Käibetõed, me vennad-õed

Jan Kaus

Muriel Barbery, Siili elegants. Tõlkinud Indrek Koff, toimetanud Anti Saar. Kujundanud Dan Mikkin. Varrak, 2012. 296 lk. Praeguse eesti proosa üks põhilisi stereotüüpe vastandab positiivse minategelase üheselt ebameeldiva maailmaga tema vastas ja ümber. Osalt võib see olla seotud ka omaeluloolise elemendi kasvuga praeguses kirjakultuuris: üha sagedasem on distantsi kadumine autori ja tema kangelase vahelt, autoripositsiooni samastumine minakangelasega. Õieti võiks isegi üldistada, et teised eesti proosa stereotüübid on sageli allutatud plussmärgilise mina ja miinusmärgilise maailma vahelisele pingele. Kuna suur osa eesti kirjanikkonnast ei kuulu majanduslikult kõige paremal jäljel inimeste hulka, ringleb uuemas eesti kirjanduses stereotüüp majandusliku edu ja halva iseloomu justkui paratamatutest seostest: rikas on sageli ühtlasi ka tundetu ja rumal, temast saab ebameeldiva maailma karikatuurne esindaja. Kui autor loeb aga ennast n-ö „Esimese Eesti” hulka, tunneb ennast eliidi esindajana, siis võib säärane elitaristlik suhtumine kanduda üle ka tema teoste peategelastesse. Ühesõnaga: tihti ihkavad, armastavad ja põlgavad autori kangelased samu asju, mida autor ise. See aitab mõnigi kord kaasa kahetsusväärsele seigale, et ühemõõtmeliselt peene, tundliku ja ülla mina ning tundetu, apla, halli, arulageda maailma vastandus hakkab lämmatama jutustatavat lugu ja elu kirevust, mida justkui püütakse peegeldada. Lugu kannab sageli üsna mustvalge sisemonoloog.

Arvustuse kriitilisem osa

Viimati juhtis mind sellele mõttele äsja „Moodsa aja” sarjas ilmunud prantsuse kirjaniku Muriel Barbery romaan „Siili elegants”. Teose lähtekoht sarnaneb paljude uute eesti proosateoste omaga: teost kannavad kaks tegelaskuju, kelle positsiooni määratleb iseenda tundeerksuse ja mõttepeenuse ning maailma lolluse vastandamine. Üks neist on Renée Micheli nimeline vanem majahoidja ning teine Paloma-nimeline varapuberteedieas tüdruk. Mõlemad on keskendunud neid ümbritsevate inimeste pahurale siunamisele. Nende vastas on rikkad inimesed, kes kipuvad proua Micheli kirjelduste tõttu jätma lihtsalt upsakate ja ahnete lollpeade muljet. Proua Michelile on omane järgmine arutluskäik: „Rikkad arvavad vist, et vaesem rahvas /—/ elab inimlikke emotsioone läbi vähem intensiivselt ja suurema ükskõiksusega” (lk 61-62). Või siis selline mustvalge sedastus: „Kui ma siin maailmas midagi vihkan, siis on see rikaste väärastunud komme käia riides nagu vaesed /—/. See pole mitte ainult inetu, vaid ka solvav – miski pole nii põlastusväärne kui rikaste põlgus vaeste ihade vastu” (lk 222). Samuti paneb proua Michel rikastele majaelanikele pahaks, et nood ei suuda kuidagi taibata, kuivõrd haritud ja maitsekas on ta oma halli ametikoha taga. Ise ei soovi ta aga kuidagi oma intelligentsust ja rikast sisekosmost paljastada, lihvimata pärleid peenelt lõhnastatud sigade ette visata. Ühtaegu enesehaletsuslikult ja uhkelt monologiseerib proua Michel: „Olla vaene, inetu ja pealekauba intelligentne – meie ühiskondades saab sellisele inimesele osaks sünge ja illusioonideta saatus, millega on targem juba varakult leppida” (lk 38). Ma ei taha väita, et pole olemas rikkaid inimesi, kes on ühtaegu upsakad või ahned, või et pole olemas vaeseid, kes on nõnda toredad ja targad, et kehastavad oma olekuga seda käibetõde, mille kohaselt haridus ei tähenda veel haritust, ühiskondlik positsioon vaimupeenust jne, aga on ülimalt võimalik, et on olemas toredaid rikkaid ja ebameeldivaid vaeseid – või majanduslikult kehvadest tingimustest tulnud inimesi, kes ennast omal jõul üles töötavad. Üleüldse tasub uskuda, et on olemas igasuguseid inimesi.

Niisiis on Barbery romaani lähtekohaks kahe intelligentse inimese sisemonoloogid, kusjuures intelligentsus õigustab sissepoolepööratust ja vastupidi, kuna ümbruskond on tulvil lollpäid, banaalsust, kära ja kurjust – ja vahel isegi mitte seda. Aeg-ajalt tundub Barbery ikka väga liiale minevat. Näiteks kui Paloma iseloomustab oma emakeeleõpetajat Maigre’d, kes on jumala loll ja ühtlasi ilgelt paks – peaaegu kõusaarelik seos: vaimselt pärsitud inimene näeb ühtaegu välja nagu inimhüljes.

Välise kassikullahelgi vastukaaluks on imepäraste seoste ja varjundite maailm, mis iseloomustab sisemiselt rikaste inimeste hingeelu. See mängitakse siin-seal välja peaaegu peente vihjetega. Miks peaaegu? Lõpuks tuleb majja elama üks normaalne rikas, jaapanlane, kellel on tähendusrikas, kõiki filmifriike erutuma kutsuv perekonnanimi Ozu. Proua Michel pomiseb tolle kuuldes ettevaatamatult, et „kõik õnnelikud pered sarnanevad üksteisega”, mille peale vaatab härra Ozu naist imeliku pilguga ja vastab, et „iga õnnetu pere on aga õnnetu omamoodi” (lk 121). Oli rõõmustav, et autor ei hakanud kohe seda viidet lahti rääkima. Aga võta näpust, järgmisel leheküljel hõõrutakse see lugejale nina alla, et kõik saaksid ikka aru, kui peenelt sisemiselt haritud inimesed omavahel suhtlevad – rääkimata sellest, et härra Ozu kasside nimed on Kitty ja Levin. Jürgen Rooste ütleks siinkohal: eks ta ole.

Pealegi toob selline ülesehitus kaasa ühe sisulise, kirjandusest suurema küsimuse. Kas klišeede hukkamõistmine ei pruugi ise olla romantiline klišee, kas teiste inimeste silmaklappidele keskendumine ei ole mitte märk nägija enda kitsast vaateväljast? Nooruke Paloma: „Esimest korda olin ma kohanud inimest, kelle saatust ma ei osanud ette näha, inimest, kellele elu teerajad on lahti, inimest, kes on tulvil värskust ja võimalusi” (lk 178). Aga kas äkki pole mitte hoopis nii, et igas inimeses on need teerajad olemas, tuleb vaid osata vaadata, jälgida, kannatlikult need teeotsad harjumuste, igapäeva, ettekujutuste, stereotüüpide võsast välja raiuda? Ja kas see polegi romaanikirjanduse üks suuri ülesandeid ja ühtlasi üha suurem väljakutse?

Stereotüüpide kasutamise juurde pakub Barbery teos selgelt eksistentsialistliku alatooni, millega lajatatakse kohe loo alguses, kui varaküps Paloma näeb läbi täiskasvanute maailma illusioonid: „Elul on mõte ja suured inimesed teavad, mis see on” – seda universaalset valet peavad kõik uskuma” (lk 12). Sellele sekundeerib proua Michel: „ … me oleme füüsiliste nähtuste külmale determinismile allutatud loomad” (lk 49). See eksistentsialistlik illusioonideta hoiak iseloomustab moodsat kirjandust nõnda selgelt, et ajuti võib see jätta mulje hajusast sektantlusest, mille suurimaks kinnisideeks on ükskõik missugusele metafüüsilisele impulsile vastandumine ja selle uimastavaks oopiumiks kuulutamine.

Arvustuse tunnustavam osa

Õnneks pole asjad Muriel Barbery „Siili elegantsis” niivõrd lihtsad. Eelöeldu valguses tundub kummaline öelda, et „Siili elegants” oli meeldiv lugemine. Seda mitmes mõttes.

Esiteks. Proua Micheli ja Paloma ümbruskonnale ühemõtteline vastandumine hakkab teose edenedes kõrvaltoone omandama. Selgub, et nad pole ainsad lillekesed pasameres. Lõppude lõpuks on toimunud peamine: miski hakkab mõlemas peategelases nihkuma, muutuma, avanema, mustvalgete toonide servad hakkavad ähmastuma, ilmub üha enam kromaatilisi varjundeid – nii et lõpuks hakkab terendama ähmane võimalus, et autor on lugeja oma üheste vastandustega osavalt eksiteele ajanud ning jutlustab tegelikult mõneski punktis oma kangelannade alghoiakute vastu. Nii et proua Michel ja Paloma ei esinda õnneks akromaatilise kujutlusmaailma staatilisi kangelasi, nagu pahatihti eesti kirjanduses ette tuleb.

Teiseks. Rääkides nõnda palju klišeedest, õnnestub Barberyl tegelikult näidata, milles seisneb klišeede põhiline probleem. Tegu on kauguse, distantsi küsimusega: „Eemalt vaadates on ta majahoidja mis majahoidja. Lähedalt … nojah, vaadake, lähedalt … on siin midagi imelikku” (lk 129). Eks seegi ole stereotüüpne väide, aga just seetõttu ongi väide stereotüüpne, et paistab paljudel juhtudel paika pidavat. Kui inimest lähemalt vaadata, on temas (peaaegu?) alati „midagi imelikku” – kaugelt paistab ta tüüpilise rikkana, tüüpilise vaesena, tüüpilise venelasena jne. „Siili elegantsi” paradoks on lihtsalt selles, et sageli ei ole selliseks lähivaatluseks võimelised just teose kangelased, kes ootavad lähemat pilku teistelt, kuid on seejuures veendunud, et nood ei suuda kunagi „midagi imelikku” näha.

Kolmandaks. Eksistentsialistlikku kirjutust häirib ja vaevab reeglina positiivse väljapääsu küsimus. Igaüks ei suuda ega tahagi valida Mersault’ teed. Kui me kord oleme juba füüsiliste nähtuste külmale determinismile allutatud loomad, siis mis meil üle jääb? Kuidas oskab ja saab eksistentsialist meid lohutada? Miks ta peaks seda ülepea soovima? Kuidas vabastada meid hetkekski surma suunas tiriva ajalisuse surve alt? Mersault ehk hüüaks, et seda polegi vaja. Aga sama palju, kui Mersault’ on veenev tegelaskuju, on ta ka ilukirjanduslik, maailmavaateline ideaal. Selles mõttes on Mersault’l ja näiteks esmapilgul tema sügaval ja selgel vastandil Aljoša Karamazovil palju ühist. Mõlemad seavad me pea kohale lati, vaat et kättesaamatu kujutluse, mida me suudame ainult ehk altpoolt riivata. Barbery lähebki õnneks „lihtsama vastupanu” teed ja pakub mitut ajutiselt olukorda kergendavat salvi eksistentsialistliku eluhoiaku mürgihammustustele. Eks neidki salve on määritud enne Barbery’t ja määritakse ka pärast teda. Mingit imerohtu siit ei leia. Aga ehk polegi vaja?

„Siili elegantsis” kordub idee, mille kohaselt on kunst see inimliku kujutluse osa, mis võib meid hetkiti, kas või korraks vabastada aja survest, sest kunst on „ajalikkusest ja selle roiust ahnusest välja rebitud täius” (lk 186). Barbery püüabki kunstilise elamuse või laiemalt mingite hetkede või situatsioonide poetiseerimisega ühendada ajalikkust, kõige paratamatut mööduvust ja ilu: „ … ilu on see, mida me hoomame just selle möödumise viivul” ja elusolemise sisuks võiks ühtlasi olla soov „püüda surevaid hetki” (lk 250). Siin soovitakse ühildada raskesti omavahel sobituvaid asju, kaduvust ja hetki, mil kaduvus hakkab venima, sulama ja olemasolemine paistab mingil imetabasel moel seiskuvat või korduvat või tagasi tulevat. Nojah, eks selliseid ajalünki on püüdnud leida juba Marcel Proust, Mircea Eliade ja mitmed teised XX sajandi suured romaanikirjanikud, kes tahtsid muuta poetiseeriva mõtte abil aega, juhtida aja poeetilise mälu jõul välja selle tavapärasest, minevikust tulevikku virdavast voolusängist.

Oluline on Barbery mõte, et külm determinism on mingis mõttes sügavalt demokraatlik, seetõttu oleme me kõik ühtviisi kaitsetud. Seega oleks mõttekas, „kui me kõik oma ebaturvalisust jagaksime, kui me vaataksime kõik koos enda sisse ja mõistaksime, et türgi oad ja C-vitamiin võivad ju kehale energiat anda, aga elu need ei päästa ja hinge ei toida” (lk 67). Tundub, et seegi mõte on – kasutades Rein Raua abi – pisiasi, mis omab tähtsust.

Kui Barbery oskab lajatada klišeedega, neid kuhjata, siis ometi – või just seetõttu? – hakkavad mitmed „Siili elegantsis” kohatavad klišeed omandama mõttekuse ja vajalikkuse kõrvalhelisid. Proua Michel leiab üsna eneseküllaselt: „minu vaimu turvaliste müüride vahel pole ülesannet, millega ma hakkama ei saaks. Nime, positsiooni ja välimuse poolest võin ma ju vaene olla, aga vaimses plaanis olen ma võitmatu jumalanna” (lk 43-44). Selles võib näha tüüpiliselt romantilist fraasi, sest eks leidnud juba Nietzsche oma „Ecce Homo’s”, et hästi õnnestunud inimene on „omas seltskonnas, olgu siis raamatute, inimeste või maastike keskel …”. Aga samas on ju selles asetuses midagi sügavalt asja- ja ajakohast. Praeguse ühiskonna meelelaad sunnib inimesi mõõtma enda toimivust väliste parameetritega, ent on põhjust kahelda, kas võimsa kinnisvara või ilusa tarbeeseme omamine ütleb ikka inimese kohta kõik. Nagu ei ütle kõike ka sügavad teadmised ja hämmastav eruditsioon. Ehk tuleks ühiskonnale kasuks, kui eneseteostust nähtaks praegusest rohkem eneseharimisena, kui edukus ei tähendaks ainult või eelkõige tõusu, vaid ka arengut – empaatia, huumorimeele, maailmatundmise arengut. Täitsa vajalik ja aktuaalne käibetõde, kas pole?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming