Kaks küsimust : Milline tundub eesti romaani hetkeseis? Millises suunas ja kuidas võiks see muutuda?

D.K.

EEVA PARK: Hetkeseis on huvitav, sest mitmed romaanidena ilmunud ning tähelepanu  äratanud raamatud tekitavad tõsist ja põhjendatud kahtlust, kas tegu on üldse romaanidega, kusjuures küsimusele, kas need tekstid on väärtkirjandus, pole samas tõsiseid vastuväiteid. Suure eepilise romaani – sest sellest me ju räägimegi – kirjutamine nõuab piiramatul hulgal aega ja segamatut keskendumist. Ainult esikromaan kirjutatakse tihti spontaanse purskena, öötundidelt lõivu võttes, kõik hilisem ei sõltu enam niivõrd inspiratsioonist kui töövõimest ja loomerahust. See rahu omakorda koosneb aga mitmest komponendist, mis kõik – mitte ainult hirm jääda ilma kulka stipist, kui sa tükk aega midagi ei avalda – on ühtviisi olulised.        OTT RAUN: Pilt tundub olevat mõõdukalt kirju nii taseme kui teemade poolest. Võiks öelda, et see pakub võimalusi ja üllatusi. Kunagi tudengina Looduse romaanivõistlustega tegeldes lugesin muu hulgas läbi hulga 1927. ja 1928. aasta ajalehti. Sellal pidasid päris mitmed kirjutajad parimaks romaaniks Metsanurga „Jäljetut hauda” ja alles sellele järgnes „Tõde ja õigus”. Üsna kõrgel seisis romaanivõistluse võitnud „Vaeste-Patuste alev”, seevastu naiskirjanike Betti Alveri ja Reed Morna puhul rõhutati rohkem  nende välimust ja esinemisoskust kui kirjanduslikke võimeid. Parimaks romaaniks valiti viimati Viivi Luige „Varjuteater”, mille puhul on üldse raske žanrit määrata – kas see on romaan, reisikiri, pikk essee või midagi neljandat? Romaan ei tähenda tihtipeale enam traditsioonilist romaani, novell novelli, luule oma vabavärsistuses on värssidest teinekord üsna kaugel, graafika sisaldab kõike, mis ei ole maal või skulptuur ... Samas  oli Viivi Luige „Varjuteater” žanrilisele ebaselgusele vaatamata teisest kolmandikust peale üsnagi vaimustav, sellest paremat pole ammu lugenud.     

JAN KAUS: Üsna selge, et praegu domineerivad me kirjanduses teised suunad, eelkõige  omaeluloolised tekstid: elulood, reisikirjad, autorite isiklike elukogemuste otsesed kirjeldused. Romaan kui inimolemist üldistav või selle ajalis-ruumilisi dimensioone laiemalt kirjeldav mastaapne ja väljamõeldud lugu on nihkunud tagaplaanile. Aga eesti romaan pole muidugi kuhugi kadunud: Mats Traat lõpetas hiljuti eesti kirjandusloo ühe võimsaima, ajaloolis-sotsiaalse jõgiromaani, just äsja ilmus Kalle Käsperi „Buridanide” VI  köide (mida ei tohiks kahe silma vahele jätta!), Rein Põder läheb vaikselt, aga vääramatult üha paremaks ja ka nooremate seast leiab arvestatavaid tegijaid: Indrek Hargla kirjutab tugeva atmosfääriga ja põnevaid lugusid keskaegsest Tallinnast, Urmas Vadi on võtnud omaeluloolise materjali, sidunud selle oma kujutlusvõime külge ja lasknud sel veereda nagu lumepallil, tulemuseks täiesti uuelaadne romaan. Tundubki, et nooremate põlvkondade romaanikirjutamise  potentsiaal on tegelikult suurem kui esmapilgul paistab: mõeldagu näiteks kas või Lauri Sommeri, Aare Pilve, Maarja Kangro viimaste aastate tegemistele – kui see jõud ja materjal romaaniks vormuks … Tunnistan, et tahan veel selle aasta lõpus hakata oma uut romaani kirjutama. Seal püüan lasta oma fantaasial pisut vabamalt uidata, lähtuda mitte ajastust, vaid ajatust. 

KÄRT HELLERMA: Eesti romaani hetkeseisust on mul raske konkreetsete näidete abil rääkida, sest mu lugemus on selleks liiga katkendlik. Eks see ole ka natuke otsitud vabandus, tunnistan. Nimelt on viimasel ajal miski mind takistanud eesti kirjandusele täie jõuga pühendumast. Ja see miski pole ajapuudus. Mis see siis on? Pigem soov ennast säästa. Üha süvenev teadmine, et aega pole raisata. Võib-olla on see hoopis kõrkus või ülbus? Mõnes mõttes kindlasti. Seetõttu saan vaid viidata laiemale vaimsele keskkonnale, milles tänased võimalikud romaaniautorid elavad ja töötavad. On’s kirjanikel üldse põhjust nuriseda? Eemalt vaadates oleks kõik justkui korras: poeletid on raamatute all lookas. Ent kui palju sellest raamatuhulgast paarikümne või enama aasta pärast sõelale jääb? Suur osa sellest on  ilmsesti ajalik, kaduv ja mööduv. Ka ilukirjandusmaastik on täis kiiresti meelest minevaid tekste, sealhulgas romaane, mis ajaproovile kardetavasti vastu ei pea. Kriitikat jälgides olen aru saanud, et romaani sildi all on hakanud ilmuma erinevat laadi poolproosat: ajaviitelugusid, ajakirjandust, kultuuriloolist dokumentalistikat, reisimärkmeid, intiimpäevikuid, blogisid … Võib-olla polegi žanripuhast romaani enam olemas? On jäänud vaid romaani vaimne  paleus? Kes suudaks orienteeruda nii paljude erinevate sisekaemuste labürindis, kui tänane kirjanduspilt seda pakub? Argiste eluseikade tihendatud jada, sotsiaalprobleemide presentatsioon, puhtalt põnevuse pärast konstrueeritud krimka, vägivallaga epateeriv šokifantaasia, ajalooline seiklusjutt – kõik see on ju kirjandus. Ent igasugune fiktsioon läheb kiiresti meelest, kui see ei kasva kogemusega läbi ja selles on puudu üldinimlik  alge. Nüüdiskirjandus tundub olevat tulvil väikesi lugusid, väikesi tegelasi ja väikesi sündmusi. Selles pole iseenesest midagi erakordset. Väike inimene on ajast aega olnud kirjanduse keskmes – kes siis veel –, kuid kirjanikud on kirjutanud ta oma teostes suureks, näidanud tema kaudu universaalset. Nüüd aga muutub väike inimene kirjanduses justkui veel väiksemaks. Õnneks on tulnud peale uus kriitikute põlvkond,  kel on toimuva jaoks värsket pilku. See sunnib hinge kinni pidades lootma, et neil ikka jätkuks seda, mida kogu oma tarkust mängu pannes eelarvamusvabalt analüüsida. Romaan vajab ju suurust – hingesuurust, vaimusuurust, tundesuurust. Lisaks suurt lugu ja suuri tegelasi. Kuhu nad on kadunud? Nii justkui pole sünnis küsidagi. Nüüdiskirjanduses on vähe kirkust ja palju kannatust – nii tehtud kui tõelist. Inimene vangub seal kuhjuva kannatusekoorma all, hulbib üksluises ängiookeanis, on lõputult üksildane, naeruväärsuseni välja. Mida aga pole, on lunastus, lahendus. Kirgastumine, katarsis, ülevus, õilsus – needki on kadunud mõisted. Säärased romaanid ei toida hinge.       

Kus on suured, meeldejäävad tegelased? Mogri Märdid, Libahundi-Tiinad, Pearud ja Andresed, Vanapaganad ja Kaval-Antsud? Neid pole. On viirastused, kes näevad üleinimlikku vaeva, et tunda end elava ja tõelisena. Pole ime, et meie kirjandusteadlased eelistavad nokitseda eelmise sajandi varasema kirjanduse kallal. Uuemad teosed, kus tundeehtsust asendab kalestumine ja elu suhtes võetakse sisse kõikenäinu poos, köidavad siiski vaid korraks. Ja see käib kogu sellise kirjanduse  kohta, mille sisuks on vaid iroonilised jäljendid millestki ammu kaduma läinust. (Siinkohal olen ma isegi iseenda irooniline jäljend, sest olen seda kõike juba kusagil varem öelnud.) Probleemil on ka teine, esimesega tihedalt seotud külg. See puudutab nõrkushetki, mil mõtled: me pole kirjanikud, me oleme naljanumbrid. Me elame ühiskonnas, mis meist naljanumbrid teeb.       

Kui mullune Nobeli kirjanduspreemia laureaat Herta Müller hiljaaegu Tallinna väisas, siis pühendas „Aktuaalne kaamera” kirjaniku külaskäigule küll mõne põgusa minuti, aga päeva esiuudis see polnud. Ikka vaid lõik saate lõpuosast, nagu teistegi kultuuriteemade puhul. Ent kui lahtise särgikaelusega Microsofti  boss teatas kümnetesse mikrofonidesse, et tuli Eestisse kohalikku margijooki maitsma, et kasulikku ärilepet tähistada, siis oli see kõigi telekanalite esiuudis. Meedia andmeil kohtus võimuka ja enesekindla rahamehega ka Eesti president. Suursündmus ikkagi. Skype’i ostmisel on justkui enesestmõistetavalt üleriiklik uudisväärtus. Ometi on see vaid üks tavaline korporatiivne rahaliigutamine üle meie peade. Mõistaksin tehingu kaalukust  kindlasti paremini, kui see aitaks Keila haiglas virelevatel vanuritel väärikamalt surra, või kui see aitaks kultuuriministril loovisiku seadust muuta nii, et sinna saaks sisse kirjutatud ka tervisekindlustuse säte. Meedia loodud uudispüramiidid kujundavad meie tänaseid väärtusi ja ka peegeldavad neid. Kui ühiskonnas valitseb hoiak, et te võite ju kusagil nurga taga veel midagi nokitseda,  aga üldiselt saame ka teieta läbi, siis süvendab see kirjanike võõrdumist ühiskonnast – tekitab pahameelt ja trotsi, sünnitab irooniat ja künismi. Ja kindlasti sünnitab see vaesust. Jah, kuhu on jäänud suur eesti romaan? Miks seda pole? D. K.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming