Kaks sinimustvalget romaani

Meelas Karutald

Helga Nõu, Mahajätjad. Toimetanud Karin Kastehein, kujundanud Kalle Müller. Kaanel kasutatud Helga Nõu maali „Mahajätjad”. Tänapäev, 2013. 284 lk. Enn Nõu, Ma armastasin rootslast ehk Sollefteå suvi. Toimetanud Kairit Hanno, kujundanud Kalle Müller. Tänapäev, 2013. 249 lk.

Hiljuti tähistasid kirjanikud Helga ja Enn Nõu Tartus aplombikalt Ennu sünnipäeva ja kahe romaani ilmumist. Helgalt nägi ilmavalgust tema esimene Aafrika-romaan ja möödunud talvel kolmeköitelise suguvõsasaaga eest Krossi auhinnaga vääristatud Ennult ilmus Rootsi-romaan „Ma armastasin rootslast”. 56 aastat kestnud kahe kirjaniku abielu pole nende loomingu palgeid kortsutanud sarnaseks, teosed erinevad teineteisest nagu öö ja päev. Mõlemat ühendab ja sedagi kaudselt vaid sinimustvalgus – kuigi rahvuslik motiiv puudub Helga kirjeldatud kahe eestlase surmasõidus Mustale Mandrile täiesti, on sealses tsvana keeles Lefatshe la Botswana nime kandva riigi lipp samavärviline trikoloor. Ilmselt pole riigi valik seetõttu juhus, mida ei unustata ka mainida, sest vastasel korral võinuks autori tahe paisata tegelased hinge heitma mõnda teise kõrbelisse riiki või Kalahari asemel kuskile Saharasse või Siinaisse, kus leidis oma kurva lõpu inglise patsiendi armuke. Ainult Botswana sinine pole nii sinine kui meil ja tolle luitunud kahvatus embab valgeid triipe, mille vahel omakorda asub laiem must joon. Ennu romaan aga kõneleb meile otsesõnu ja lühidalt kokku võttes sellest, kuidas noor eesti pagulane 1955. aastal oma sama noore armastuse rootslanna vastu sinimustvalgetele ideaalidele ohvriks toob. Integratsioon Rootsi ühiskonnas ei toiminud piisaval määral, võiks tänapäeva Eestis selle kohta takkajärele rahulolevalt nentida. Ja multikulti polnud siis veel päevakorral. Aga kõigest järgemööda.
Kui Helga Nõu on vist igas oma romaanis harutanud vähem või rohkem ulgueestlaste ja kodumaalaste suhete sasipuntraid, siis nüüd on asi sootuks teine. Kassi laip lohiseb küll kaasa tema esimesest romaanist alates, aga „Mahajätjais” on tegemist mingi kodukootud maateadusliku klantsväljaande jaoks Botswanasse Aafrika hinge pildistama lennanud kahe eesti mehega. Aga nagu autor ka ise ütleb, teadis oma kehva varustusega Aafrikasse läinud Livingstone väga hästi, mida ta otsib, nood eesti mehed veavad küll kaasas viimase sõna peal fototehnikat, aga neil pole aimugi, mida nad tegelikult otsivad. Selle salapäraseks jäävagi hinge asemel leiavad nad midagi, mida nad otsida ei teadnud. Nii neile endile kui lugejaile saab ühel hetkel – millal, see sõltub lugeja taiplikkusest – selgeks, et tegemist on isa ja pojaga, kes pole omavahel suhelnud pikki aastaid. Helga Nõu kujutatud inimsuhted pole sugugi meeltülendavad ja nii ei vii ka teineteise äratundmine ekstreemsetes oludes leppimiseni – ennem lihtsalt lõpeb nende mõlema jaks. Kui kunagi romaani eelajaloos jättis isa maha perekonna ja invaliidistas oma laste ema, siis nüüd jätab poeg maha isa, surres janusse tema käte vahel. Kui 1980ndail või 1990ndail heitis kriitika Viivi Luigele ette julma stiili, siis passib sama väljendit kasutada nüüd ka Helga Nõu romaani puhul. Aga mitte sugugi negatiivses tähenduses. Ega need tegelased eriti lugeja empaatiat üles kütagi – kui noorem mees veel kuidagi, siis neegriporno vaatamisega reisiks valmistuv ja komppöia tõttu kibestunud isa ammugi mitte. Tegelikult on mõlemad mahajätjad ühesuguse puuduliku kasvatuse ohvrid, viga on päritud. Lastagu neil siis kõngeda ergavas kõrbepäikses tiirutavate raisakullide valvsa pilgu all. Jah, selles mõttes on küll tegemist posthumaanse romaaniga, nagu esitlusel arutleti. Kadunud meeste jälgi mõni aasta hiljem otsima läinud naistel inimlikkust siiski jagub, vahest just sellepärast, et nad on autoriga samast soost. Nemad jäävad aga ikkagi kõrvaltegelasteks ega saa lugejatele lähedasteks. Mehed on mehed ja nende puudustele ei halastata.
Tegelaste teekond Tallinnas Narva maanteel asuvast ajakirja toimetusest Kalahari kõrbe on ääristatud mitme­suguste juhuste ja kuni voodoo-nõiduseni ulatuvate pahaendeliste märkidega, mille kaudu keritakse tegevust traagilise lõpuni ja sealt edasi paistva lootusekiireni, nagu oleksid mehed ikka veel elus. Kompositsioon on Helgal kindlalt küüniste vahel, kuigi mõni koht jääb arusaamatuks ja ebaloogiliseks. Näiteks Estonian Airi ametniku pakutud võimalus, nagu poleks mehed üldse lennule läinud, sest reisijate nimekirjas neid pole. Kuidas, palun? Me ju lugesime, et nad läksid läbi turvaväravate ja midagi ei juhtunud. Loen ja lehitsen edasi ja tagasi ega taipa, kas on siin tegemist lugeja ülekavaldamise, lihtsalt minnalaskmise või sihiliku rebasehaagiga. Kasuks see siiski ei tule. Toimetaja on vist ka väliseestlane? Muidu oleks ta märganud, et eesti keeles videokassette ei üürita, vaid laenutatakse, ja et Nõukogude Eestis ei mängitud pesapalli, vähemalt mitte nii usinalt, et seda rõhutada tasuks. See, mis tundub väljamõeldisenagi igati usutav, on Aafrika linnade ja kõrbete olukirjeldused.
Mida ühel liiaga, seda teisel napib. Kui juhuste ja ennete mäng on Helga romaanis kohati ülegi komponeeritud, siis Ennu romaanis puudub kompositsioon hoopis. Kogu „Ma armastasin rootslast” tekstis pole terve raamatu ulatuses ühtki liigendust ja see ei vea ega vea. Kuigi, iga lause eraldi on hoogne ja täpne. Helga romaanis on lehekülgi rohkem ja igal 31 rida ja need veavad! Ennul on lehekülgi vähem ja igal 25 rida. Lugemisvaev pole seega sugugi korrelatsioonis täheruumide hulgaga. Helga romaani peatükid on nagu õlised oliivid, Ennu romaani lugedes aga tunned liivaterade kriginat hamba all, otsekui näriksid kõrbetuules kuivatatud voblat. Esimene päev, kümnes, kahekümnes jne jne kuni üheksakümnendani välja ja sealt edasigi hüpetega ajas. Iga päev on kannatus nagu sõjaväes ja selles mõttes on romaani sisu ja vorm ometi täiesti vastavuses. Selle peamiseks sisuks ongi ühe 22aastase eesti noormehe Eerik Neieri 90 päeva Rootsi kuningriigi sõjaväes kuskil põhjas kaunis kolkas ja kodustest ning rahvuskaaslastest eemal. Nagu Siberis, õhkab Eerik, sest ei saa lugeda pagulaslehti ega käia rahvuslikel üritustel. Jäävad kino, kus käiakse mõnikord kaks korda päevas igale filmile punkte panemas, ja amüseerimised rootsi tüdrukutega. Kõiki neid päevi ja tegemisi, nii kasarmuelu kui lõbustusi, registreeritakse arhivaari kire ja täpsusega. Kujutan ette, et umbes sama tunne nagu „Ma armastasin rootslast” lugedes võiks vallata ka vanaduspõlves kuskil lõunapoolkeral kasarmuromaane vorpinud Peeter Lindsaare köidete lugejat. Ajalooline ja etnoloogiline, kohati fotograafilinegi täpsus on küll paigas ja dokumentaalselt toestatud, aga ladusat kirjanduslikku sideainet, mis teeks reportaažist romaani, on häbematult vähe. Kui ka ainult dokumentaalsust hinnata, siis quod licet Iovi, non licet bovi, ehk maakeeli ümber üteldes: mis on lubatud George Perecile, pole lubatud Enn Nõule. Kombinatoorikast ei maksa aga üldse rääkida.
Või siiski … Kolmekuise teenistuse lõppedes on aeg küps ka meheriituseks, initsiatsiooniks. Sobiv partnergi selleks on leitud. Meheriist saab aga kripelduste kiuste rahvusliku voorusevööga taltsutatud ja üheöösuhegi jääb vastu lugeja ootusi tulemata. Tulevikus terenduv sinimustvalge abielu on tähtsam ja Eerik asub endale rahvuskaaslaste hulgast sobivat pruuti otsima. Eks ta leiabki ja eite-taati võiksid elada rahus praegugi, nagu tõotavad need kohustuslikud muinasjutuvormelid. Kui romaani mahust viimase kahekümneviiendikuni ehk põhitegevusest 57 aastat hilisemasse aega siiski välja on jõutud, ei jää hoolikalt kombineeritud puänt ometi tulemata. Kuigi, muinasjuttu see ei lõhu.
Kas jutustada need viimased leheküljed lugeja vaeva vähendamiseks ümber? Aga vaat just seda ma ei tee. Jäägu igaühele see võimalus teha taadi fantaasiatest oma järeldus ja seksuaalpatoloogil neid analüüsida. Kui elan selle eani, siis vahest leian, et ongi normaalne ja kaunis poetada oma seeme kunagise armastatu lapselapse reite vahele, et sealt midagi kasvama hakkaks. Praegu ma seda ei arva. Õnneks halastab autor lugejale ja laseb tal siiski valida paljude erinevate kujuteldud loovariantide hulgast meelepäraseima ja käsib teised unustada.
Mina aga seda meelepärast ei leidnudki, muidu jagaksin seda ka lugejatega meelsasti.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming