Kaks rändajat ning maailm ja mõnda

„Karl Asti ja Friedebert Tuglase reisides“ kõnelevad pildid ning seletavad tekstid kõrvuti, teine teist täiendades.

PEETER OLESK

Friedebert Tuglase lähemate sõprade hulka on väga raske hinnata. Gustav Suitsuga oli ta lähedane kuni aastani 1921, mil selgus, et prouad ei klapi. Hiljem (1936) kirjutaski Gustav Suits otsekoheselt, kuidas „avalikke antagoniste pole noorussõpradest saanud lahkukiskuvate käänakute pingest hoolimata“. 1930. aastatel kuulusid Tuglase sõpruskonda Hans Kruus ja Richard Kleis. 1960. aastate kestes olid Tuglaste kodus Liival Vabaduse puiestee ja tookordse Veere tänava nurgal tuttavateks sisseastujateks nii polaarsed loomused nagu Nigol Andresen, Paul Rummo, Uno Laht ja Jaan Eilart. Tuglase Soome-sõprade nimekiri tuleks vahest tosinapikkune, kuid laiemale avalikkusele ei ütle need nimed enam midagi. Ja kas Tuglas ise oligi nii väga südamesõprusest huvitatud? Kirjutuspaberile usaldas ta end meelsamini kui inimhingedele.

Kuid heasoovliku kirjandusloolase Janika Kronbergi koostatud/kirjutatud ning romantilise ilmaränduri Tiit Pruuli kirjastatud raamat „Karl Asti ja Friedebert Tuglase reisid“ ei ole teos ennekõike sõprusest. See on ilus raamat formaadis, mis on dimensioonidelt suurendatud postkaart, päevapilt ühel pool ja teisel küljel ruum saaja nimeks ning postirekvisiitideks ja vaba plats pooleks tosinaks lüüriliseks reaks. Kaart võib olla ka pilditu. XX sajandil aeti niisuguste kaartidega korda väga palju asju, kuid kahjuks pole siiani uuritud, kui oluline oli selliste kaartide edasitoimetamine näiteks Punase Risti töös Teise maailmasõja lõpul Eesti paguluse ja juba jälle okupeeritud Eesti Vabariigi kodanike vahel. Eesti Vabariigi taassündides oli niisugune lihtpostkaart omajagu universaalse postiteenuse ekvivalent. Niisiis on „Karl Asti ja Friedebert Tuglase reisid“ omal viisil ka köide postiasjanduse ajalugu.

Karl Asti postkaart

Repro raamatust

Raamat sisaldab palju ehedat, kuid ka uurimuslikku materjali. Seda võib lugeda kui pildiraamatut kohtadest, kuhu rändajad sattusid või kus oli müügil ligilähedase piirkonna kujutisega piltpostkaart. Hilisemale Tuglasele meeldis väga olla päevapildistatud, nagu see ongi näha tema viimaselt väljasõidult Tallinnast 14. septembriks 1967 Udernasse, kus pildi keskel on kunstnik Ole Ehelaiu valmistatud skulptuur Tuglasest, ühel pool Tuglas ise, teisel pool vana kolleeg Johannes Voldemar Veski. Ent kui ta 11. veebruaril 1928 käis Roomas Caracalla termides (Therma Antonininae), siis sealt ta Tartusse kohalikku piltpostkaarti ei saatnud, sest niisugust ilmselt polnudki. Need termid moodustavad tohutu suure spordi- ja puhkekompleksi, mis ühele postkaardile poleks ka mahtunud. Asuvad nad Appinuse teel Aventinuse künkal. Raamatus „Karl Asti ja Friedebert Tuglase reisid“ elavad kaardisaatjate päevikumärkmed ning elamused seega pisut teist elu kui see keskkond, mida näitab postkaardi pildikülg.

Adressaate, vastavalt ka piltpostkaarte on raamatus rohkem kui kahe rännumehe jagu. Kaartidele on lisatud Tiit Pruuli essee „Kas minna reisile Tuglase või Astiga?“, teineteisest eraldi faktistikud Karl Ast Rumori ja Friedebert Tuglase reiside ja elu kohta välismaal ning Janika Kronbergi järelsõna ning loend, kust on avaldatud fotod ja postkaardid pärit, samuti kommentaarid enamiku kaartide juurde. Raamatut sedapidi lugedes on meil käes iselaadne monograafia, kus lisad võivad olla rikkalikumad kui illustratsioonid. See rikkalikkus on raamatu tohutu voorus, sest hilisemateks reisideks hoolega kodust eeltööd teinud Tuglas on oma piltpostkaartidel võrdlemisi napisõnaline.

Saan võrrelda Tuglase postkaarte nimeka Saksa noorgrammatiku Hermann Osthoffi (1847–1909) postkaartidega sõbrale, veelgi nimekamale indoeuropeistile Karl Brugmannile. Tekstid on Tuglase mõnest reast mitu korda pikemad, sisuks mitte välisõhu temperatuur või ilusad vaated, vaid see osa võrdleva keeleteaduse sisust, mis haarab indogermaani keeli sanskritist kuni balti keelteni. (Raamat ilmus Eveline Einhauseri toimetatuna 1992. aastal.) Eestikeelsetest raamatutest võib „Karl Asti ja Friedebert Tuglase reise“ kõrvutada kunstiteadlase Helmi Üpruse teosega „Päikesemängud“ (1976), mille aluseks on kunstnik Ado Vabbe ja kunstisõber Aleksander Tassa arhiivid. Tollane trükipaber ning tüpograafia ei ole praegusega muidugi võrreldavadki, aga ikkagi on see üllatav raamat, sest kunst hakkab seal kõnelema ka ise ega pea leppima kunstiteadusliku ümberjutustusega. Mis tahes kunstis ei ole see sugugi igapäine asi. On publitseeritud mõned Heino Elleri oma sõbrale loomaarst Emil Ruberile (1889–1964) saadetud kirjad, milles ta käsitleb oma teoste kompositsioonilist ülesehitust. Kuid ma ei tea, et Heino Eller oleks kirjutanud analüütilisi kirju rahvaviisiseadetest kolleeg Mart Saarele või et Mart Saar omakorda oleks arvustanud Elleri palu rahvatoonis. Kõnelesid läbimängimine kodusel klaveril, alternatiivide otsimine ja kontserdielamused.

Ei Ast ega Tuglas aruta oma nappides postkaardiridades küsimusi, kuidas oleks parem kirjutada või mis on Eesti parempoolne sotsiaaldemokraatia jne.

Repro raamatust

„Karl Asti ja Friedebert Tuglase reisides“ kõnelevad pildid ning seletavad tekstid kõrvuti, teine teist täiendades. Ei Ast ega Tuglas aruta oma nappides postkaardiridades küsimusi, kuidas oleks parem kirjutada või mis on Eesti parempoolne sotsiaaldemokraatia jne. Tuglas annab aru oma teekondadest, Ast muljetest. Ridadetagused asjaolud tulevad välja kommentaariumist. Mõnel juhul on see naiivsevõitu, mõnel teisel juhul on jäetud kasutamata lugeja irriteerimine dramaturgilises mõttes. Alustagem tagantpoolt.

Leheküljel 165 imestab Janika Kronberg, et pole säilinud ühtki Tuglase postkaarti tema sõidult 1913. aastal mööda Hispaaniat. Seda küll, kuid on säilinud kajastusi. Gustav Suits, kelle kodu põlemisel 1941. aasta sõjasuvel hävisid ka tema raamatukogu (umbes 4000 köidet) ja enamik tema arhiivist, on kirjades 11. II 1913 ja 12. III 1913 tänanud ehk poole tosina piltpostkaardi ja ühe kirja eest ning iseloomustanud Tuglase kogemusi Hispaaniast. Võimalik, et needsamad postkaardid olid ka aluseks Konrad Mäele, kui ta illustreeris Tuglase „Teekonda Hispaania“ (1918) mitte natuurist, vaid just piltpostkaartide järgi. Kuna nooreestlastel oli kombeks ühele saadetud kirju teistele ette lugeda või ka edasi saata, siis polnud ka tarvidust kirjutada igaühele eraldi. Et pole õnnestunud leida Tuglase tolleaegseid kirju kodustele, seda võib tõlgendada ka kui vananeva Tuglase (enese)tsensuuri. 22. märtsil 1928 on Tuglas kirjutanud Alžeerias visandi oma eluloost. Visandi kindlasti selles mõttes, et kogu tekst sai olla kirjutatud mälu järgi, lahus arhiivist ja raamatutest. Kuid kas see oligi visand või hoopiski vastused Gustav Suitsu küsimustele või ääremärkused Gustav Suitsu juba sõnastatud visandile? Kaldun arvama, et keskmist, mille Tuglas saatis Tartusse Suitsule hiljemalt 26. märtsil. Suits kasutas need ära oma artiklis Friedebert Tuglase kohta „Eesti biograafilises leksikonis“ (1928).

Jõuame raamatu algusesse. Leheküljel 7 mainib Tiit Pruuli, et „Eesti kultuurilugu tunneb nii mõndagi koos reisinud sõpradepaari“, nimetades kolme. Ainuüksi mälu järgi saab minusugune neid poolsada, tõsi küll, muutes pisut ka definitsiooni ja nimelt järgmiselt: mitte vähem tähtis kui see, kellega koos reisitakse, on see, kelle juurde reisitakse. Kelle juurde ja kuhu? Tuglasele, kuid ka Johannes Semperile oli tähtis koht, siinkirjutajale on tähtis sõber. Gustav Suitsule oli esmatähtis reisiraha, Eduard Vildele algul uudishimu, pärastpoole aga terviseparandus ja võib-olla ka puhkamine abikaasast, kes oli paraku kurt. Leheküljel 18 sõnastab Tiit Pruuli pool­aforistlikult, et pärast Haapsalu 1944. aastal „jäid vaid mõned autotiirud mööda Eestit“. Tõeliselt oli neid tiire vähemasti poolteistkümmend ja nii kuni aastani 1967. Kus käidi? Keilas, Laulasmaal, Väänas, Haapsalus, Pärnus, Viljandis, korduvalt Tartus, Järvamaal, Loksal. Muidugi tehti ka vahepeatusi. Pisut alamal pärast eespool viidatud lauset kirjutab Tiit Pruuli, et „vähe on märke Tuglase nõukogudeaegse maailmahuvi kohta“. Ega ikka ei ole! Tuglaste kodus Vabaduse puiesteel võõrustati sageli soomlasi ja kui näiteks tema juures käis oma Vasula-aastail Aleksandr Solženitsõn, siis ei aetud loba. Tuglas oli oriendisõber. Sestap jälgis ta väga tundlikult sündmusi Hiinas. Küsimus ei seisnenud selles, nagu oleks Tuglase maailmahuvi raugenud. Probleemiks sai, kellega seda huvi jagada, ehkki suurtest rännumeestest elas Tuglastele lähimal, vaevalt ühe kilomeetri kaugusel, Paul Keres.

Mitmes lõigus tõlgendab Tiit Pruuli Tuglase rännukirge põgenemisena argipäeva seinte vahelt. See võis nii olla, ent see ei saa olla ainuke seletus, sest Tuglas on kirjutanud ka koduse laua tagant eemal olles. „Ise liigud, siis ka mõtted liiguvad,“ ütles Heino Eller oma pikkade jalutuskäikude kohta. Tuglas nii poleks tunnistanud, kuid istuda päevade kaupa mõnes Pariisi tänavakohvikus, teadmata ikkagi, kuidas kirjutada edasi, polnud ka mingi lahendus. Nii maastikul kui ka arhitektuuris huvitas Tuglast monumentaalsus. Ta ei põgenenud sinna, ta käis seda seal imetlemas, võtmata endale kohustust realiseerida see imetunne otsekohe ka puhtkirjanduslikus vormis.

Leheküljel 24 kasutab Tiit Pruuli sõnu „Eduard Vilde sarnane ajalehesabade reisikirjanik“. Pisut on need iseenesest õiged sõnad kirjutatud siiski ümber nurga. Vilde oli vestekirjanik, nalja-Vilde, kelle pikad reisid olid kõike muud kui naljakad, sest erinevalt Tuglasest polnud Vildel küsida elamisraha ei mujalt kui kirjastajatelt. Ja ajalehes maksis sabaalune rohkem kui Saksamaa lähiminevik või Itaalia olevik. Saksamaa lähiminevik oli Vildele sotsiaaldemokraatia algkool, Itaalia olevik fašism (ei ole seesama, mis Saksa natsionaalsotsialism Hitleri moodi). Lehed seda ei tahtnud, nemad tahtsid vigaseid pruute lõunapoolsel Läänemaal.

Kõrvalisem on see, miks saatis Karl Ast Rio de Janeirost kaks postkarti just Gustav Suitsule (lk 75–76): ühe detsembris 1945, teise ilmselt detsembris 1950. Nimelt oli Suitsudel Stockholmis kindel kodune aadress, nad ei olnud Nõukogude Liidule väljaantavad ja võis olla üsna kindel, et Suits teatab Astide elukohast ka oma sõpradele, vähemasti Bernard Kangrole. Isikliku suhtlemise vähesus oli Suitsu usaldusväärsusega võrreldes teisejärguline.

„Karl Asti ja Friedebert Tuglase reisid“ on ilus ja, nagu eespool juba märgitud, rikkalik raamat. Loed ja vaatad ning piltpostkaardid toovad kõik märksa lähemale kui kolmed-neljad prillid. Kui läheks reisiraamatute auhindamiseks, siis on „Karl Asti ja Friedebert Tuglase reisid“ sobiv võtta etaloniks ja seda mitme aasta kohta.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming