Kaplinski kaduvus ja kestvus

Mathura

Jaan Kaplinski, Vaikus saab värvideks. Tänapäev, 2006. 120 lk.  

Aasta algupoolel pani kirjastus Tänapäev kokku uue väikese valiku Jaan Kaplinski viimase viie kümnendi luuleloomingust. Tinglikku sarja, kus enne ilmunud Liiv ja Koidula, on seega nüüd jõudnud ka elav klassik. Arvestades, et veel suhteliselt hiljuti ilmus Kaplinski luule ülimahukas koguteos, pärast mida autor on avaldanud vaid ühe uue luuleraamatu, võib sellise väljaande vajalikkuses mõistagi ka kahelda. Ent “Vaikus saab värvideks” väärtuseks pole ehk niivõrd selle vajalikkus kui tema kaunidus. Samas siiski pisut ka esimest – kui kooliõpilane või muidu huviline ei vaevu mitut raamatut või suurt koguteost kätte võtma, pakub uus väljaanne hea ja ülevaatliku läbilõike. Meeldiv on seegi, et kogu sisaldab Kaplinski võrukeelsete tekstide valiku, mis säärases originaalloomingus on need ehk ühed õnnestunumad.

 

Kestvus

 

Eelnimetatud kauniduse all ei pea ma silmas niivõrd raamatu väljanägemist (kujundust), kuigi see tekste tõesti sobivalt toetab. Pigem mõtlen seda, et luuletused on liigutavad ja püsivad teatud aimataval terviklikul joonel. On tähelepanuväärne ja ühtlasi sümpaatne, et Kaplinski värsid ei ole kuigi rangelt seotud oma kitsama ajaperioodiga. Ka viiekümne aasta tagused kirjutised sobituvad vabalt just siia ja praegu. See ei tähenda, et Kaplinski kirjeldaks alati ajatuid nähtusi, kasutaks ajatuid kujundeid. Kujundid võivad olla ka ajakohased (ajalikud), ent tunne nende taga on üldinimlik ja seega üldmõistetav. Kaplinski luule pole tavaliselt seotud ka globaalsete ja sotsiaalsete suundumustega. Pigem tegeleb ta oma luuletustes ikka ja jälle väikeste ja isiklike asjade märkamise ja mõtestamisega. Siit ka tema kestvus: tema väljendatuga suhestumiseks pole vajalik taustateadlikkus, vaid üksnes sarnane tunnetuslikkus.

Nonde niinimetatud väikeste asjade – ja igapäevaste sündmustegi taga on midagi enamat kui asjad või sündmused ise. Kaplinski luules on korduvalt võimalik aduda sissevaadet kõiksusse, mida ühel või teisel viisil esindab kõik me ümber. Nauditav on see, et tegu on enamasti traditsioonivälise sissevaatega – autor käsitleb süvendatult isiklikke kogemusi, tõlgendamata neid otseselt ühe või teise vaimse või kultuurilise koolkonna tõeprintsiipide alusel. Nii idamaine kui Kaplinski esteetika võib vahel ka tunduda, naaseb see ikka ja jälle siiasamasse, Eestimaa madala taeva alla või valge jooneni Võrumaa kohal. Võib olla autoreid, kes valdavad samasugust lihtsust, ja teisi, kel samasugune sügavus, ent eriline meisterlikkus on suuta kirjeldada kogemuste sügavusi väga lihtsate vahenditega. Ka sisemise määratlematusega: “meist saab soe valge liiv/kuhu võib lõputult astuda/kuhu võib kirjutada/igal hommikul uuesti” (lk 100). Luuletused pole seega Kaplinski nägemuses midagi igavest ja lõplikku. Iga hommik toob uued kogemused ja uued luuletused. Selline pretensioonitus jätab lugejale kestvalt vaba ja kerge tunde.

 

Kaduvus

 

Kui otsida tänapäeva eesti luulest autorit, kelle vastu huvi muus maailmas ehk suuremgi kui kodumaal, oleks Kaplinski ilmselt üks kandidaat. Küsimus ei ole muidugi selles, et tast ja ta loomingust kodumaal lugu ei peetaks, vaid pigem selles, kuivõrd jätkub tema tunnetuslikkuse päriselt äratundjaid ning ka edasikandjaid uuemas kirjanduses. Selles, kas ta mahub ka sisuliselt ikka meie kirjanduse esiplaanile, kus tendentsiks on saanud pigem päevakajalisus, poliitilisus ja postmodernistlik pürgimatus – kõik see, mis Kaplinski loomingus harv või olematu. Pretsedente sellest, et suurnimesid pigem austatakse kui iseenda jaoks avastatakse, on maailma ajaloos iseenesest ju hulgaliselt. Ka paljude autorite keskne maailmavalu ei esine Kaplinski loomingus tavalise ängistuse või ahastuse kujul, vaid üksnes nentimisena. “Maailma kese on siinsamas./ Ma kannan teda endaga kaasas/ nagu meie kõik. /…/ Ta teeb ikka ja jälle valu” (lk 84).

Üks minu lemmikuid Kaplinski loomingus on tema lühike, kuid põhjapanev “Kerge on raske olla / raske on kergeks saada” (lk 74). Sellest väikesest luuletusest võib leida midagi sügavat ja elulist – arusaama, mis enamasti ununenud. Vähemasti mulle näib, et kaasaegne inimene ning seega ka kaasaegne kunst ja kirjandus on hakanud palju rääkima elu raskuse paratamatusest. Märksa sagedamini kuulen ütlust “elu on raske” kui et “elu on põnev” või et “olukord on paratamatu” kui et “elu on täis võimalusi ja valikuid”. Kommertskaubanduse õnne ja paradiisi lubadused mõjuvad seejuures mõistagi lihtsalt ärihuvist kantud plämana, mis ei paku kellelegi midagi sisulist. Arusaamine sellest, et väga kerge on olla raske (teha oma olemine raskeks) ning et sel raskusel pole pistmist me tegeliku olemusega (“hõlpus on olla / kes me ei ole”) võiks juba iseenesest omada vabastavat efekti. Sarnaselt on Nigeeria päritolu kirjanik Ben Okri märkinud oma romaanis “Jumalate hämmastamine” (“Astonishing the Gods”), et peamine põhjus, mis hoiab inimesi oma probleemide kammitsates, on harjumus elada nendega. Harjumuse jõud on aga teatavasti suur. Seepärast – hõlpus olla, kes me ei ole. Oma probleemid ja harjumused näiteks.

 

Kaunidus

 

Võrdväärseid kogumikke saaks Kaplinski loomingust ilmselt mitu. Pealegi on nii pika loometeega autori puhul võimalik kasutada juba teatud tagasivaatelist perspektiivi. Võime kasutada üldistust mineviku suhtes, tinglikku kokkuvõttepunkti, mida autor ise on oma viimases kogus “Sõnad sõnatusse” samuti rakendanud – vabana enese tähtsustamisest ja hinnangute andmisest, siiralt. “Vihm mis kustutab kõik muu / ja on valmis aitama sinulgi unustada / et oled kunagi olnud ja elanud” (lk 98).

Kaplinski kirjutatus ühinevad seega samuti eksistentsi kaks poolt: kestvus ja kaduvus. Inimene oma siinsetes toimetustes on kaduv, elu aga kestev ja jälgitav, imetletavgi. Võib tinglikult öelda, et asjaolu, et kõik on kaduv, vaid rõhutab sündmuste, objektide, nähtuste kordumatust. See aga tähendabki, et iga hetk on väärt tähelepanemist. Ei saa ju “minna kaks korda läbi sama metsa, ei saa kaks korda süüa sama õuna” (lk 101). Iga kogemus on potentsiaalselt uus.

On meil siis võtta soovi, suutlikkust, harjumusest lahtiütlemist, et märgata? Märgata näiteks sipelgarada mööda pahklikku paplitüve või lume alla jäänud rukkiorast? Märgata, kuidas vaikus saab ühel hetkel värvideks? Värvid vaikuseks me sees? Või et me enese naeratus “on ainus millele toetuda” (lk 76)? “Vaikus saab värvideks” annab meile selleks võimaluse, pakub välja võimaliku suunanäidu läbi Jaan Kaplinski kogemuste ja silmade. Selleks, et paremini näha kõike nii, et see saaks me endi kogemuseks ja võiksime samuti seda maailmaga jagada. See oleks kaunis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming