Kandilisi kilde Mats Traadist

KALLE KURG

Mats Traat

Mats Traat

Alar Madisson / Eesti Kirjandusmuuseum

Uks. See on aastaid tagasi. Elan Kadriorus ja ootan tihti trammi lõpp-peatuses. Trammitee on endine, aga aeg on uus. Trammi lõpp-peatuses asunud piletimüügipunkt on likvideeritud ja samasse ruumi asustatud avalik valuutavahetuspunkt. Tramm ei tule ja ma seisan peatusest veidi kaugemal üle tee.

On vaikne. Endise piletikassa lähedal ripub üksik veel maha võtmata õnnetu telefon, millele ei ole ehitatud oma putkatki. Kõik on nagu igavas filmis. Kaks rida puid ühel pool tänavat, kaks rida raudseid rööpaid teisel pool tänavat.

Sisemuses on kuhjunud tunne, et kohe-kohe kogu elus veel midagi muutub. Ainult et miskipärast ei ole pärast suurt rõõmupurset enam enda sees seda selgust ja helgust, mis lauluväljakul, kui tundus, et kõik muutub hoobilt. Seisan veidi melanhoolsena ja igavlen.

Äkki näen, et lõpp-peatuses seisab Mats Traat ja vahib taevasse. Pikk mees nagu puu, vähemasti kusagilt puu tagant välja ilmunud. Ta kõnnib aeglaselt mõne sammu ja vahib jälle taevasse. On vaikne. Taevas ei paista ühtegi lennukit, lindu ega isegi pilve. Tramm ei tule.

Mul ei oleks kombeks tühja taevasse vahtivaid mehi tühja jutuga segada. Seisan nagu tumm tunnistaja. Mats Traat kõnnib endassesüvenenult edasi-tagasi, pilk ikka kõrgustes. Äkki jääb Mats Traat seisma. Ta ei vahigi enam üles.

Läheduses ei ole peale minu ühtki inimest ja mind ei ole oma tegemisse süvenenud mees ilmselgelt märganud. Kirjanik Mats Traat vaatab. Ta vaatab üksisilmi kauaaegse piletimüügiputka ruumidesse tekkinud valuutavahetuspunkti lahtist ust.

Kedagi ei sisene, ei välju, keegi ei möödu. Minutid vajuvad ajatusse. Korraga läheb Mats Traat pika sammuga joonelt ukse juurde ja paneb selle kindla rahuliku liigutusega kinni.

On vaikne. Valuutavahetuspunktis, kus välismaa marki autodest välja kargavad luksusdressides mehed sageli elavalt askeldavad, ei märka ukse sulgemist ilmselt keegi. Ühel hetkel tuleb tramm, elu jätkub, aga ma ei saa õhtulgi rahu.

Mulle kangastub André Gide ja tema tegelase motiveerimatu tegu ning filmikangelaste salajane tegevus, mille aluseks on motivatsioon, mida keegi kunagi teada ei saa. Mulle meenub, kuidas kirjanik Egon Rannet, kes mind sotsiaalselt, poliitiliselt ja isiklikult ei kannatanud, pani kord, kui ma temaga ühte ruumi tahtsin astuda, minu nina eest ukse jõuga kinni, et mind mitte sisse lasta. Mul tükib pähe meeletuid kujutelmi sellest, kuidas Mats Traat läheb ja paneb igal pool kõiki uksi kinni.

Järgmisel päeval trammipeatuses siiski rahunen. Saan aru, et kui Mats Traat ei oleks trammi lõpp-peatust õilistanud seletamatu teoga, millest võib välja lugeda keerukaid komplekse ja sügavmõttelisi sümboleid, siis ei oleks mul eales seal nii head enesetunnet nagu nüüd stseeni meenumisel. See paik on äkisti minu jaoks elus.

Nagu Mats Traadi vägeva loomingu juures, võin ma ka selle tema isikliku elu pisikese stseeni juures lõpmatult mõistatada ja konstrueerida, ilma et ma kunagi täit tõtt kätte saaksin. Mats Traadi salajane elu! Või: mis kinni ei ole, saab kinni löödud. Või: valuutavahetajate ehk rahapesijate ainuke kokkupuude kultuuriga. Aga kui hästi see veel kõlaks: irratsionaalne Mats Traat!

Siiski ei tee ma ettepanekut nimetada peatus ümber Mats Traadi nimeliseks Kadrioru lõpp-peatuseks. Ülemistel on teise kirjaniku nime kandev lennuväli ja minu ettepanek asetaks kirjanikud ebavõrdsesse seisu. Ja Ämari ka nagu ei sobi. Pealegi on mul kahtlus, et vaevalt kirjanik Mats Traat minu iseendast ju silmatorkavalt head ideed palavalt toetaks.

Aga aitäh, Mats, et ukse kinni panid. Mõne aja pärast pandi see koht ise ka kinni. Ma mõtlesin, et Sa ainult kirjutad …! Muide, ma ei saa mitte kuidagi rahu, kogu aeg mõtlen, miks Sa ikkagi nii tegid. Sul on vist kirjutamisega samamoodi, et kohe ei saa kuidagi kirjutamata jätta?

Selg. On nõukogude aeg. Koosolek. Mul ei tõsta koosolekud enesetunnet, see kaob koosolekutel üldse ära. Hea meelega kaoks metsa. Aga metsa ei pääse. Õnneks tuleb vaheaeg. Vaheajal märkan, et taamal seisab kirjanik Mats Traat. Üle peade libisev pilk on veidi uudishimulik, natuke uuriv, milleski ükskõikne. Ta ei ole seda tüüpi, kes asjaajaja asjalikkusega asju ajaks, seltskonnalõvi mitteformaalse enesekindlusega kedagi embaks või ülevoolavast lahkusest kellegi kätt väänaks. Ta lihtsalt seisab ja silmitseb kogunenud hulka nagu maastikuarhitekt maastikku.

Kui Mats Traat mõne aja pärast minu kõrvalseisjaks osutub, siis ei oska ma midagi ütelda, sest koosolek on mu tühja täis pressinud. Mats silmitseb mind ülalt parnassiparsilt ja küsib, kuidas ma ennast tunnen. Siis naeratab ta korraga laialt, sirutab käed, surub mõõduka rahuliku jõuga asjatundlikult mu selga ja õlga ning lausub: „Selg sirgu!“

Ja midagi läheb paika. Mu sirge selg, mis on raskete koormate all kannatada saanud, lähebki veel sirgemaks! Kui mind Loomingu asjus taas kord ülemuste juurde noomitusjutlusele nõutakse, siis on mul pea püsti, kukal kange, keel väge täis, naeratus huulil ja tuju tuline ning selg väga, väga sirge, Ja ma pole ainus, kelle kallal Mats naeratades oma kunsti demonstreerib. Kui ma Matsi edaspidi nägema juhtun, on ta ikka ametis inimeste selgade sirgeksajamisega.

Nii tekib mul ajaga imelik aimus. Panen tähele, et rahvas on koosolekuil hakanud istuma ilma igasuguse dialektilise nihelemiseta, ja sirge seljaga astuma ning mõnuga selga sirutama, endal pilk suunatud üles ja mitte vasakule ega paremale. See on midagi ka hingele ja vaimule kosutavat: nõukogude korra ajal ravida poliitilist radikuliiti. Ja Mats avaldab ju raamatuid ka!

Aeg läheb, saabub uus aeg. Vaatan ringi, kas on näha kühmus inimesi ja neid, kes pidevalt koogutavad, noogutavad, kummardavad ja ümmardavad. Neid leidub, aga vabas riigis käivad inimesed üldiselt, selg sirgu ja pea püsti. Ja Matsil, kellel nüüd on radikuliidi ravitsejana palgata erapraksis, ilmub selle kõrvalt ikka riburada teoseid igas žanris kuni epopöadeni välja.

Nii kord juba on. Revolutsioonid tõukuvad entusiastide järjekindlast vabatahtlikust tööst ja vabad riigidki ei jää nendeta püsima.

Pidu. Tuntud kirjaniku suur sünnipäev. Kaunilt kaetud lauad, pidulikud rõivad. Jutud, jutud, kõned ja jutud. Need on peojutud. Nagu need jutud on. Ühest hargneb teine. Igaüks saab ometi kord anda parima, et endast rääkimine ei oleks määratud kurtidele kõrvadele. Tants. Kuuldub uudiseid juba kuuldud päevauudistest, kerkib tulnukate probleem. Tõstetakse klaasi. Kirjanduse auks. Eesti Vabariigi auks.

Ma istun lauas, mis on Mats Traadist ja tema abikaasast Viktoriast eemal. Tants kestab veel. Pidu ei parane. Ühel hetkel kutsuvad Mats ja Viktoria mind oma lauda. Räägime. Saame kõik räägitud. Juttu siiski jätkuks, aga jutu jätkuks pole midagi väga olulist ka öelda. Peab istuma, sest peab istuma. Tants kestab veel. Mõtlen parajasti kuulsast aurukatlast, kui see juhtub.

Ühel hetkel tõuseb Mats Traat püsti ja ütleb. Lause ei ole valjuhäälne ega ole mõeldud laiale avalikkusele: tavaline, nagu möödaminnes öeldud lause. „Peab tööle hakkama.“ Matsil on vanaaegne protestantlik eetika. Väikesed otsused, suured teod. Lahkumisest erilist numbrit tegemata hakkavadki nad Viktoriaga vaikselt minema. Tants kestab veel, kui Mats suure sule haarab.

Kui Palanumäe epopöa valmis on saanud, mainib Mats, et täitis endale võetud kohustuse – tundub, et mainib muigamisi, sest tegu ei ole ju pealepandud kohustusega, vaid kohusetundega. Ei see ole ametlik tellimus, mis selles mehes köeb. Ei ole see tants. Matsis köeb töö. „Töö on siinmail ikka ja jälle päästnud inimest niivõrd, kui ta üldse päästetav ongi – töö ja töörõõm.“ Nii on Mats väitnud.

Ja veel, et kirjutamine on meelemõnu.

Aga armastusest niisama jutujätkuks ei sõnagi.

Pink. On selline päev, selline ilm. Te teate küll. Selline eriline, et ei taha toas olla. Sean sammud parki. Olen seesuguste ilmadega ja teistsuguste ilmadega ikka Kadrioru pargis ringi kõndinud. Nagu metsades hulkudes lähen ka pargis ikka sinna, kuhu jalad viivad. Ja jalad on targad.

Ma käin Kadriorus juba kaugelt üle neljakümne aasta ja ei ole siinsetel alleedel peaaegu üldse näinud kirjanikke. Ja nüüd on nad silmanähtavalt kohal! Kaks kirjanduses väga sügavasti sees olevat inimest ühel istmel. Nad istuvad purskkaevu lähedale jääva nooremapoolse alleekese lumivalgel pingil. Mulle jääb nende olekust mulje, nagu oleksid nad end seal ühisel pingil päriseks sisse seadnud.

Pikka kasvu mees ja end tema lähedusse hoidev väike naine. Paar. Midagi ei kuule. Nad kas on vaikselt või kannab nende jutu eemale tuul. Võib-olla mees mõtleb. Ja naine meeliskleb. Uhuu …! Ei, ma ei tee seda. See oleks kohatu. Kohatu oleks inimesi segada kohas, kus nad kohtuvad. Nii mõeldes tunnen ma samas: ehh, siiski – küll tahaks teada, mis asja nad räägivad …! Ja mis asja nad mõtlevad …! Aga ma lähen edasi.

Ja käin edasipidigi pargis nagu ma ikka käin – lähen sinna, kuhu jalad viivad. Ja muidugi viivad nad vahel ka lumivalge pingi juurde. Kui ma tolle pingi juurde jõuan, siis mõtlen tahtmatult: „Siin istusid Mats ja Viktoria, Mats Traat ja Viktoria Traat. Nii sünnivad legendid …“ Miskipärast ei oma küsimus, mis asja Mats ja Viktoria siin pingi peal ajasid, enam mingit tähtsust. See, mis mu meeltes küdevale stseenile tähtsuse annab, on pink ise!

Mis ma kuulsin! Paljud eestlased pidid viimasel ajal igaks juhuks igal pool korraks end pingile toetama, et elu üle järele mõtelda. Inimesed usuvad, et istumine legendiga pingil parandab mälu ja aitab teatud eluküsimustes raamatuilt abi saada. Mõned pidid pinkidel istudes isegi lugema. Uskumatu, mida võib teha legend! Ja Kadriorus valgel salapingil istujaid pidi olema koguni kaks – üks eestikeelsete asjade poolel ja teine eesti keelde tõlgitud asjade poolel. Üliõpilased eksami eel, pensionärid-eneseharijad, üldse igasugu inimesed.

Aga Mats ja Viktoria, hirmsasti tahaks teada, miks te just selle pingi valisite, kus mina ka oma abikaasaga istumas käin.

Kõnest Mats Traadi 80. sünnipäeval 23. XI 2016 Tallinnas Kirjanike Majas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming