Käes on tuhandeaastane lõppmäng

Andris Feldmanis: „Praegune tehnooptimism võib ühel hetkel moonduda hoopis võõristuseks tehnoloogia vastu.“

TRISTAN PRIIMÄGI

Andris Feldmanisele on üks huvitavamaid küsimusi, miks üldse olla õnnelik.

Andris Feldmanisele on üks huvitavamaid küsimusi, miks üldse olla õnnelik.

Mardo Männimägi

Andris Feldmanis on viimasel ajal jäänud silma stsenaristina nii teles kui filmis, olles muu hulgas koos Livia Ulmaniga ka mängufilmi „Teesklejad“ käsikirja autoriks.1

Nüüd on ta valmis saanud oma esikromaani, ulmeka „Viimased tuhat aastat“, mis on juba leidnud ka ametlikku tunnustust: 23. novembril tehti teatavaks Betti Alveri kirjanduspreemia laureaadid, parimad debüüdid olid Feldmanise ulmeromaan ja Silvia Urgase luulekogu „Siht/koht“.2 Andrise olek raamatu esitlusel tundus olevat veidi selline, et ta laseks küsimustele vastamise asemel pigem rääkida raamatul endal.

Vastused aga annavad aimu sellest, et mõõdetud fraasides kirjutatud selge ja petlikult lihtsana näiva loo taga on teemasid, mis on meist suuremad. „Viimased tuhat aastat“ järgib hea ulmeromaani traditsiooni – mingisuguse paralleelmaailma loomise ja sealsete sündmuste kirjeldamise taga on ikka ja alati peidus ühiskonnaalane kommentaar või kriitika meie kaasajale ja hetkepürgimustele.

Miks valisid oma esikraamatu kirjutamiseks just ulme – alavääristatud, ärapõlatud ja kohati isegi oma aja äraelanuks peetud žanri?

Andris Feldmanis: Olin seda kirjutama hakates ilmselt ise pisut lihtsameelne või naiivne ja ei mõelnud üldse, kas tegemist on ulmeraamatu või millegi muuga. Selliseid ulmega flirtivaid teoseid on viimasel ajal ilmunud väga palju ja huvitavaid, ulmeriiulile neid kindlasti ei paigutata. Nagu näiteks Michel Faberi „Naha all“ ja „Imelike uute asjade raamat“ või miks mitte ka Michel Houellebecqi viimane romaan „Alistumine“, mis on mõnes mõttes liigitatav tulevikudüstoopiaks.3

Sinu raamatu tegevus toimub Berliinis. Miks mitte Eestis, Solarise keskuse varemetes või Estonia tühjades saalides?

Kiusatus asja nii lahendada oli olemas ja see konks oleks hästi töötanud, eriti siinsele lugejale, aga mulle tundus, et ma peaksin sellist valikut hakkama rohkem põhjendama. Berliini puhul tundus loogiline, et inimkonna riismed võivad alles jääda just suurematesse keskustesse. Valida Berliin tundus loomulik ja mulle ka huvitav, kuna olen selle osaga Berliinist mingil määral tuttav.

Nii „Teesklejates“ kui ka „Viimases tuhandes aastas“ on üheks peategelaseks maja, mida võib tõlgendada tegelaste probleemse suhte sümbolina. Miks majad?

Oli endalegi üllatav, et mul on mingi värk nende majadega. Äkki kinnisvara otsimine kui eestluse väljendusvorm? Püüd leida oma koht maailmas? Võib-olla polegi see füüsiliselt seotud mingis majas viibimisega, pigem mingis mentaalses ruumis ja minu püüdega seda mentaalset ruumi kuskile ka füüsiliselt paigutada.

Üheks „Viimase tuhande aasta“ põhiteemaks tundub olevat õnn. Esimeste peatükkide nimed on „Õnne leidmine“ ja „Õnn“, aga kas õnn pole tänapäeval mitte üle hinnatud?

Jah, see on mulle üks huvitavamaid küsimusi, et miks üldse olla õnnelik. Praegu tundub, et inimest sunnitakse olema õnnelik selleks, et ta suudaks paremini täita mingit funktsiooni. Natuke on segamini läinud, kas õnn on vahend või eesmärk.

Raamatu reaalsuses on inimene oma funktsiooni kaotanud. Ta on jumala tööriist, mida loojal enam vaja pole. Siin avaldub suhe õnnega küsimuses, kas individuaalne ja eneseküllane õnn on võimalik. Kas sellises maailmas, nagu mu raamatus, saabki õnne olla?

Inimkonnale on pandud kohustus kestma jääda.

See oli üks ideeline lähtepunkt – mõelda inimkonnast kui lihtsalt ühest lülist evolutsioonilises ahelas, mida võib oma ebatäiuslikkuses olla ennekõike vaja selleks, et panna alus mõnele järgmisele etapile. Kas või tehislikule eluvormile, mis võiks siis edasi levida universumis. Universum pole loodud ei inimese poolt ega inimese jaoks.

Viimased tuhat aastat“ tundub toetavat teooriat, et inimkonna hukatuseks saab meie sõltuvus tehnoloogiast. Kuidas sa kommenteeriksid selles valguses eestlaste järjest süvenevat start-up’i vaimustust?

See on üldse väga huvitav nähtus. Täielik segu rokkstaarlusest ja superkorporatiivsusest, mida on põnev jälgida. Inimese identiteet on selle kaudu muutunud väga töö- ja saavutusekeskseks. Igapäevasuhtlusesse ja sotsiaalmeediasse imbuvad hüüdlaused, mida varem oleks kohanud natuke piinlikkust tekitavatel firmakoolitustel stiilis „Eesmärk on tähtajaga unistus!“. Siin on ka forsseeritud suhet tehnoloogiaga, mis ei vasta meie tegelikele vajadustele. Suur osa tehnoloogiast on muidugi väga meeldiv ja mugav, aga tundub, et osalt kasutatakse meid endid lihtsalt tehnoloogia, selle arengu ning eelkõige kellegi äri huvides ära.

Sinu raamatus on mure selles, et masinad teevad inimeste elu liiga mugavaks, tehes nende eest kõik ära ja võttes inimeste eksistentsilt seeläbi mõtte.

Jah, ja kui tekib mõni inimesest intelligentsem eluvorm, võib see tekitada inimeses hoopis võõristust. Mingil hetkel oled looduse kroon ja seejärel kõrvalosatäitja. Praegune tehnooptimism võib ka ühel hetkel moonduda võõristuseks tehnoloogia vastu.

Kui düstoopiad kirjeldavad oma tegelaste tundeelu tavaliselt väga nappide vahenditega ja nendes maailmades on aistingud pigem keelatud, siis sinu tegelased on ootamatult meelelised. Sa kirjeldad vabalt nii seksi, söömist kui ka muid meelelisi naudinguid. Miks?

Ma ei näe põhjust, miks oma tegelastele neid keelata! Need on nii loomulikud osad inimeseks olemisest. Küsimus ongi, kas lisaks neile aistingutele on vaja mingit mõtet või suurt plaani. Või saabki neist meelelistest naudingutest inimeseks olemise kogemuse kätte.

Kas ja kui palju andis seda suurt plaani juurde su hiljutine isakssaamine? Ka raamatus on vanemakssaamise ootuse ängi.

Raamatu idee oli olemas enne isakssaamist, aga paljud lõigud või mõtted on pärast seda kogemust muutunud teravamaks või selgemaks. Heaoluühiskonnas on lapse saamine enamasti hästi teadlik otsus ja vastutusevõtt ning kuna moodne inimene on samal ajal ka väga ennast teadvustav, siis on raske saavutada seejuures mingit instinktiivset loomulikkust. Samal ajal ümbritsevad meid ebarealistlikud narratiivid lapsesaamisest kui mingisugusest lahendusest või lõpp-punktist, millega kaasneb kindlaks määratud emotsioonipakett. Jällegi lähevad vahend ja eesmärk segamini. Mingis mõttes lapse saamine pigem esitab eksistentsiaalseid küsimusi, kui vastab neile.

Kui palju on peategelases Nikos sind ennast ja kas sa selle peale kirjutades mõtlesid?

Ta pole mu alter ego, kelle nime oleksin käsikirja valmides kirjutanud enda oma asemele. Ta on fiktiivne tegelane, kelle maailm kattub hetketi tunnetuslikult minu omaga.

Nüüd, mil viimased tuhat aastat on alanud, mis meist siis saab? Kas su raamatu prognoos läheb täide?

Ma loodan, et ei lähe. Loodan, et raamatu läbilugenud vaidlevad mulle vastu ja ütlevad, miks see nii minna ei saa. Sellest oleks mul kõige suurem rõõm.

1 „Teesklejad“, Vallo Toomla, 2016.

2 Arvustus: Sveta Grigorjeva, Väike tark tüdruk taskus. – Sirp 4. III 2016.

3 Michel Faberi „Naha all“ ilmus eesti keeles Märt Milteri tõlkes 2002. aastal, Faberi „Imelike uute asjade raamat“ Aet Variku ning Michel Houellebecqi „Alistumine“ Triinu Tamme tõlkes tänavu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming