Kaks stiilset härrasmeest

ROLF LIIV

Ervin Õunapuu, Enn Põldroos, Toomas Vint Sirbikülas. Enn Põldroos, Prügi seadus. Eesti Keele Sihtasutus, 2004.Toomas Vint, Õnneliku lõpuga lood. Eesti Keele Sihtasutus, 2004.

Enn Põldroosi oleme aastakümneid tundnud ennekõike kunstnikuna, mõnda aega ka poliitikuna, kuid viimaseil aastail on ta jõuliselt ja väärikal sammul jõudnud kirjandusradadele. Veidi faktoloogiat: aastal 2001 ilmus mälestusteraamat ?Mees narrimütsiga?, 2002 jutukogu ?Öö rüütel?, 2003 romaan ?Joonik kivi?, 2004 ? ?Prügi seadus?. Hämmastav produktiivsus ja rütmipärasus! Põldroosi loomingulisel kõrgaktiivsusel ei puudu kindlasti teatavad seosed tema 70. sünnipäeva 21. mail 2003. Ma ei saa siinkohal kuidagi jätta meenutamata oma impressioonidest tulvil avastusretke Enn Põldroosi ülevaatenäitusele mullu augustis, millest kirjutasin hiljem mitu lehekülge tähelepanekuid-uitmõtteid ? nõnda inspireerivaks osutus see ekspositsioon…

?Prügi seadus? koosneb seitsmest narratiivist. Kõige vahedamalt puudutasid mind filosoofilised passaaþid tekstis, nt.: ?Ei maksa uskuda, et inimese saatus määratakse lapsepõlves ning edaspidi on igaühel lubatud ronida vaid talle nina ette pistetud redelit mööda /…/ Ei maksa arvata, et kui sulle on määratud ronida lakaredelil, pole sul asja kokkukäivale maalrisarrale.? (lk. 14). Tõstetagu aga nüüd esile järgnev passus: ?Rikkad on sageli natuke puudulikud. Kui inimesel pole elus teha midagi tähtsamat kui raha kokku ajada, siis on ta defektne. Vist ainult mitmendat põlve rikkad suudavad suhtuda rahasse piisava üleolekuga. Mina pole neid kohanud. Meil siin Eestis neid pole, olen nendest lugenud ainult raamatutest.? (lk. 95). Karm ja konkreetne väljaütlemine. Mõttetargana esineb Põldroos järgmises maksiimis: ?Inimesel avanevad silmad sündides, kuid nägijaks ei saada tihti elu lõpuni.? (lk. 126). Stiili poolest on teos erakordselt õnnestunud ? pole ammu lugenud midagi sedavõrd elegantset, nõnda nõtkeid verbaalmaalinguid (sest ärgem unustagem, et Põldroosile peaks a priori ju pintsel rohkem ?käe järgi? olema). Toodagu näiteks kasvõi järgmine geniaalne kujund: ?tema noastakaato puust lõikelaual kõlas laitmatult.? (lk. 30 ? 31). Või: ?Laia hommikumantli tahalangevad varrukad ei teinud saladust tema ikka veel kaunitest kätest.? (lk. 30). Muidugi mõjub see nooremale lugejale muigama panevalt vanamoeliselt. Ent siinkirjutaja leiab, et kujundiküllane keel ja elegantne stiil ei tohi mingil juhul hääbuda ? ning kes veel sobiks neid paremini edasi kandma kui eesti ajal sündinud mees Enn Põldroos. Teos on rikas eri stiilikihtidest ? nõnda ei puudu selles grotesk ega mõrkjas huumorgi: ?Mirjam ja Antonio hüüatasid, nad tundsid ära Vabariigi Presidendi. President seisis eredasti valgustatud saalis, tema juurde vonkles lõputu rida inimesi. Käesurujaid oli tõesti palju, nad olid uhkelt riides, ilusaid inimesi oli märgatavalt rohkem kui inetuid. Aeg-ajalt vilksas mõni tuntud nägu. ?Näe, see on Jennifer Lopez!? hüüdis Antonio. ?Aga see on Sean O?Connery,? lisas õde.? (lk. 44 ? 45).

Struktuurilt on teos intrigeeriv: paralleelselt jutustatakse meile kaht lugu: tavaðriftis n.-ö. põhitekst, mis aga vaheldub kursiivis seiklusjutustiilis narratiiviga, ühendavaks tegelaseks Kusev Kusta.

Raamatu problemaatilisim osa on aga ?Kapitagune? (lk. 139 ? 199). Þanrimääratluseks võiks pakkuda näidendi. Allegooria ja sümbolid sürrealistlikul foonil moodustavad siin sellise padriku, millest siinkirjutaja ei suutnud end läbi murda. Muuhulgas mängib autor ka Vana Testamendi pattulangemisloo motiividega, millega ehk väga mängida ei maksaks.

Kokkuvõtteks: Enn Põldroosi tulek kirjandusse on fenomen; tema ?Prügi seadus? aga eeldab erudeeritud lugejat, kes suudaks täiel määral nautida allusiooni- ja alltekstiohtrust.

Alustuseks märkigem, et Toomas Vint tähistas tänavu 5. märtsil 60. sünnipäeva, millega kaasnes teatav loominguline palang ? nõnda võisime Tallinna kunstihoones osa saada ta ülevaatenäitusest ?Mäng maastikus? ning hiljuti ilmus Vindi uus teos ?Õnneliku lõpuga lood?, mis sisaldab 14 narratiivi.

Nagu Aarne Ruben on juba märkinud, kasutab Vint Faulkneri aegadest peale levinud erinevate vaatepunktide võtet. (Eesti Päevaleht 16. IV 2004). Nii tekib omalaadne panoraamsuse efekt. Iga detail on läbi valgustatud, lugejale ei jäeta suuremat kujutlusvabadust. Omaette väärtus on nauditavalt ladus jutustamislaad. Vindi lausestruktuur on selge, kantud ratsionalistlikust vaimust (meenutagem ka, et Vint õppis aastail 1962 ?1966 TRÜs bioloogiat). Ei saagi vahel aru, kas Vint suhtub oma (sageli elu hammasrataste vahele jäänud) tegelasisse kaastundlikult või irooniliselt, või iroonilis-kaastundlikult? Igal juhul hoiab ja armastab ta oma tegelasi. Vint on tabanud ja portreteerinud nihestatud, kuid sõbralik-nöökivas stiilis kultuuriringkondade tüpaaþe. Mitmes loos on ajastu poliitiline taust ja prototüübid aimatavad, kuigi täit kindlust ei ole… (?Tema magamistoa aknast paistva maja seinale riputati hiiglaslik meesterahva portree? (lk. 24). Kuid Vint võib ka otse ja õigete nimedega kirjutada ? nii kohtame lk. 14 kunstnik Oleg Kulikut.

Raamatu kaanekujundus (fragment maalist ?Vaade rohelisele?) on miniatuurne variant Vindi põlisest pargimotiivist. Üks on kindel ? Vint armastab rohelist. Ja see roheline on teraapiline. Ja seesinane vintroheline ? andestatagu mulle see amatöörlik neologism ? kumab läbi kõigist Vindi tekstidest. Neid on mõnus lugeda, nad on soojad, humoorikad, teinekord mõistatuslikud ? ent kas pole just (mõõdukas) enigmaatilisus hää kirjanduse üks tundemärke! Toomas Vint kehastab kunstnik-kirjaniku kaksikrolli par excellence. Teos ise ongi selgituseks Vindi produktiivsusele kahel rindel ? ta jutustab siiralt ja kaasakiskuvalt endas pulbitsevast loomelättest, mis võiks kasta veel aastaid meie vahel kiratsemagi kippuvat kirjanduslist heinamaad.

Raamat on avaram kui lõuend. Saab rohkem ära öelda. Vindi jutud murravad raamidest välja, vahel kostab raginat. Ta kirjutab asjust, mida ei sünniks lõuendile talletada ? näiteks rongi ette hüppavast mehest. Vindi Kinderstube ei lubaks traagikat täies räiguses maalidel eksponeerida, küll aga lubab seda muundada groteskseks õuduslooks. Toomas Vint on vana kooli härrasmees, kes ei lasku madalusse, vaid libiseb madalusest elegantselt üle, muutes vulgaarsegi meisterlikult subtiilseks. Lugudest kumab läbi Vindi kunstiajalooline eruditsioon, mis välistab kaldumise äärmuslikku argisusse. Vindi maalide ja tekstide ühisjoonteks on selged kontuurid, välja-joonistatus; ainult et maalid on kompositisoonilt hõredamad, abstraktsemad; jutud seevastu aga detailirohkemad ja konkreetsemad. Teine karakteristik, mis ühendab nii Vindi kunsti- kui kirjandusloomet, on lummavus ? olles kord tema taieste mõjuvälja sattunud, ei saa me jääda ükskõikseks, mingi seletamatu kütke haarab meid, otsekui ihkaks me neile lõppematuile rohelistele muruplatsidele… Vindi maalid on aga metafüüsilisemad, müstilisema atmosfääriga kui ta jutud (vähemalt antud teoses).

?Õnneliku lõpuga lood? on ka raamat raamatu (ja kunsti) sünnist, loomeprotsessi kirjeldus, sisaldades eneseirooniatki, mis viitab kõrgelt arenenud enesekaemuslikule eetikale: ?Nagu töönarkomaanidel kombeks, tahtsin ka mina edvistada vägeva hulga tehtud tööga ja näha, kuidas inimesed ahhetades käsi kokku löövad: ja kõik puha sel aastal maalitud! Oh edevust, edevust!? (lk. 202 ? 203). Olla edev, et seda siis tunnistada ja naeruvääristada ? kas pole see aristokraatlik!

Vint on ühtlasi kotkapilguga vaatleja, kes on muu hulgas fikseerinud ka meie ajastu reklaamikurioosumeid: ?Alles hiljaaegu oli teda prillipoe juures ehmatanud hiigellind ja ta oli mõelnud nukralt, et palav ilm on inimestel pead segaseks teinud.? (lk. 20). Ja lõpetuseks mõned lugemise ajal peast läbi sähvatanud nimed: Hitchcock, Poe, Kafka, Valton.

Enn Põldroosi ja Toomas Vinti kirjanikena ühendab humoristliku varjundiga humanistlik inimesekäsitus, pingestatud süþeed, vaba mänglemine stiiliregistritega ja elegantne intertekstuaalsus. Omapärane ja hinnatav kombinatsioon!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht