Kahe elava klassiku lühivormid

MAIT VAIK

Võrrelda Jiří Žáčeki ja Helle Laasi valmide või killukeste raamatut on igati mõistlik, sest mõlemad autorid on paljuski sarnased. Ning eestlase mõtteterad või targutused, nagu ta neid ise nimetab, ei jää palju tõlgitud ja müügieduka tšehhi tarkusele milleski alla. See üllataski ja pani neid ristamisi vaatlema.

Jiří Žáčeki „Valme“ on tema kodumaal müüdud müstiline kogus, nii 800 000 eksemplari (tõsi, tuleb silmas pidada, et raamat on koolis kohustusliku kirjanduse hulgas). Žáčeki teeb eriliseks see, et tema õpetussõnad on kuidagi mööda: need ei olegi nii õpetlikud ja puänt on kohati pealtnäha lausa olematu või risti vastupidine sellega, mida võinuks oodata; need on, mitte küll alati, aga pahatihti, iroonilised, lausa pilkavad.

Kui vaadelda Žáčeki ja Laasi üllitisi piibellikus kontekstis, siis on viimane kindlasti traditsioonilisem, pigem mäejutluse vaimus, tšehh aga kaldub Saalomoni õpetussõnade poole, mida taheti pühakirjast koguni välja jätta. Nii selgub Žáčeki valmidest näiteks, et vale ei olegi nii vale ja armulood on kõlbluse õpetamiseks lihtsalt sobimatud, ning küsitakse, miks peaksid noored vanakestele ühissõidukis istet pakkuma, kuna neil ise vanana, kui keegi neile istet ei paku, on aega püsti seista küll – las siis istuvad parem praegu. „Valmid“ kohustusliku koolikirjandusena näitab tšehhi pedagoogide head huumorisoont. Seda enam et teoses on ka ühiskonnakriitikat, mis ei meeldi ehk võimukandjatele, kes võiksid uriseda nagu lõvi valmis „Aisopos“: „Valitsejana saan ma sellest aru, aga kuhu inimkond nii välja jõuab? Targemad saadetakse surma ning tohmanid paljunevad.“ Eriti halenaljakas on aga lugu, kus ninasarvik kogemata kilpkonna munad ära tallab ja sellega kaasnevast süükoormast aina pahuramaks läheb, kuni tal lõpuks ei jäägi üle muud kui kilpkonn tappa.

Helle Laasi „Pidipudi targutused“ seisab mu lauanurgal ja kui mõni sõber külla tuleb ja seda hajameelselt sirvima juhtub, võtab ta mingi aja möödudes endale vaba voli mulle teost kõvahäälselt tsiteerima hakata. Raamatus on palju ilusat ja sooja, aga muidugi ka irooniat ja kurbust. Kindlasti on kirjutatus isiklikku: „Ka igatsus väsib viimaks …“ või „„Ise“ sõi „enda“ ära. Amps, amps, amps“ või „„Kunagi“ on tore sõna. „Kunagi“ vaatab nii ette kui taha. Kunagi võib olla vara, kunagi võib olla hilja“. Viimasega meenub tahtmatult Bergmanni „Oh igavik, oh igavik, miks oled sa nii pikk, nii pikk“.

Laasi teos on küll Žáčeki omast poole õhem, kuid tihedam. Ka tema kirjutab süütundest: „Olen ühe inimese ees nii palju vabandanud, et tunnen vabandamisküüru turjal.“ Erinevalt Žáčeki ninasarvikust tuleb tal seda vist elu lõpuni kanda.

Žáčeki eestikeelset tõlget hoidis üks kirjastus kinni kuus aastat ja kas põhjus oli raamatu sisus või tõlkija isikus, jääbki saladuseks. Kes Tõnu Kalveti tegemistega tuttav, mõistab, miks ka viimane variant pole võimatu. Kui midagi kritiseerida, siis seda, et mõne loo puhul on aimata, et originaaltekst on arvatavasti sõnamängulisem ja poeetilisem. Olgu vahemärkusena öeldud, et Žáček on tõlkinud tšehhi keelde Juhan Viidingut ja Betti Alverit. Lõpetuseks soovitan lugeda ka Kalveti tõlgitud Ungari ajaloolase Géza Gecse teost „Bütsantsist Bütsantsini. Suurvene mõttelaadi olemus“, mis näitas vähemalt mulle, kui vähe ma sellest maailmast tegelikult tean – on ju meie ajalookäsitlus enamasti lääneeuroopalik ja slaavi kultuuri osa selles tunneme vähe.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht