Käbi Laretei kirjanduslikest nokturnidest

Pille-Riin Larm

Käbi Laretei, Kuhu kadus kõik see armastus? Ingmari kirjad Käbile. Päevik. Taskukalender. Tõlkinud Anu Saluäär, toimetanud Hedi Rosma. Kujundanud Andres Tali. SE & JS, 2008. 216 lk. Käbi Laretei, Ludus tonalis. Kirg. Tõlkinud Anu Saluäär, toimetanud Hedi Rosma. Kujundanud Andres Tali. SE & JS, 2010. 216 lk. Käbi Laretei, Peotäis mulda, lapike maad. Tõlkinud Anu Saluäär, isikuregistri teinud Jaan Isotamm. Kujundanud Marko Russiver, kaanejoonistus Karmo Ruusmaa. Lisa: Heinrich Laretei, Rootsi ei saa jätta tunnustamata faktilist olukorda. Järelsõna: Leena Kurvet-Käosaar, Pagulase hingamine. Eesti Päevaleht, Akadeemia, 2010. 2. (4.) trükk. 202 lk. Käbi Laretei, Evald Okas, Okas ja Käbi. (Käbi Laretei novell „Tuneesia”, Evald Okase impressioonid „Armastus”.) Koostaja Laine Randjärv, toimetanud Sirje Endre ja Anu Saluäär. Kujundanud Andres Tali. SE & JS, 2012. 127 lk. Sissejuhatavalt Pianist Käbi Laretei debüteeris kirjanikuna Rootsis 1970. aastal muusikaalaseid esseid sisaldava rootsikeelse teosega „Kellele ma mängin?” („Vem spelär jag för?”). Sellele järgnes „En bit jord” (1976), millest sai ka Laretei väga populaarseks kujunenud debüüt eesti keeles: „Peotäis mulda, lapike maad” (1989). Peagi kujunes sama populaarseks ja kodu-Eesti tabude kontekstis lausa skandaalseks avameelne romaan „Mineviku heli” (1992). Ka järgmiste teoste vastuvõtt on olnud soe. Laretei värskeim teos, mis jääb siinsest vaatlusest välja, on Evald Okasega kahasse loodud „Okas ja Käbi” (2012). Laretei on kirjeldanud vaidlusi oma raamatute määratlemise üle Rootsi Bonnieri kirjastuses. „Romaan? küsis kirjastuse juht Åke Runnquist, kui valmis sai „Peotäis mulda, lapike maad”. Ei, romaan see pole, vastasin. Sama probleem tekkis teiste käsikirjadega. „Tulbipuu”. Memuaarid? Ei. „Keerised ja jäljed”. Novellid? Ei. Autobiograafia? Midagi seesugust pole ma kunagi mõelnud, isegi kui kõik, mis ma kirjutan, räägib minu elust. Kas ettetulevad tegelased on tegelikult olemas või on nad väljamõeldud kujud? Muidugi mõista nii üht kui ka teist.”1 Kui lähtuda Philippe Lejeune’i autobiograafilise lepingu tingimusest, mille järgi on autobiograafiline tekst, kus autor, jutustaja ja peategelane on nimeliselt identsed, võib tegelikult suuremat osa Laretei teostest autobiograafilisteks pidada küll. Veelgi sobivam oleks aga teose määratlemine „autobiograafia” asemel üha enam kasutatava mõiste life writing abil.2 Ka Laretei viimastel aastatel ilmunud teoste vaatlemine omaelulookirjutuslikena tundub olevat põhjendatud. Kuidas neid žanriliselt veel liigitada võiks, sellest allpool.

Pianist ja kirjanik muusikast ja keelest

Kõik Laretei teosed on olnud algselt kirjutatud rootsi keeles ning eesti keelde jõudnud alles tõlke vahendusel. Laretei on oma mälestustes korduvalt mõtisklenud keele rolli üle inimese identiteedis ja kodutundes – seejuures peab ta ka muusikat keeleks, kuna seegi on inimeste suhtlusvahend. Muusika on kõige rikkam keel, köidikuteta, vaba ning loomult jumalik.3 Ometi on sel puudus – juurtetus.

Kui suursaadik Heinrich Laretei pere oli poliitiliste olude tõttu sunnitud 1940. aastal Rootsi jääma, ei osanud toona kaheksateistkümneaastane Käbi sõnagi rootsi keelt. Ta on leidnud, et võib-olla just keeleoskamatuse tõttu hakkas ta kirjutama: „Kui olen keele kirjutanud, olen võimeline ka endale kodu looma. Muusika kodakondsust ei anna, ta on internatsionaalne, kosmopoliitne nagu ma ise.”4 Kirjutades avastas Laretei, kui palju on kirjandusel ja muusikal ühist. „Avastasin, et nii ühe kui ka teise puhul kehtivad teatud põhireeglid ning et keel võib olla niisama hajuv, aga ka niisama täpne kui muusika. Muusikateose selgeksõppimisel ja raamatu kirjutamisel on samuti kokkupuutepunkte: nii näiteks tuleb visioone kinnistada ääretu täpsusega, mis ei nõua mitte ainult kannatlikkust, vaid ka mõistmist ja austust. Ning julgust.”5

„Peotäis mulda, lapike maad”

Sellest vaimust ongi kantud „Peotäis mulda, lapike maad”. 1973. aastal, mil suri Heinrich Laretei, kaotas tema tütar Käbi võime klaverit mängida. See-eest leidis ta endas tungi ja jõu kirjutada. Teraapilise pihtimusena sündiski „Peotäis mulda, lapike maad”.

Mitmetähendusliku pealkirjaga raamatut on sageli peetud Lareteide perekonnalooks, mis on muidugi tõsi. Kahtlemata on aga teose näol tegu ka isikliku teraapilise kirjutisega. Koos vanaema ja mõlema vanema haiguse ja surmaga hakkasid ühtaegu nii idüllilised kui rusuvad mälestused Käbi Lareteid painama. Emotsionaalsest halvatusest ülesaamiseks tuli korraga läbi elada ja mõtestada nii minevik kui olevik. Suutmata traumasid muusikas või emakeeles väljendada, sai talle teraapiline kommunikatsioonivahend rootsi keelest (Laretei keelest abikaasade ja lastega). Keele valikus võib näha pagulase, kellelt lähedaste hauale võõral maal peotäie mulla viskamine võttis „veel ühe lapikese maad”, „veel ühe tüki Eestit”6, leppimist olnu kaotamise ja lõpliku Rootsi jäämisega.

Paralleelselt mälestustega toime tulla püüdes ning oma perekonna (ja eestlaste) lugu mõtestades on teoses kirjeldatud pianisti ees seisvaid valikuid. Kas kunstnikul on interpreteerimine ja loomine võimalik emotsionaalselt väga rasketes oludes?

Mälutöö kujunes tulemuslikuks. „Kui paljudest lõpetatud peatükkidest koosneb elu,” nendib Laretei, mõtestanud olnu7. Märganud kevade saabumist, on ta viimaks valmis tegelema tulevikuga – eelolevate kontsertide planeerimise ja poja eest hoolitsemisega.

„Kuhu kadus kõik see armastus?”

Raamatul on õigupoolest kaks autorit: tegu on valikuga Käbi Laretei teise abikaasa Ingmar Bergmani kirjadest peamiselt aastatel 1957–1962 ning Käbi paralleelsete sissekannetega päevikusse ja taskukalendrisse.

Ehkki sedagi raamatut, nagu „Peotäit mulda, lapikest maad”, on välja andma ajendanud lein (Ingmar Bergmani surm 2007. aastal), on tegemist emotsionaalse skaala teisest äärest tõukuva teosega – lugeja näeb kujunevat armastuslugu ja suhte arenemist poja sünnini.

Ingmar Bergman ei ole oma kõmulist abielu Käbi Lareteiga (ega ka teistega) ise eriti valgustanud. Üks tema meeldejäävamaid kommentaare on olnud: „Käbi Laretei armastas teatrit, mina armastasin muusikat. Meie abielu purustas meie armastused, mis olid olnud naiivsed ja spontaanselt emotsionaalsed.”8 Tundub, et üsna samasugune oli ka nende omavaheline suhe: pisut sinisilmne, spontaanne ja väga emotsionaalne. Bergmani mõnevõrra küünilise lause taustal tunduvad kirjad eriti intiimsed ja lihtsalt väga ilusad. Käbi ja Ingmari, Alma ja Ernsti tekstid meenutavad looduslikke pärleid, naturaalset ilu. Kirjutatud ainult üksteisele ja iseendale, mitte anonüümsele lugejale, on need vahetud, ausad ja usalduslikud. Need jäid ka kauaks varju, omavaheliseks saladuseks.

Tungivalt soovitan teost kõigile, kes on huvitatud korraks pääsemisest selle Bergmani ligi, kes on kas või „Laterna magica” rafineerituse taga. Teoses ei ole seejuures juttu ainult tunnetest. Samavõrd kui armastust Käbi vastu jagab Bergman kirjades hoiakuid elu, teatri ja filmi kohta. Huvitav on jälgida kahe andeka kunstniku sünkroonset ja vastastikku inspireerivat loometegevust. Kunstnikel käivad elu ja kunst käsikäes. Raamatu kulminatsioonis aitab Käbi Laretei õpetaja Marialuisa (Andrea Vogler) õhtul peale paari poja Daniel Sebastiani eostada Bergmani „unistuste lavastuse”, Mozarti „Võluflöödi”9. „Vaata siia, ütles ta ja näitas näpuga. Siin tuleb otsekui möödaminnes veel üks sõnum: armastus kui parim asi elus. Armastus kui elu sügavaim mõte.”10 See oli ilus aeg. Käbi päevikust: „Kõik on mulle kingitud. Nüüd: ainult mitte unustada, mitte ükskõikseks muutuda. Kõike hoolega hoida. Kogemust, rahu, küpsust.

Ma olen sügavas südamepõhjas õnnelik, peaaegu märkamatult.”11

Küsimused, miks mõne aasta pärast lahku mindi ja kuhu armastus ikkagi kadus, jäävad selge vastuseta, kuigi Laretei vihjetest võib ühtteist välja lugeda. Lugeja interpretatsioonis ei kaogi armastus tegelikult kuhugi, vaid teose valguses on selge, et see teiseneb, hõlmates paljusid objekte (abikaasa, poeg, inimkond, looming jne). Bergmani kiri 2001. aastast teose lõpus laseb aimata võõrandumisega lõppenud armastusele järgnenud sõpruse väärtust paari jaoks.

Bergmani tekstide erakordsusest tema teoste taustal oli juba juttu. Ka Laretei kuvand muutub tänu päeviku ja märkmiku fragmentaarsetele, lihvimata, stilistiliselt metsikuvõitu ja ometi väga esteetilistele tekstidele. Peale selle on „Kuhu kadus kõik see armastus?” Laretei teiste teoste taustal kindlasti kõige puhtamalt omaelulookirjutuslik. Siin ei mängita nimepeitust, ei põimita reaalset fiktsionaalsega. Kirjavahetuse ja päeviku pidamist ei ole allutatud kompositsioonile, vaid see on tekkinud hiljem neid raamatuks toimetades.

Oma varasemateski teostes on Käbi Laretei rääkinud küllalt avameelselt oma eraelust ja valulistest valikutest. Kui kahekümne aasta eest võis Laretei avameelsus perekonna- ja intiimsuhete kirjeldamisel kohatult mõjuda, siis praegu tuleks esile tõsta hoopis tema võimet jääda taktitundeliseks. Just selle teose valguses on eriti ilmne, kuidas Laretei on oma pihtimisvajaduse ja lähedaste privaatsuse vahel kompromisse teinud. Peagi pärast raamatu ilmumist leidis Daniel Bergman isa pööningult kasti vanemate kirjavahetusega, mille too enda sõnul oli hävitanud. Publitseerituna lisaks need kindlasti palju nii Käbi Laretei kui Ingmar Bergmani mõistmiseks, rahvusvaheline huvi raamatu vastu oleks kindel. Ometi tuleb tunnustada Lareteid, kes ei ole kirju kas või Bergmani tahet austades seni trükki andnud.

„Ludus tonalis. Kirg”

Kõigil Laretei teostel, sh viimastel aastatel ilmunutel, on muusikast palju juttu, aga ka muusikaga palju ühist – nagu ta on seda ise kirjeldanud näiteks ülaltoodud tsitaatides. Võrreldes „Ludus tonalis. Kirge” Laretei eelmiste teostega, on uuenduslik, et seekord järgib Laretei küllalt valdavalt ka teosele pealkirja andnud muusikateose, Paul Hindemithi „Ludus tonalis’e” ülesehitust (preluudium, vahelduvad fuugad ja interluudiumid, postluudium, lisaks peegliefekt). Teos haakub sisuliselt nii Laretei autobiograafiliste teoste kui tema muusikaesseedega. Selle aineseks on „vaimuka ja nõudliku”, eksperimentaalse „Ludus tonalis’e” (tõlkes „Helide mängu”) esitamiseks valmistumine ja kontserdid Ameerika Ühendriikides. Nautides võõrustajate Clay ja Eva Cossi, kellest on varem olnud juttu teoses „Otsekui tõlkes”, külalislahkust, sai „Ludus tonalis’t” mängiv Laretei paraku solistiks ka omapärases suhtemängus. Nagu Bergmani kirjad, avalikustas Laretei sellegi kireloo alles pärast asjaosaliste surma. Loomulikult jagab kirjanik lahkelt teavet ka esitatava teose ja selle sünniloo kohta, muudest muusikalistest tähelepanekutest, mälestustest ja sissevaadetest 1940. aastatesse rääkimata.

„Ludus tonalis. Kire” oluliseks kõrvalteemaks saab sensuaalsus ja erootika. Kirjanduse ja muusika samad reeglid ja tunnetus kehtivad Laretei jaoks ka tema muusiku-argipäevas ja inimsuhetes. Ta on öelnud: „Sõnad ja helid on minu jaoks ühtmoodi sensuaalsed. Ma tajun lause musikaalsust, vokaalide kaunist kõla, konsonantide legato’t või marcato’t.”12 Muutumata labaseks, arutleb ta „Ludus tonalis’es” avameelselt erootilisuse üle muusikas: „Muusika on ilmtingimata erootiline kunstiliik. Rahmaninovi klaverikontsert d-moll sunnib publikut püsti tõusma, jalgu trampima, vilistama ja hõikama. Chopini Bracarolle’is võin ma demonstreerida takte, mis viivad muusikalise orgasmini”13, koos dirigendist abikaasa Gunnar Staerniga musitseerimist võrdleb Laretei armatsemisega jne.14 Teoses on kirjeldatud, kuidas pianistist endast, nagu muidugi ka tema muusikast, saab Cosside kireobjekt. Aga muusikas ei olegi võimalik keha ja vaimu lahutada, sest juba helide meeldivusel on lihtne füüsiline alus, nagu on nentinud George Santayana.15 Tehnikat valdav meister, kes peaks andma oma etenduse täiesti ilma sensuaalse võluta, oleks Santayana arvates võimleja, mitte muusik.16 Vaimse tegevuse mõnu ja valu, rõõme ja vaevasid kogetakse aga samamoodi nagu kehalisi muljeid. Need on vahetud, kuigi lokaliseeruvad mujal.17

Žanriküsimusest

Peale selle, et Laretei on oma teostes muusikast palju rääkinud ja need muusikaliste vormide järgi komponeerinud, on ta neid ka n-ö tagantjärele muusikaliselt määratlenud. Näiteks artikli sissejuhatuses tsiteeritud „Otsekui tõlkes”, kust pärineb Bonnieri kirjastuses aset leidnud žanripoleemika, on Laretei määratlenud kui „teema variatsioonidega”.

Laretei žanriprobleemide taga on põhjus, et autor kirjutabki oma mis tahes teoseid ilmselgelt ühe teise kunstiliigi, muusika meetoditega, järgigu need pealegi põhijoontes samu printsiipe kui kirjandus. Tulemus on kujunenud ähmasele muusika ja kirjanduse piiridel kõndimisele vaatamata enamasti nauditavaks. Muusiku tunnetus ja loogika toetab Laretei kui isikupärase kirjaniku loomet.

Olen ikka tabanud end mõttelt, et nii vormilt kui sisuliselt on Laretei tekstidel väga palju ühist vormiga, mida muusikas nimetatakse nokturniks. Ei ole ilmselt juhus, et romaani „Mineviku heli” katkendeid sisaldav samanimeline dokumentaalfilm (1995) Käbi Lareteist algab Fryderyk Chopini nokturniga. Ööle viitava sõnaga „nokturn” tähistatakse aeglast mõtisklevat pala klaverile. (Ka Käbi Laretei öösiti teatavasti kuigivõrd ei maga, vaid näiteks loeb ja mõtiskleb.) Just Chopini käes sai nokturnist kunstivorm: ta kujundas lihtsa idee peeneks miniatuurseks lüüriliseks poeemiks. Chopin pöördunud nokturni poole alati siis, kui tundis vajadust pihtida paberil (ja klaveril) oma salajasimaid mõtteid.18 Samalaadne on ideelt ja teostuselt Laretei intiimne kirjanduslik pärand.

Kirjeldades oma muusikuteed ja ühtlasi suhet muusikaga, on Chopin autor, keda Laretei eriti armastavat näib ja kes paljudes teostes tähelepanu saab. Peale „Ludus tonalis. Kires” mainitud kirgliku suhte Chopini muusikaga seovad Lareteid Chopiniga lapsepõlvesuved, aga ka pagulasstaatus ja see tunne, mille jaoks poola keeles on olemas sõna „żal”. „

„Mis see on teie muusikas,” küsis keegi aristokraatlik daam, kellele Chopin Pariisi salongides mängis, „mis alati kutsub esile teatud valusa tooni?”

„Selle jaoks, Madame,” vastas helilooja, on olemas poola sõna, mida ei saa tõlkida, sõna żal.”

Chopinil oli õigus. Seda ei saa tõlkida, aga sellesse mõistesse mahub nukrus, koduigatsus ja lein.”19

Valiku pagulasheliloojate żal-muusikat koos Lepo Sumera klaveripalaga on Laretei salvestanud plaadile „Eksiil. Kodus – mujal” („Exil. Home – Elsewhere”, 1995).

Üldistavalt

Laiu lugejate hulki on kindlasti haaranud autori karismaatiline isik ning kujutatava äratundmisrõõm ja -kurbus. Pealtnäha eriilmelised, kordub Laretei teostes hulk teemasid ja motiive: perekond, pagulus, kodu(tus), keeletus, sõprus, armastus ja abielud, kired, kunstniku valikud, interpreedi suhe muusikaga. Üht ei saa lahutada teisest, sageli on nad „kohal” kõik korraga. Meelis- või paineteemade kordumisele vaatamata ei lähe nende variatsioonide lugemine tüütuks, kuna teosest teosesse korduvad ka Laretei tekstide n-ö kvaliteedimärgid. Nendeks on esmalt teema ja rakursi küllalt kindlapiiriline valik ning haarav hea kompositsiooniga jutustus. Autori empaatia nii kirjeldatava kui lugeja suhtes teeb seejuures teosesse „mineku” lihtsaks. Lisaks paistavad Laretei teosed silma elegantselt viimistletud täpse ja tundliku sõnastuse ning rütmiliselt korrastatud fraaside poolest. Rütm ongi autorile oluline nii muusikas kui tekstis.20 See ei kiirusta, vaid, nagu nokturnile kohane, võtab aega mõtisklusteks ja süvenemiseks. Leena Kurvet-Käosaar on Laretei tekstide rütmilisust nimetanud lausa hingamise rütmiks. Pausid rütmis kannavad hetki, mil hinge hoitakse kinni.21

Kõiki neid üldistusi kinnitab ka Laretei viimaste aastate looming. Laretei teoste üldpilt on vaadeldud väljaannetega mitmekesistunud: lisandunud on näiteks muidu hillitsetud intonatsiooni ja lakoonilise stiiliga tekstidele spontaanseid lihvimata miniatuure-nokturne, puhast omaeluloolist kirjandust, õnnestunud maneristlikku vormimängu ning on avardunud temaatiline horisont. Märkida tuleb Laretei isikupärast panust eesti [(oma)eluloo]kirjandusse tervikunagi.

Tulevastele (auto)biograafidele võiks Laretei loomingu näitel eriti rõhutada materjali selekteerimise ja toimetamise tähtsust. Fookus, kompositsioon ja nüansid on ikkagi olulised, seda ka autobiograafilise teose puhul, kus kehtivad samad reeglid kui kaunites kunstides üldse. Käbi Laretei teoste täpsus ja kontrollitus tuleb kahjuks eriti selgelt esile tema õe Maimu Laretei Evéquoz’ osalt samu mälestusi justkui huupi pillava mälestusteraamatu taustal.22

Ilukirjandusel tervikuna oleks muusikast ja Laretei kirjanduslikest nokturnidest palju õppida selle kohta, mis on hea maitse ja kuidas mitte kirjutada müra.

Postluudium. „Okas ja Käbi”

Kirjutanud arvustuse valmis selle punktini, sai mulle osaks au lugeda veel üht Laretei teost – värsket „Okast ja Käbi”, milles sisaldub Laretei novelliks nimetatud „Tuneesia” (õigupoolest „Tuneesia armastus” lk 69 järgi). Viimast võib pidada tänu autori teadlikult kasutatud peegelefektile ja sisulisele seotusele „Ludus tonalis. Kire” jätkuks. Neid võikski koos vaadata, kui uue teose lugemiskogemus ei oleks kujunenud mõnevõrra häirivaks.

Tahaksin nüüd Lareteile endale meelde tuletada materjali selekteerimise ja toimetamise tähtsust – pealkirjastatud fragmentidest koosneva proloogiga „Tuneesia” on sellisena kahjuks laialivalguv. Mida kõige enam ette heita, on seekordne lõtvus vormiküsimuses: kas tegu on vormieksperimendi, -hoolimatuse või nõrga toimetajatööga? Novelli vormi- ja sisunõuetele Laretei „Tuneesia” ei vasta. Toimetaja südametunnistusele jäävad ka segadused teose pealkirjaga ning puuduv sisukord.

Mis „Tuneesia” siis on, kui see novell ei ole? Nokturniks ei saa ma seda nimetada, kuna ei ole kindel, kuidas siin pihtimuslikkusega lugu on. Võib-olla on tegu lihtsalt inertsitekstiga. Võimalik, et see on fiktsionaalne (novell, ilukirjanduslik žanr, ju on), ehkki sisaldab Laretei biograafilistest nokturnidest tuttavaid reaalseid isikuid ja kohti. Eelistaksin teost lihtsalt elegantseks lühipalade kogumikuks nimetada.

Temaatiliselt sisaldavad „Tuneesia” ja selle proloogid palju tuttavat. Seekordset fookust, kontserdireisi Tuneesias, võib siiski uueks pidada. Pianisti vastuvõtt oli väga soe: „Olin kuulus ja armastatud.

Pean tunnistama, et mul oli hea tunne, nagu oleksin endale kodu leidnud, kindla koha maailmas.”23 Lausa kuumaks kujunes reisi ajal suhe Moncef Gweniga. Kuid ehkki „Tuneesias” tegeldakse kirgede ja erootikaga intensiivsemaltki kui eelmises teoses, on siin sädet vähem ja distantsi rohkem.

Visuaalselt on raamat väga kaunis ja erineb eelmistest. Laretei teostele tavapäraste mustvalgete fotode asemel on tekstiga põimitud hoopis Evald Okase impressioonide tsükkel „Armastus”, mis annab oma temperamentsuses ja värvikuses tekstile elu juurde. „Okka ja Käbi” pilt ja sõna mõjuvad koos harmooniliselt, siiralt, mängujulgelt. Teose müügiedus ma ei kahtle. Mis puutub minu Laretei-kuvandisse, siis seda „Okas ja Käbi” mõningatele häirivatele nootidele vaatamata kuigivõrd ei muuda.

Tervitan Okka ja Käbi vormi ning soovin jätkuvalt loomelusti!

1 Käbi Laretei, Otsekui tõlkes. Teema variatsioonidega. Tänapäev, 2005, lk 63.
2 Autobiograafiauuringute mõistete hea seletuse leiab ajakirjas Methis (nr 5-6, 2010) ilmunud Leena KurvetKäosaare artiklist „Mõistete rägastikus: autobiograafiast omaelulookirjutuseni” (lk 7–19).
3 Käbi Laretei, Suhtlemine. Rmt: Eksiil. SE & JS, 1997, lk 181.
4 Muusikakeel – keelemuusika. Rmt: Vihmapiisad ja kuupaiste. Esseid muusikast. SE & JS, 2005, 2. trükk, lk 173.
5 Samas, lk 171.
6 Käbi Laretei, Peotäis mulda, lapike maad. Eesti Päevaleht, Akadeemia, 2010, lk 179.
7 Samas, lk 179–181.
8 Ingmar Bergman, Laterna magica. Eesti Raamat, 1989, lk 193.
9 Filmina linastus Bergmani „Võluflööt” 1975. aastal.
10 Käbi Laretei, Kuhu kadus kõik see armastus? SE & JS, 2008, lk 197.
11 Samas, lk 201.
12 Muusikakeel – keelemuusika, lk 173.
13 Ludus tonalis. Kirg. SE & JS, 2010, lk 52.
14 Samas, lk 55.
15 George Santayana, Ilutunne. Esteetikateooria visand. Ilmamaa, 2009, lk 68.
16 Samas, lk 69–70.
17 Samas, lk 177.
18 Robert Ainsley (peatoimetaja), Klassikaline muusika. Entsüklopeediline teatmeteos. Varrak, 2000, lk 91.
19 Käbi Laretei, Otsekui tõlkes. Teema variatsioonidega. Tõlkinud Anu Saluäär. Tänapäev, 2005, lk 305.
20 Muusikakeel – keelemuusika, lk 173.
21 Leena Kurvet-Käosaar, Järelsõna. Pagulase hingamine. Rmt: Peotäis mulda, lapike maad. Eesti Päevaleht, Akadeemia, 2010, lk 191–195.
22 Maimu Laretei Evéquoz, Sealpool Alpe. SE & JS, 2010.
23 Käbi Laretei, Evald Okas, Okas ja Käbi. SE & JS, 2012, lk 99.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming