Kadunud aega leidmas

Jan Kaus

Vaapo Vaheri monograafia üks võlusid väljendub soovis tuua tagasi kadunud aegu, mida Ardi Liivese kuju tabavalt esindab. Vaapo Vaher, Imelaps, kellest ei saanud geeniust. Esseistlik monograafia Ardi Liivesest. Eesti Keele Sihtasutus, 2007. 464 lk.

Vaapo Vaheri monograafiat tervitan eelkõige kahel põhjusel. Esiteks muidugi Vaheri mastaapse kirjutise huvitava objekti tõttu – Ardi Liivesest praegusel ajal väga palju juttu ei tehta, kuid ometi on tegu huvitava tegijaga, kes oli aastakümneid seotud eesti muusika, kirjanduse ja teatriga ning selle muutumisega keerulises sotsiaalses õhustikus.

Vaapo Vaher, rääkides eestlaste ihast “korjata-talletada oma kultuuriloost” iga väiksemgi “tolmuebe”, tunnistab, et sellisest “maaniast pole hetketi vaba siinnegi raamat, aga oma rahvakillu komplekse ma ei häbene, hoopis põen neid rõõmuga kaasa” (lk 349). Siit kõlab vastu Vaheri raamatu teine võlu, soov tuua tagasi kadunud aegu, mida Liivese kuju väga tabavalt esindab – kunagi nii tuntud näitekirjanik ja libretist, kelle teoste lavastusi käisid vaatamas kümned tuhanded, nüüdseks aga juba tuhmuv nimi, mida Vaher täiesti põhjendatult läikima püüab lüüa. Raamatu lõpus kirjeldab Vaher Liivese troostituid matuseid, ohates elutargalt: “Unustus oli oma hakatuse saanud” ja lisades kohe: “Tegelikult – kas kirjanik peab ikka elama ü l e  o m a  a j a ?Nagu s u u r t e kirjanike korral nõutakse. On ta selleks võimelinegi? Rohkem puhutud illusioon” (lk 409). Ometi – kas ei esinda Vaheri seni mastaapseim töö just katset panna kirjanik elama üle oma aja? Kui Vaher kirjutab, et “noorte jaoks on Kaugver vaid juhuslik pude minevikuliteratuuris” (lk 320), siis kas seda ei saa ka ja eelkõige öelda Liivese kohta? Mõneski kohas justkui vilksataks lausa autori lootus, et tema raamat toob Liivese kirjanduselulise teadvuse keskmesse tagasi: “Kunagi ei tea, mil mõni teos aastakümnetega ladestunud kultuurikihi alt avastavalt päevavalgusse kaevatakse” (lk 406). Aeg aga kaob omasoodu, kummaline oli lugeda väljendit “nüüd juba 88-aastane Helend Peep” (lk 93) – see “nüüd”, mil Vaher kirjutas oma monograafiat, on muutunud juba osaks minevikust.

Vaapo Vaher on ikka püüdnud luua endast pilti kui karmist mehest, kuid Liives toob temas esile vaat et kohati lausa õrna nostalgiat, mida jõrm autor küll varjata püüab, kuid aeg-ajalt lööb välja, et mõnes mõttes pole Vaher kirjutanud üksnes Ardi Liivesest, vaid kogu raamat võib paista üks suur “nostalgiline tagasiränne jäävalt lõppenud aegadesse” (lk 284). Sellest nostalgiast johtub ehk ka monograafia mõnetine haralisus või laialivalguvus, siit leiab eraldi peatükid Egon Ranneti, Kaarel Irdi, Boriss Kõrveri, Raimond Kaugveri, nõukaaegse Eesti Kirjanike Liidu kohta (kõnealuse peatüki avaldas Vaher haltuura korras ajalehe KesKus viimases numbris) ja eraldi esseena mõjuv peatükk siinse kuuldemängu arengust. Laialivalguvus ei mõjugi “Imelapse” kontekstis negatiivselt, vastupidi – Ardi Liivese portreele joonistub sedasi ere ja värviküllane taust – reaalsus, mis ajaliselt asub lähedal, kuid tundub mentaalselt juba üsna võõrana.

 

Muidugi, ajad, mil Liives elas ning tegutses, paistavad meile üha unenäolisemana ning üha rohkem ilmub ka raamatuid, kus püütakse nende aegadega rinda pista. Nõukaaegse etableerunud autorina kujutab Liives endast ambivalentset tegelast, keda Vaher ühelt poolt küll õigustada üritab, kuid enamasti siiski vaoshoitult. Niivõrd suurejoonelise formaadiga kaasnevast enesekontrollist hoolimata sisaldab vaherlik Liivese koondportree positiivseid jooni: ausus, apoliitilisus ning viimasest tulenev praktilisus: “Kuid Ardi oli veendunud, et professionaalse dramaturgi kohus on kirjutada üksnes selleks, et tekst ja tegevus tingimata lavale jõuaks. Milleks siis muidu? Näitemäng on liialt praktiline produkt, et selle pärast end elitaarsuse torni sulgeda ja õilsast kõrkusest jonnida” (lk 129). Niisiis – kaasatöötamine nõukogude võimudega sündis praktilistel kaalutlustel, kuid samas ei näe Vaher isegi kaasatöötamises võõrale ideoloogiale allavandumist: “Esialgsest kavandist, aga ka hulga sundparandusi läbi teinud lavavariandist ei kaigu läbi õiglase sõja või võika fašismi või lahinguvapruse puhutud temaatikat, sõjavõit pole toonud näidendi tegelaste ellu initsiatiivikat optimismi, nõukogulikku ülesehitavat tarmu” (lk 127).  Lisagem siia Liivese introvertsus, seltsimatus, soovimatus osaleda võimumängudes, ning saame selgelt positiivse kangelase kuju: “Pohmeluses vaevlev Liives ei hakanud silmakirjatsema, vaid pahvatas, nagu asjast arvas: esimene vaatus vägev, edasine kisub kunstlikuks” (lk 177). Aus, sirgjooneline, praktiline Liives huvitub Vaheri vahendusel seega inimesest, mitte ideoloogiatest: “Kujutlen (minu kursiiv – J. K.), kuis kriitikast ärevil Liives tuldsülitavana korteri ühest seinast teiseni vehkis. Temas süvenes üha nõutus – tegelikult ei huvita ju kriitikuid ja ideolooge mitte üks kübe – inimene!” (lk 191). Lugeja ei peaks kindlasti kahtlema Vaheri raamatu peakangelase aususes ja humanismis, kuid huvitav on jälgida, kuidas reaalselt eksisteerinud inimesest saab Vaapo Vaheri kujutluses kangelaslik karakter; keegi, kes aeg-ajalt omandab juba peaaegu üleloomulikke jooni: “Jessas, see stseen pole tunnusmärk üksnes Liivese trotsist anda kamufleeritud kabjahoopi parteituusale, vaid ka “Prohveti” autori ilmselgest prohvetlikkusest. Ta nägi ju piltselgelt ette vintsket situatsiooni pronksist ja muudest materjalidest sõduriga” (lk 219). Olgugi et Vaher korduvalt rõhutab Liivese apoliitilisust [“Liives ei mõtle poliitiliselt. Tema aju töötab dramaturgiliselt…” (lk 112) või “”Kallimast kallimat” hinnati mitte selle eest, mis tükis oli, vaid tolle pärast, mida näidendis polnud. Ideoloogiat polnud selles tõepoolest” (lk 284)], leiab ta oma raamatu kangelasest vajaduse korral ka kontraideoloogilisi, antud juhul juba selgeltnägijalikkuse kastetud hoovusi. Ideaalpilti süvendab Vaheri kangelase lihtsus: “Ardi, kes intellektuaalidega sageli ei haakunud ja kultuuriässadega hoidis enamasti distantsi ning ametnikke põrnitses /—/, võis nii-öelda lihtsa inimesega leida rõõmsa loomuliku kontakti” (lk 244-245). Niisiis – nii Liivese apoliitilisus kui ka poliitilisus tuleneb tema aususest, lihtsusest, inimlikkusest. Ning pole ju raske aru saada, et sedavõrd võluv kuju sellisel viisil köita võib.

 

Võib-olla otsib ja leiab Vaher Liivesest nii mingeid iseloomujooni või hoiakuid, mida ta tunneb endalgi olevat? Kui Vaher tsiteerib Liivest: “Esmaspäeval käisin M. T-ga balletikargajate Ülo Rannaste ja ta abikaasa Aili sünnipäeval. Seal oli posu näitlejaid” (lk 57), siis “balletikargajad” ja “posu” sobiksid ülihästi Vaheri enda suhu. On ju Vaher korduvalt afišeerinud oma otseütleja ja “kurja kriitiku” staatust – selle staatusega käivad kaasas ausus, otsekohesus, kompromissitus: kui vaja, annan vastu lõugu, paitama ei hakka! Liivesest leiab Vaher kahtlemata samu jooni: “See oli üsna jõhker klohmimine, mille ajendiks Ardi eriline raev kõiksugu solkivate dramatiseerijate vastu” (lk 263). Nii Vaheri endapildis kui ka tema Liivese-nägemuses ühinevad jõuliselt ausus ja karm ütlemine: “Endiselt ei tõmmanud ta küüru autoriteetide ees, vaid äigas maksahaagi Tammurile, kui too tikkus Kiisa lavastatud “Maksakividele” teenimatult kaaslavastajaks” (lk 267). Sellistes lausetes kajab Vaheri ideaal, kus “kuri ütlemine” seotakse automaatselt aususega, justkui tooks viisakas väljendusviis päästmatult kaasa ebaaususe, silmakirjalikkuse. Tõsi, alati on oluline, kes kurjalt ütleb. Kui ütleb Vaher või Liives, siis on see seotud aususega. Suur osa Vaheri monograafias figureerivast kirjanduslikust massiivist aga kujutab endast üsna näruste tegelinskite kampa. Eesti kirjanduselu on reeglina miinusmärgiline, Liivese lihtsusele ja apoliitilisusele astub vastu sootuks ebameeldivam “kamp”. Näiteid võiks tuua terve Sirbi numbri jagu, aga tsiteerida sobiks Paul-Eerik Rummo “Tuhkatriinumänguga” suhestuvat: “Ardi ei arvanud “Tuhkatriinut” geniaalseks teoseks. Sootuks irooniliseks muutis teda aga Tartu sotsioloogide-psühholoogide-filosoofide sügavmõtteline “Tuhkatriinu” glorifitseerimine, ent ka kunstilähedaste manuliste ja kultuurifilistrite ohkiv püherdamine Rummo näidendi aupaistes. /—/ Sõnaohter teoreetiline mula selle ümber näis talle silmakirjaliku erudiitse lollitamisena /—/ Samas tundus mulle, et Liives polnud pööratud mitte niivõrd “Tuhkatriinumängu” kui kirjandusteose, vaid pigem ikka selle õõnsa õhina vastu, mida kultuuriline väikekodanlus näidendi ümber õhutas” (lk 218-219).

Mind ei häiri viimase lõigu jutu loogika, vaid just vormistus. Muidugi võiks Vaher vastata, et väljend “ohkiv püherdamine” tähistab tema viisi asju ausalt ja otse välja öelda. Ning kujundina on selles väljendis ka oma jõud. Kuid ometi tuleks ka ilma sellise halvustava verbaalse barokita ilusti välja Vaheri suhestus ükskõik missuguste ja mis aja asjade seisu. Ajuti tundub, et tema vihas eesti kirjanduselu vastu pesitseb midagi lausa palavikulist. Ta viskab midagi halvustavat oma teksti ka kohtades, kus see polegi otseselt loogiline, vajalik ega valgustav: “Säilinud ja siinkirjutaja valduses on näidendi esimene kavand, mis siiani kirjandusteadlaste või kriitikute ablaste sõrmede vahele pole sattunud” (lk 126). Miks “ablaste”, mis selles siis halba oleks, kui keegi asjahuviline tahaks Liivese näidendi kavandit näha? Või: “See mees käänas eesti kirjandust üleaedsetele mõistetavaks kümnete autorite kaupa, nii et võis küsida, kas on üldse Peipsi ja Läänemere vahel kunagi elanud kirjasolkijat, kellelt Žīgurs silpigi ümber pole pannud” (lk 377). Ei saa aru “kirjasolkija” kasutamisest sellises kontekstis (eriti järgnevate nimede loetelu valguses). Oskar Kruus, kes asub nimetamiste arvu poolest raamatu mahuka nimeloendi eesotsas, saab pidevalt üleolevate torgete osaliseks, näiteks lk. 144, kus Vaher kommenteerib vanameistri väiteid nii: “Ha-ha-haa – päris naljakas”. Mingi pahatahtlikkus, kibestumus lööb tihtipeale asjatult välja: “Nojah, et paljud pärastised ninatargad väliseestlased punase võimu aegu siin elades ekstreemseteks propatorudeks hakanuks, selles pole kahtlust” (lk 403). Sama hästi võiks väita, et kui Vaapo Vaher astuks Reformierakonda ja saaks kultuuriministriks, siis hakkaks ta kindlasti kantseliiti pritsima. “Abikaasa Vaike, mehe eluaegne alandlik ja koerana truu teener, kelle jutupaelad sädinal alles pärast Ranneti surma kui paisu tagant valla pääsesid” (lk 178). Mulle mõjub see “sädinal” täiesti tarbetuna – pealegi, kas on võimalik ette kujutada midagi sädinal paisu tagant valla pääsemas? Sarnaseid liialdusi esineb mujalgi: “Seesugune ühepoolne järeldus tundub nõmedalt pugevana” (lk 255). Huvitav, kas mõni pugemine tundub autorile ka mõnusana?

Põhilise koosa saavad muidugi “punakirjanikud”, kelle sõimamise abil püüab Vaher nähtavasti süvendada Liivese ja muu toonase kirjanduselu distantsi. Loomulikult ei taha ma nüüd öelda, et seda poleks vaja, et unustagem need keerulised ajad, kus loomingulistel inimestel tuli taluda tänapäevale uskumatuna tunduvat ideoloogilist survet ning sellele survele pahatihti ka alla vanduda. Vaapo Vaheri monograafia kui kadunud aegade kirjeldamine ei tohikski sellisest jubedast reaalsusest ning ajastu võigastest ilmingutest mööda hiilida. Aga mulle ei istu oma suhtumiste nõnda reljeefne väljendamine: “Mitmetesse bürokraatlikesse ajudesse oli “Uusaasta öö” sööbinud kui apoliitilisuse tingmärk ja nendest juhmpäistest koludest oli pea võimatu saasta välja rookida” (lk 135). See on veel pehme, võrreldes järgmisega: “Ent keegi hiljutistest verbaallurjustest polnud enesepiinamiseks valmis, omaenda habras roosa ihu oli piitsahoopideks liialt armas” (lk 225). Paul Viidingu luuletus lk-l 228 on tõesti piinlik, nii et on alust öelda, et luuletaja oli sunnitud “pidulikult vigisema”, kuid miks on vaja öelda “vaene väike kribul Viiding” – a) inimese kehaehitus ei puutu ju asjasse ning b) miks peaks maaslamajat mitu korda lööma?  Kordan, et ühelt poolt teeb Vaher vajaliku – kirjeldab illusioonideta ja ilustamata nõukogude kirjanduselu. Aga mingi halvustav, halvustavat otsiv, halvustada tahtev toon lööb ikkagi leetritena välja: “Ühessamas pöörlevas trumlis läbisegi püstibolševikud, naivistid, karjeristid, endised hipid, joodik-boheemid, tšekistid, hobuseteadlased, jõhkrad ametnikud, truualamlikud toimetajad, punamereväelased, poeedid-leninlased, uusmarksistid ja kurat teab kes” (lk 243). No ma ei teagi, milline nimetus sobib Teet Kallasele, Arvi Siiale või Enn Vetemaale, aga igal juhul igatsesid nemadki Vaheri meelest “poolt kannikatki pidi pingi servale”. Jällegi, see ei pruugigi vale olla, kuid kas ei saaks tõde pisut rahulikumalt esitada – ilma et kaoks või lahjeneks autori veendumus oma kompromissituses ning et paljastatud jääksid verbaalselt üle määrimata. Täpsustus: kindlasti on Vaheri praktiseeritav lõige vajalik ja enamasti ka õigustatud, kuid ometi tundub, et Vaher tõmbab värve mõnuga, mõnikordki segamata ning üle terve lõuendi. Üleüldse tundub, et Vaheri maailmapilt on üsna lihtsustatud ning kohe, kui miski sellega ei sobitu, hakkavad tööle kaitsemehhanismid, mida autor siis iroonia või mürgi taha peidab. Tagakaanel ütleb ta enda kohta “Eesti Kirjanike Liidu ja Eesti Kirjanduse Seltsi tõsimeelne liige”. Väljend “tõsimeelne” mõjub sellises üsna kuivas ja informatiivses kontekstis intrigeerivalt – justkui tunneks autor pisut häbi, et ta kuulub selliste institutsioonide liikmete hulka. Tõsi, paljudele Vaheri eakaaslastele on omane nõukogudeaegne suhtumine institutsioonidesse, ka kirjanike liitu – mõõdukalt varjatud valvelolek, vastuseis. Vaheri kui vaba ja mässava loomuse enesepilti ei sobitu seega lihtne liikmesus, vastupidi, seda peab markeerima irooniliselt – “tõsimeelne” tähistab autori ennastlunastavat vormelikest.

Tõsi, tuleb kohe ka lisada, et asi Vaheri stiiliga on mitmel juhul palju keerulisem – lugedes tajusin korduvalt, kuidas Vaher liialdab oma väljendusega, kuid samas on selles mingit talle omast lusti ja hoogu ning tundub, et mingis mõttes ta just ei liialda: “Ometi leidus ka üks seelikus Matrossov, kes kriitikute kuulipritsile viskus ja filmikest surmapõlgavalt kaitsta püüdis. Ent Tatjana Elmanovitši filmiteoreetiline pudrutamine jäi sama hapraks kui film ise” (lk 278).

Vaapo Vaheri stiil – mitte ainult “Imelapse” kontekstis – vääriks eraldi analüüsi (kuigi mitte vaapovaherlikku). Paar selleteemalist märkust veel. Esiteks peidab Vaheri stiil ühepalju nii ebaõnnestumisi – ülesoolamisi, otseseid halvustamisi – kui ka õnnestumisi. On tajuda autori rõõmu alliteratiivsete väljendite kasutamise üle, mõned neist kõlavad tõesti toredalt, kas või eelpool tsiteeritud “õõnes õhin”: “rahvas sai lõuatäie lõõgastust” (lk 116), “Toona sai märatsev maestro kinga” (lk 168), “ent tarastatud kodumaal kehtisid teised sisereeglid ja mängud, mastaabid, matriitsid ja maagiad” (lk 182), “Mürgi mürgeldav kuju” (lk 252), “majakolaka kõledas kõhus” (lk 259), “avar avalikkus” (lk 389). Kuid alliteratsiooni saab muidugi mõista kasutada ka kellegi nokauteerimise katsetamisel: “Lauri Leesi edev elitaarne eksalteeritus” (lk 385). Olgu selle halvustamise osas veel ikkagi öeldud, et kuigi Vaher soolab aeg-ajalt talle omase riivatu baroksusega üle, siis Liivese monograafias suudab ta oma vulgaar­psühhoanalüütilisi purtsatusi enamasti vaos hoida, kuigi päris vabaks ta neist siiski ei jää. Seksimetafoore leiab ka siit: “mentaalse grupiseksini asi ei küündinud, jäi rohkem rühmaliseks masturbatsiooniks” (lk 386). Kurioosne näide raamatu lõpust: “Vahel ta tunnistas, et ei soovi enam elada. Et Thea surmaga kadus tegelik elu, jäi vaid vinduv järelmäng, lõpu sisuta vormistamine. Võimatu on mul aimata seksuaalsete allkihtide voogamist ta psüühikas, erootiline energia polnud küllap päriselt taltunud. Ühest riiulipõhjast leidsin pärast ta surma peotäie peidetud ja pruugitud toonaseid algelisi pornoajakirju” (lk 407). Sujuvalt liigub Vaher selles lõigus üksinduse teemalt seksi teemale, armastus kangastub siin eelkõige kehalise tegevusena, armastatu surm sunnib märkama ja märkima riiulipõhjast leitud pornoajakirju. Teisalt jätab Vaher täiesti käsitlemata Ardi Lii­vese ema, monograafiast leiab selle ilusa naise kohta küll mitmeid fotosid, kuid juttu temast ei tehta ega tehta ka juttu sellest, et miks juttu ei tehta.

Üleüldse on Vaher üks vastuoluline tegija, pisut isegi traagiline kuju. Armastusse tahab ta suhtuda üleolekuga – kirjeldades Ardi Liivese ja tema abikaasa Thea omavahelist lähedust vanaduspõlves, räägib Vaher “jaburdusest” ning hüüatab lõpuks “No, tsirkus Barcelona!” (lk 396). Ometi on läbi kogu raamatu tajuda sügavat sõprustunnet Liivese vastu ning ridadevahelise atmosfääri tõttu on kogu raamat, hoolimata stiili kohatisest krehvtisusest ja mõõdutundetusestki, mõnuga loetav. Ning eks väljendu autori vastuolulisus ka tema stiilis: siin põimuvad baroksus, rõhutatud (ja kohati rõhutatult kole) ilukõne ning rohkelt praktiseeritud kõnekeelsus, näiteks “eks ole” keset lauset või kas või Raimond Kaugverist rääkiva peatüki pealkiri “Raim”. Need kaks tasandit liiguvad pidevalt vaherliku ütlemise pinnal: “Kuid seesugused heldinud kilkamised pole muud kui väeti nostalgia. Tegelikult oli kõik sootuks laastavam. Sest kolmenädalasse tsüklisse sattunule polnud pohhui üksnes Nõukogude kord…” (lk 336).

 

Niisiis – tänuväärne raamat kunagi lühtrite valguses soojendatud ning nüüd unustuse jahedate hõlmade poole liikuvast kirjanikust ja jubedatest aegadest tema ümber: “Sootuks kõrgelt, peaaegu pilvepiirilt, ENSV Ülemnõukogu 6. koosseisu 2. istungjärgu puldist kõmistas aga Arnold Green 16. oktoobril 1963: “Kõneldes puudujääkidest draamakirjanike loomingus ja teatrite repertuaarivalikus, tuleb öelda, et mõnel juhul ei seisne asi ainult väheütlevates näidendites, vaid eksimustes ideelise ja kunstilise külje vastu…”” (lk 216). Ja muidugi püstitab Vaapo Vaheri mastaapne teos küsimuse kirjaniku peamisest töövahendist – stiilist. Kuidas asju öelda? Selleski osas on kõnealune raamat mõtteid tekitav, intrigeeriv, vaidlema kutsuv või elavat poolehoidu tekitav. Pealegi, praegusel ajal, mil ideoloogiaid paistab ajuti olema sama palju kui inimesi ning mil suurem osa inimesi otsib vabatahtlikult mõne ideoloogia vihmavarju, mil kõikidel on võimalik kõike avaldada ning igaüks võib anda välja artiklite, arvamuste, eelarvamuste, mälestuste, kirjade, esimeste või viimaste katsetuste või unenägude kogusid, tundub “Imelaps, kellest ei saanud geeniust” üldjoontes kaunis selge ja elutervena.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming