Karlovast laia maailma

Mart Kivastiku kogumikus „Armastuse vormid“ põimuvad viljakalt hetkeline ja igavikuline mõõde.

VEIKO MÄRKA

„Armastuse vormid“ on koondkogu, mis sisaldab Tartu kirjaniku Mart Kivastiku 46 ajakirjanduses ilmunud esseed. 33 neist pärineb Postimehest. Vanim lugu ilmus 1998., uusimad 2017. aastal.

Kõige väärtuslikumad tunduvad need, mis käsitlevad autori pikaajalisi kokkupuuteid Eesti, peamiselt Tartu kultuuriringkondadega. Eesti on väike ja Tartu lausa armetult väike. Seetõttu on raamatus palju tuttavat miljööd, persoone ja seega ka kaasa- või vastumõtlemisvõimalusi. Juba selliste kadunud pesakeste nagu Viinahavva ja Vaikne Nurgake meeldetuletamine teeb süda­­me soojaks.

Nagu autor, pidin minagi korduvalt Jüri Ehlvestiga mässama ja võin tunnistada, et kõik, mida Kivastik temast kirjutab, on tõde: „Ehlvest ei käitunud kunagi eriti hästi, hoopis vastupidi. Ta jõi ja laaberdas ja noris tüli, nii et tal tuli ühtelugu tegelda vabanduse palumisega“ (lk 144). Vahel piisab paarist lausest, et inimesest ere, adekvaatne ja hämmastavalt üldistav pilt anda, näiteks Albert Gulgist (lk 116). Seetõttu usun, et Kivastik väljendub sama täpselt ka nende persoonide osas, kellega mul kokkupuuteid pole olnud. Need on küll enamasti välismaalased.

Iseasi, kuidas suhtuvad sellesse rikkalikku kultuuriloo lademesse lugejad, kellel vastav kogemus puudub, kes pole näiteks külastanud Kivastiku viimast klubi-baari Promenaadiviis. Aga võimalik, et selliseid lugejaid polegi. Autori võte nimetada suurt osa tegelastest ainult eesnime järgi, sest nad on nagunii kõigile tuttavad, mõjub isegi provotseerivalt. Näiteks: „Ma arvasin, et olen pääsenud, sest päris lavastajad vihastavad kohe, kui keegi hakkab nende töödes sorkima. Ma olen näinud Hendrikut vihastamas, Mäeotsa, Tiit Palu, Romkaga läksin kaklema, aga Sass ei öelnud ühtegi sõna“ (lk 166–167).

Paljud Kivastiku lood on dramaatilised, eksistentsiaalsed. Neis ühilduvad harmooniliselt ajakirjanduslik konkreetsus ja täpsus ning ilukirjanduslikud paradoksid ja fantaasiad: „Lembit ja poiss seisid tiigri ees, korraks said Lembitu ja tiigri pilgud kokku. Nad olid nii sarnased! Kuninglikud vangid, üks Tallinna loomaaias, teine sama linna Draamateatris“ (lk 156). Seetõttu on „Armastuse vormid“ omanäoline ja meie kirjanduspildis kaalukas nähtus. Selles põimuvad viljakalt hetkeline ja igavikuline mõõde.

Sümpaatsed on isegi need Kivastiku mõttearendused, mida ma heaks ei kiida. Neid ikka jätkub, näiteks Matti Miliuse ja Sass Mülleri võrdlus Goethe ja Schilleriga ning üleskutse neile ausammas püstitada (lk 152). Veel mõttetum tundub idee ehitada Tartusse toomkiriku­suurune korvpallihall (lk 201) – on ju lähinaabruses olemas Kaunas ja Vilnius. Kuid huvitav lugeda ning vastu mõelda ikka.

Mõnes loos aga ajab Kivastik mingeid isiklikke asju, läheb lubamatult subjektiivseks ega kõneta lugejat. Näiteks „Ordnung macht frei!“. Võib-olla jätsid tema, Andres Maimik ja Mait Malmsten tõesti kunagi mingid arved kulkale esitamata, aga mis lugejal sellest? Või siis teatri­kriitikuid ründav „Eesti asi“. Olen nendega palju koos viibinud ja tean, et umbes 75% neist on pädevad ja sümpaatsed inimesed, seda ka oma kirjutistes.

Kogumiku reisilood on meeldiv vaheldusrikkus Tartu piiratud ja umbse kultuurielu kajastusele (pealegi käsitleb Kivastik sellest suhteliselt ühesuguseid tüüpe). Juba esimene neist, „Kapten“, oli mulle täielikuks ilmutuseks. Olin korduvalt, kuid viljatult mõelnud, mis elu elatakse Bangladeshis, mis on pindalalt väiksem kui kolm Balti riiki kokku, milles aga on elanikke 150 miljonit. Kivastik seletab asja lihtsalt ära: bangladeshlased on nii vaesed, et isegi Indias ei usuta Bangladeshi turistide olemasolu, kuna ühelgi selle riigi kodanikul ei saa olla nii palju raha, et naaberriiki külastada. See, et tiigrid söövad aastas ära viis bangladeshlast, pole nii fundamentaalne teave, aga on detailina ilmekas.

Samasuguseid huvitavaid detaile pakub Kivastik ka riikide kohta, millest lugeja rohkem teab: Jaapan, Austraalia, Vietnam, Gruusia … Detailid kasvavad neis lugudes kõnekateks üldistusteks: „Sõjas hukkus kaks kuni neli miljonit vietnamlast (täpselt ei teata) ja 58 212 ameeriklast“ (lk 83). „Enne lahkuminekut esitab ta Tatole küsimuse: ütle Tato, kuidas tunneb ära tõelise grusiini, kas kiiruse järgi? Ei, vastab Tato, ikka aususe järgi“ (lk 87). Kui Kivastiku Tartu-nägemine on omapärane, siis tema maailmanägemine veel omapärasem. Ja eriti omapärane on see, kuidas need kaks ikka ja jälle kohtuvad: „Auto peatub Hiroshi väikse maja ees. Neid on siin sadu peaaegu ühesuguseid, igas elab üks Hiroshi. Aga ainult temal on soome naine ja tõenäoliselt on kogu Osakast ainult tema öösel Herne poest viina ostnud“ (lk 97).

Enamik Kivastiku lugudest on realistlikud, mõni fantastilisem, kuid isegi need on selged ja loogilised. Ütleksin, et hemingwaylikud. Paljugi jääb neis nähtamatuks ning autor annab tunda, et ta jätab tõesti väga palju ütlemata. See imponeerib. Nagu Hemingwaygi puhul.

Kui Kivastiku Tartu-nägemine on omapärane, siis tema maailmanägemine on veel omapärasem.

Piia Ruber

Omaette diskursuse moodustavad tagasivaated, mis viivad autori lapsepõlve, pärimuste kaudu aga veel kaugemale suguvõsa ajalukku („Haruldane Leena Gross“, „Kõik minu emast“ jne). Kuna neid serveeritakse huvitavalt ja kontekstirikkalt, on „Armastuse vormid“ tõsiseltvõetav ka ajaloolisest aspektist. Vahel kipub Kivastik ajalugu siiski üle ekspluateerima, näiteks „Tartu koodis“.

Kohati häirib autori argus või soovimatus konkretiseerida negatiivseid tüüpe. Kes näiteks oli see teatrikriitik-rästik, kes tappis Mati Undi ja Mikk Mikiveri? Kes olid need maniakid, kes raamatud mitteperioodilisteks trükisteks ümber ristisid ja loomeinimestelt kuluhüvitisaruandeid nõudsid? Ei pea ju täisnime välja ütlema, võib piirduda vihjega, nagu on tehtud positiivse tegelase, vana näitleja Eindorfiga. Nii palju oskab iga kultuurne eestlane saksa keelt, et see ära tõlkida.

Kuna raamatus on eranditult algselt meediale mõeldud ühesuguses formaadis lood, esineb teatud mõtte- ja motiivikordusi. Teisest küljest on see, et autori hoiak on 20 kirjutamisaasta jooksul püsinud enam-vähem muutumatuna, suur pluss. Raamat tervikuna mõjub usutavalt, vasturääkivused puuduvad. Peaaegu kõigi lugude puhul tuleb avaldamise aastasse eraldi süveneda, nii ajatuna mõjuvad need. Ometi ei tähenda see, et autor maailma muutumist ei tunnetaks. Vahel on see progressiivne: „Viimasel ajal on tegelikult ooper nii Tartus kui ka mujal siiski edenenud. Sopranid üle maailma on noorenenud ja üksjagu alla võtnud“ (lk 106). Vahel regressiivne: „Miliuse surm kurvastas meid kõiki. Ma arvan, et väga paljusid meie hulgast. Koos temaga sai otsa suur osa Tartust, see osa, mis ongi peaaegu kadumas. Müllerit ei ole enam, Meltsast ei ole, Linnart Mälli ei ole, Ehlvesti ei ole enam ammu, kuigi ta oli nii noor! Mis meist nii saab? Nüüd läks Milius ka, aga kust neid uusi nähtusi nii väga võtta. Elu on muutunud, me oleme ühesugusemad, teistsuguseid on üha vähem“ (lk 150–151).

Kõige rohkem häirivad kogus kirjeldused, kus, mis tingimustes ja kellega autor suitsu teeb. Juba esimese nelja loo jooksul jõuavad need täielikult ära tüüdata. Võimalik, et suitsetamises on midagi huvipakkuvat, kuid raamatus ei väljendu see kordagi. Ja veel üks kentsakas tähelepanek: Kivastikku ei huvita naised, oma suguvõsa esiemad välja arvatud. Nad ei eristu üksteisest millegi muu poolest, kui et mõni on ilus ja mõni erakordselt ilus. Mõtlemisvõimet autor neile ei omista. Tõsi, lk 150 tunnistab ta ise: „Ma hakkasin isegi kahetsema, miks ma ise homo ei ole. Ei mingeid muresid, elu oleks mõnusam, mehed on ju mõistlikud inimesed. Naistega on alati üks jama. Aga noh, ei saa ju valida, kui see on su saatus!“ Kui mõelda tagasi Kivastiku parimatele näidenditele, mida laval näinud olen – „Külmetava kunstniku portree“ ja „Gunn, Gunn, vana …“ – kehtib see tähelepanek ka nende kohta.

Lõpetuseks raamatu pealkirjast. Millised on Mart Kivastiku armastuse vormid? Mahukad ja omapärased.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht