oma debüütromaani häbenema tõesti ei pea, ning kui kõrvale jätta motiivide tarbetu ülerääkimine, millest kõneles Kaus, ja loo kohatine lohisemine, millest kirjutas Kressa, on autor materjalist jagu saanud ning loonud tulemuse, mis, tunnistan, ületas minu personaalsed ootused ning kartused.
Kadastik ei kirjuta tõesti ei Postimehest, Edasist, Ansipist ega Tõnissonist, kuid ajakirjanduslikust taustast pole ta muidugi päris mööda läinud. Mitte juhuslikult pole Henn Paavel, raamatu üks keskseid tegelasi, ajakirjanik. „Ent selles raamatus on väljamõeldist vähem kui seda, mis on tegelikult toimunud. Aga see on paljuski juhtunud inimestega, keda ma ei pruugi isegi tunda. Kindlasti pole see autobiograafia,” tunnistab Kadastik Postimehele antus usutluses (Heli Sibrits, „Naine teeb mehest mehe”, PM 22. IV).
Autobiograafia see tõesti ei ole, kuid Kadastikku aastaid tundnud inimesed ajakirjandusest on teadnud kõnelda, et tolles Paavelis on Kadastikku ennast palju enam, kui ta välja ütleb, kuni selleni välja, et mõlemad kannavad ühesugust jopet.
Seega ei saa selles osas siiski petta need lugejad, kes mingil määral soovivad heita pilku tuntud ajakirjaniku ellu ja mõtetesse ning töösse, eriti sellesse töösse, mida tehti nõukogude ning taasiseseisvumise ajal.
Mälestusi, millesse üks, teine, kolmas või neljas meespeategelane sukeldub, on palju. Vahel liigagi palju, sest meenutuste ahela käivitanud sündmus tänapäevas kipub lugedes suisa meelest minema. Meenutustes on ausust, siirust ja faktitäpsust. Oma suhte faktidesse võtab autor kokku eessõnas: „Ajakirjanduses elades olen püüdnud järgida reeglit – fakte tuleb hoolikalt kontrollida. Kahjuks on faktidest vähe kasu olnud. Haruharva räägivad nad enda eest, sagedamini räägivad nad nii iseenda kui teiste faktide vastu. Sellest järeldub, et fakt kui tõestisündinud asja vormistus on kaotanud oma veenvuse. Tõesed faktid on vaid inimese sünd ja surm, kõik muu, mis sinna vahele jääb, allub vahendaja, tõlkija meelevallale” (Kadastik, lk 3).
Romaanisisene näide, mis võib autori lähtepunkti nii kinnitada kui kummutada, on episood, kus võetakse kokku see, kuidas ettevõtja Tambet Alver oma rikkusele aluse pani. „Kullaseemne oli Tambet mulda istutanud juba enne erastamist – direktorina oli ta paigutanud konservitehase raha asutatava panga aktsiatesse. Siis laenas ta pangalt iseendale kui eraisikule raha, mille eest ostis ära konservitehasele kuulunud pangaaktsiad. Kui skeemiudu haihtus, selgus, et Tambet Alverile kuulus viiendik riigi ühe suurema panga aktsiatest” (Kadastik,
lk 74-75).
Need on lihtsad ja külmad faktid, esitatuna lakoonilises ajakirjaniku stiilis, mida Kadastik valdab märksa vilunumalt kui nii-öelda päriskirjaniku oma ning mille puhul pole küll tunda vähimatki manipuleerimist või vahendamist. Kui toodud katkend näitab Kadastiku stiili tugevust, siis lause „Unise ükskõiksusega ujusid keskpäevased parvlaevad üle Soome lahe”(Kadastik, lk 69) on üks näide nõrkusest. Pole päris elegantne ilukirjandus ega kirjeldav ajakirjandus, vaid midagi vahepealset, mis on kõige halvem, mis ajakirjanikuga kirjaniku rollis ja vastupidi juhtuda saab.
Ajakirjanike huvi Kadastiku romaani vastu oli selle ilmumise järel muidugi väga suur, ikkagi oma inimene ja ikkagi sammu edasi teinud. Niipalju kui kõrva on jäänud, siis mõne kolleegi arvates on tegu aastate parima raamatuga, mõne arvates pole see midagi erilist, mõne arvates on see klassikaline eesti romaan, nagu neid kirjutati mõnekümne aasta eest, ja terve suur hulk alles ootab, et paar toimetuses ringlevat eksemplari nendeni jõuaks, sest ega siis, kogu austusest hoolimata, kõik veel raamatut ostma ei hakka.
„Kevad saabub sügisel” on seega mõnes mõttes rohkem isegi ajakirjanduslik (ühtaegu laiemas ja kitsamas tsunftisiseses mõttes) kui ilukirjanduslik sündmus, aga tõestab vähemalt seda, et pesuehtne meediamees võib kirjanikmees olla tänapäeva Eestiski. Mineviku Eestis oli see enesestmõistetavam kui praegu. Petetuna võivad end tunda nii need, kes ootasid Kadastikult rohkem ajakirjandust, kui need, kes lootsid rohkem kirjandust. Mõlema grupi jaoks on ühte ja teist veidi vähe, aga kui tõesti on tulemas järjeromaan, siis on autor kindlasti juba vilunum ja tunneb end oma uues rollis hästi. Ise ootan uue raamatuga pettasaamist küll: tahan saada petta sellega, et tulemus on tänapäevasem kui „Kevad saabub sügisel”.
Andrus Kivirähaga on keerulisem. On ta pesuehtne meediamees või kirjanikmees, ei oskagi keegi enam öelda, vaevalt ta isegi. Üks, mis kindel, tema „Maailma otsas” on pesuehtne tippteos.

Kas Kivirähk petab?
Ajakirjanik Andrus Kivirähk on sellel alal Eestis ilmselt üks armastatumaid ja vihatumaid. Ilukirjanduse lugejad sedavõrd pretensioonikad ei ole, sest raamatu juurde ei saa kommentaare kirjutada, paari nalja edasirääkimiseks on romaanis liiga palju materjali ning see ei pruugi olla nii lihtsalt mõistetav kui see, mida Ivan Orav põrgust pajatab.
„Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust” on puhtakujuline pettus, kuid tahaks väga loota, et mitte pettumus Kiviräha andunud fännidele. See suur raamat väikestest inimestest on midagi sellist, mille tulekut ei osanud keegi oodata. Eesti kivirähastatud mütoloogiast ja ajaloost, millest saime osa „Rehepapi” ja „Mees, kes teadis ussisõnu” vahendusel, pole uues romaanis terakestki. Selles pole poliitikat, Andrus Ansipit, Edgar Savisaart, absurdihuumorit, Jumalat ega Vargamäe noori ja vanu ning, mis kõige tähtsam, selles ei ole kübetki tigedust.
Kui Ivan Orav vahendab surmajärgselt seda, mis toimub põrgus, siis „Maailma otsas” räägib sellest, mis toimub paradiisis. Väikeste inimeste paradiis, kus inimesed on lihtsalt head, asub siinsamas meie kõrval ja, kui meil hästi on läinud, siis oleme ise seda teadmata osa tollest paradiisist, kus jagatakse tasuta kartuleid, ollakse teineteisele toeks, aetakse mõnusat loba ja võetakse peatäis viina. Kiluvõileivad, kodune hubane söögikoht Opossum, kus iga päev pakutakse ainult ühte toitu, vana ema ja temaga koos elav poeg „Sõrmuste isandat” vaatamas ning selle üle arutlemas ja veel tohutult palju väikseid detaile, mis kuuluvad heade inimeste ellu, moodustavad otsekui ühe ideaalse päeva, mis vältab sajandeid.
Mõeldes siinkohal Kivirähale kui ajakirjandusest tulnud kirjanikule, võiks „Maailma otsas” olla just see etalon, milline võiks ajakirjaniku kirjutatud ilukirjandus olla. Kivirähk on selge sõnaga, perfektse ja isikupärase stiiliga ning just detailide märkamises ja edasiandmises tõeline meister. Andku taevased ja/või põrgulised väed Kivirähale veel palju aastaid kirjutamist, aga „Maailma otsas” taseme ületamine võib kujuneda üsna raskeks. See ongi seda kummalisem järeldus, et romaan pole üldse oodatult kivirähalik, aga taas tunnistan: seda, et Kivirähk petaks sellega, et polegi kivirähalik, tahaks kogeda veel mitu korda.
Kuidas kohtuvad Kiviräha raamatus ajakirjandus ja ilukirjandus, ajakirjanik ja kirjanik, selle võiks metafoorina välja lugeda Vooremäe monoloogist, kus ta pingist ajendatuna räägib: „Olgu tema nimi mis tahes, nimetage teda pingiks või näiteks pudeliks, tähtis on see, et me tunneme teda, et ta on meie läheduses, ta on oma. Saate aru? Aga see täht seal taevas ei saa kunagi meie omaks. Me ei saa teda kombata, nagu me kompame seda pinki” (Kivirähk,
lk 107). Muuseas, suur teatrisõber Vooremäe võiks ise olla ideaalse ajakirjaniku võrdkuju oma kombega leida huvitav lugu igast seinapraost või purukesest trepiastmel.
„Maailma otsas” ja „Kevad saabub sügisel” ei ole võrreldavad teosed (see on muidugi sama tark järeldus kui et igast küljest ümber piiratud väeosa peab alla andma) ei sisult, ei stiililt, kuid mõlemad vahendavad tavaliste eesti inimeste elu. Maailma otsa igatsevad reisida kõik Kiviräha tegelased ja kaude valdab samasugune igatsus Kadastiku loodud karaktereidki. Neid väikseid ja häid inimesi, keda kohtame mõlemas raamatus, tahaks vägagi ja palju enam kohata ajalehtedes ja ajakirjades. Siirus ja headus on ilukirjanduses tagasi, aga meedias mitte nii väga, ja kui ongi, siis on see paremal juhul uussiirus, halvimal harilik sotsiaalporno.
Kas või tänu Kivirähale ja Kadastikule on eesti meedia ning eesti ilukirjanduse suhted järjest paremad. Tahaks väga loota, et see lähenemine kestab ja lõppkokkuvõttes, arvestades, et kirjandus on sellest juba võitnud, võidab sellest eesti ajakirjanduski, millel oleks kogu aeg justkui mingi vaev või mure või häda, aga nagu ütles Malle Kaljule: „kõige õnnelikum inimene maailmas on see inimene, kellel pole pissihäda” (Kivirähk, lk 48).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming