Kahe maailmavalitsejast “vuntsi” rikutud elulood

Sirli Ojaste, Kristel Kiigem?

 

Kalle Käsper, Buridanid I. Eesti keele Sihtasutus, 2005.

 

Käsperi “Buridane” iseloomustab saagalikkus, see on pereromaan, ühe pere, suguvõsa lugu läbi sajandite. Buridanid on tüüpiline perekond, kelle saaga saab alguse (“Burdianide” I osa järgi) Aleksander Buridanist, mehest, kes tahtis oma lastele alati parimat. Isa Aleksander lahkus Eestist ning saavutas ärimehena edu Venemaal. Et ta oli ettevõtlik ning teotahteline, sai temast tunnustatud mees. Ka sõjakoledused, mis hävitasid kõik tema tööviljad, ei heidutanud teda. Oma lapsed, kellele ta andis hiilgava hariduse ning elukogemuse, suutis ta oma eluajal suhteliselt edukalt ellu saata. Tema lastest “Buridanide” esimene osa valdavalt räägibki.

Buridanide õed-vennad on põlvkond, kelle parimad aastad jäävad nõukogude aja alguskümnetesse. Nad on üles kasvanud Venemaal, neil puudub eesti rahvale omane talukogemus, nagu oli isa Aleksandril. Eestisse elama asudes ei mõista nad maalähedust ning selles peituvat lihtsust. Nemad on harjunud Suure Teatri ning Moskva kärarikaste tänavatega. Ta oleks nagu laenanud põlvkonna Tšehhovi “Kolmest õest”: pidevalt õhatakse suurlinnaelu ja Moskva järele.

Eestluse kajastamine on romaanis pisut irooniline ja halenaljakas. Miks muidu Aleksandri veli Hans eelistab vennal külas olles magada diivani asemel harjumuspäraselt köögipõrandal ning keeldub esialgu kasutamast vanni. Aleksander aga, külastades oma kodutalu, peab sisenemiseks ootamatult langetama pea. Sellised nüansid viitavad eestlaste allaheitlikkusele ja pürgimatusele. Suurlinna elu maitsta saanud eestlane ei sobitu ega suuda kohaneda maaelu lihtsusega. Iroonia ja põlgus maarahva suhtes kumavad kõikjalt läbi.

Õed-vennad hoiavad aga ühte, vähemalt näiliselt. Kuna neil puuduvad nii isamaa kui emakeel (perekondlikel koosviibimistel räägivad nad nii saksa, vene kui eesti keelt), on neil tunne, et nad peavad vähemalt üksteist tähtsaks pidama. See ei ole hoolimine südamest, vaid pigem kasvatusest. Seetõttu talutakse vaikselt üksteise “nõmedaid” abikaasasid, solvanguid jms, tähtsad otsused perekonna jaoks tehakse aga ilma abikaasadeta. Tegelikult jääb aga mulje, et Buridanide õed-vennad ei ole oma eluga rahul, raamatust jäävad kõlama melanhoolsed toonid. Hermanni, Sophie, Ervini, Lydia ja Victoria eneseteostusvõimaluse võtsid kas juurteta olek või “vuntsidega maailmavalitsejad”. 

Teose keskne tegelane on Ervin: tema kummalist ja kurba elu kajastab Käsper kõige rohkem. “Leebe, romantiline väikevend, seltskonna hing.”, “sportlik ja sihvakas ja välimuselt oli Ervin pere silmapaistvam kuju” olid lähedaste kommentaarid lootustandvale juuratudengile. Õed-vennad on lisaks oma traagilistele saatustele seotud pidevalt ka Ervini elulooga. Ta on ka kõige salapärasem: temast kirjutatakse nagu kõige rohkem, aga teame temast kõige vähem. Alles raamatu lõpus tuleb tegelikult ilmsiks tema raske vaimne haigus. Kõik muu aga: miks on ta teinud enesetapukatse (kui ta üldse tegi), kuidas ta tegelikult invaliidistus ning mis on tema salapärane “missioon”, millele viitamisega raamat lõppeb – jääb saladuseks. Mõne aastaga toimub aga noore geeniusega metamorfoos, mille põhjuseks tuuakse lugejale taas toosama vuntsidega grusiin, tegelikest ja konkreetsetest Eviniga juhtunud sündmustest saab aimu ainult vihjamisi. Nii saab ühel hetkel temast sugulaste jaoks “haiglaslikult kõhn, kaame ja ärapiinatud näoga inimene”.

Nagu ühele heale romaanile kohane, on ka “Buridanide” läbivaks jooneks elu mõtte otsimine. Alates vana Aleksandri lihtsast mõtisklusest: (pärast ühe oma poja, Rudolfi, surma): “Kui saatusel on vastik kollane pilusilmne tatarlasenägu, parastav pilk, haisev hingeõhk ja mõrtsukakämblad, siis miks temaga üldse rinda pista? /—/ Kui kainelt mõelda, siis kas ongi mingit vahet, oled sa miljonär või kerjus? /—/ Kas pole õigem hulkuda paljajalu mööda steppi, süüa marju ning nuusutada koirohtu – siis pole midagi kaotada.”  Elu mõte ja selle otsimine kõnealuses romaanis ei domineeri, kuid tundub, et eksistentsialistlikud arutlused võivad saada triloogias läbivaks jooneks.

Erinevate põlvkondade saatuse kirjeldamisel põikab Käsper ajas edasi-tagasi, pikkides kõikjale vahele selliseid humoorikaid ajaloolisi seiku, mis on osutunud tagantjärele  fataalseks. Ajalooliseks romaaniks “Buridane” pidada ei saa, kuid omanäolist ajalootõlgendust ning ajastutruud ühiskonnakirjeldust leiab sealt küllaga.

Ebameeldivalt torkab romaanis silma naiste käsitlemine: kõik eesti naised romaanis on toimekad, matsakad ja meeste üle võimutsevad terroristid, kellele vastanduvad võõramaalasest orjatari tüüpi näitsikud. “See oli väga range naine, kes koolipäevil hoidis hirmuvalitsuse all tervet Peetri klassi, ja praegu – onu. /—/ Tädi Margaret oli isegi oma elukutse rakendanud onu terroriseerimiseks, parandades iga viga, mida onu käänamisel või pööramisel kogemata tegi.”  Eestlannad on kavalad ja mehed isegi kardavad neid natuke. Eesti naine on  romaanis liiga iseteadlik, tahab liiga palju ja on üldse liiga tugev. Tekib omalaadne opositsioon: vene naised, kes on toredad, lõbusad ja ilusad, on vastandatud eestlannadega, kellega koos elamine on mehe jaoks raske töö. Ideaalnaisena on kujutatud saksa päritolu esiema Martat: ilus, ei koorma meest muredega, ei esita nõudmisi, töötab vaikselt kodu, mehe ja laste heaks. Naiste must-valge kujutamine jääbki ainukese ebakõlana kajama muidu ladusas, humoorikas toonis raamatus.