Karm romaan Dracula ajastust

VLADIMIR SAZONOV

Eesti autoritelt ei ole häid ajaloolisi romaane just palju ilmunud. Viimasel ajal on olukord hakanud mõnevõrra paranema. Tundub, et eesti ajaloolise romaani traditsioon, mis sai alguse Eduard Bornhöhe ja Eduard Vilde ajal, siiski areneb. Vanema põlvkonna autoritest tuleks kindlasti nimetada Jaan Krossi, Karl Ristikivi, Leo Metsarit, Arvo Valtonit jt. Uuema põlvkonna andekamate ajalooliste romaanide autorite hulka kuuluvad Eesti Kirjanike Liidu esimees Tiit Aleksejev, kes on avaldanud mitu põnevat ajalooromaani („Valge kuningriik“ 2006., „Palveränd“ 2008. ning „Kindel linn“ 2011. aastal), Roland Tõnisson, kelle sulest nägi tänavu ilmavalgust mahukas ajalooline romaan „Gosudar“, mis käsitleb Ivan IV Julma elu ja ajastut, ning ka Tamur Kusnets.

Kusnetsi viimane raamat pealkirjaga „Puud kasvavad kõigile“ kuulub kindlasti hästi õnnestunud ajalooliste romaanide hulka. Teos sai Eesti Kirjanike Liidu poolt ära märgitud ka 2015. aasta romaanivõistlusel. Tegu on Kusnetsi juba viienda romaaniga. Varem on autor avaldanud romaanitriloogia „Hundipäikese aeg“. Selle I osa kannab pealkirja „Metsiku jahi algus“ (2008), II „Vaen võtab verejälge“ (2009) ning III „Hullud on hundid ja hullud on hagijad“ (2010). Juba neis teostes näitas Kusnets oma suurt huvi ajaloo vastu, sh rahvaste rände ja Hilis-Rooma ajaloo vastu, kuid oli veel algaja kirjanik. Seda triloogiat hakkas Kusnets kirjutama 14aastasena. Kusnetsi neljas romaan „Püha Jüri kutsikad“, mis ilmus 2012. aastal, on aga juba kiitmist väärt. Võib öelda, et „Püha Jüri kutsikate“ avaldamise hetkest on tegemist vilunud andeka autoriga.

Romaani „Puud kasvavad kõigile“ on autor ise lõbusalt nimetanud ajaloolis-humoorikaks kolejutuks ja selles on tal ka õigus. Süžee poolest väga haarav teos käsitleb hiliskeskaegse Ida-Euroopa ajaloosündmusi, sh Valahhia ja Transilvaania ajalugu XV sajandil pärast Konstantinoopoli vallutamist, mis leidis aset Türgi sultani Mehmed II valitsemisajal 1453. aastal ja mis tähendas kristlikule kultuuriruumile suurt lööki. Sultanist, Vlad III vaenlasest, tuleb raamatust ka korduvalt juttu.

Kusnetsi romaanis on ära toodud lahingute detailsed kirjeldused ning kirjeldatakse karme nuhtlus- ja piinamismeetodeid, mis sõdadega kaasnesid ja mis hiliskeskaegses Euroopas, eriti Valahhias ja Transilvaanias, olid Vlad III Teivastaja (Ţepeş) ehk Vlad Dracula valitsemisajal väga levinud nähtused. Vlad III (1431–1476/77) oli silmapaistev, kuid paljuski põlastusväärne väga julm vürst, kellest on loodud hulk kuulujutte, legende, müüte. Iiri kirjanik Abraham „Bram“ Stoker sai temast innustust kuulsa õudusromaani „Dracula“ kirjutamiseks, kus Vlad III on pärast surma saanud vampiir ja pimeduse­vürst.

Kusnets aga üritab oma raamatus näidata Vlad III mitte niivõrd verejanulise psühhopaadist ja sadistist sarimõrvarina, nagu on sageli tehtud, vaid oma maa eest võitlevana patrioodina, kes võitles türklaste ekspansiooni vastu ja kaitses ristiusku. Autor arutleb raamatu lõpus Vlad III üle nii: „Rääkides vürst-vojevoodist endast, siis minu isikliku hinnangu kohaselt on tegemist andeka poliitiku ja erakordse sõjamehega, keda tema arvukad vaenlased suudavad võita üksnes tänu kavalatele mahhinatsioonidele ja otsesele reetmisele“ (lk 598). Romaani eesmärk ongi Vlad III mainet rehabiliteerida: „… sest lõppude lõpuks pole ta mitte üksnes Rumeenia, vaid kogu lääneliku kultuuri suur kangelane. Lihtsalt teoretiseerides – kui Ungari kuningas oleks toetanud Valahhia vürsti-vojevoodi õigel ajal, võinuks Õhtumaa kaaluda koguni Konstantinoopoli tagasivallutamist ja see olnuks juba midagi, mis seisnuks ühes reas teiste suurte ja õiglaste ajaloosündmustega, nagu Viini piiramise murdmine või Lepanto merelahingus ja Malta kaitsmine“ (samas).

Valahhia vürst Vlad III Teivastaja
ehk Vlad Dracula anonüümse kunstniku maalil (ca 1560).

Wikimedia Commons

Teadagi põhjustas Vlad III Osmani impeeriumile palju probleeme ja takistas türklastel pärast Konstantinoopoli vallutamist kaua aega edukalt laiendada oma ekspansiooni Ida-Euroopa aladele ja Balkanile. Seetõttu on juba XV ja XVI sajandi andmed tema kohta sageli vastuolulised. Näiteks Saksa keskaegsed teosed joonistasid sageli Vlad III-st pildi kui karmist verejanulisest sadistist, Bulgaaria ja Rumeenia allikad aga räägivad sellest, et tegu oli hoopis kangelasega. Võib-olla on mõlemas traditsioonis ivake tõtt? XV sajandi lõpus koostati vanavene keeles teos „Jutustus Draculast-vojevoodist“, kus Vlad III on kujutatud kui väga julma, aga pigem õiglast valitsejat. Ka Eestis on Draculale kui ajaloolisele isikule tähelepanu pööratud: temas on ajakirjas Akadeemia kirjutanud Enn Ernits.*

Ajaloolasena tunnistan, et Tamur Kusnets tunneb hästi toonast Euroopa ajalugu ja on ajaloolist ainest romaanis „Puud kasvavad kõigile“ osavalt kasutanud. Kusnetsil on lisaks põhjalikud teadmised sõjaajaloost ja sõjandusest, seega lahingute kirjeldused on täpsed ja üpris realistlikud. Kusnets on ka ise elukutselt sõjaväelane, kelle üks pikaajalisi harrastusi on olnud keskaegne relvastus ja võitluskunst. Vaatamata rohkesti kirjeldatud lahingutele ja võitlustele on raamatu üks läbivaid süžeeliine armastuslugu, mis teeb loo romantiliseks. Autori stiil on ladus ja mahlakas, ta kasutab sageli huvitavaid metafoore ja võrdlusi. Kohati on ta üpris irooniline ja vahel lausa sarkastiline. Juba raamatu pealkiri räägib enda eest. „Puud kasvavad kõigile“ – see on ju otsene vihje teivastamisele, millest raamatus on ka juttu.

Ajaloos on perioode, mil terror on olnud väga levinud. Seda on kasutanud eurooplased, türklased, hiinlased, araablased, asteegid, assüürlased jne. Terror ja vägivald olid näiteks esimeses kontinentaalses ja varatotalitaarses Uus-Assüüria impeeriumis ajavahemikul 900–610 eKr peamine viis, kuidas valitseda alistatud rahvaid ja riike Lähis-Idas. Peaaegu kõik assüürlaste sõjakäigud lõppesid terrori ja represseerimisega. Võib öelda, et nähtused nagu massimõrv ja -küüditamine pärinevad Assüüriast. Inimesi tapeti massiliselt, veristati, aeti teibasse, poodi, pimestati, seda tihtipeale vaid ühe eesmärgiga – külvata hirmu ja paanikat. Ka muistses Pärsias kasutati Ahhemeniidide ajastul terrorit väga sageli. Pärsia impeeriumi tuntuim valitseja Darius I (522–486 eKr) kirjutas oma propagandistlikus Behistuni raidkirjas pärast võitu mässava Vahyazdata üle muu hulgas nii (Behistuni raidkirja III tulp, read 49–52): „Kuningas Darius ütleb (järgnevalt): pärast seda ma võtsin selle Vahyazdātat ja need, kes olid tema kõige tähtsamad pooldajad (ja) linnas nimega Uvādaicaya, (mis asub) Pärsias – seal ma teivastasin nad (ajasin teibasse).“ Palju koledusi on tehtud ka Euroopas, nii muistses Roomas kui ka hiljem keskajal, uusajal ja XX sajandil. Jõhker Vlad III ei olnud sugugi haruldane brutaalne despoot hiliskeskaegses Euroopas: tsaar Ivan IV Julma aegsed (valitses 1533–1584) repressioonid opritšnina-ajastu Vene riigis või Prantsusmaa Pärtliöö veresaun 1572. aastal on vaid mõned näited.

Kusnetsi raamatus on rohkesti musta huumorit. Näiteks arutleb Kusnets XV sajandi Valahhia üle nii: „See tüütus Valahhia oli otsekui risttee mitme suure riigi vahel ja lisaks ka tanner juba aastakümneid kestnud rahvuslikule sõjalis-sportlikule kõrgseltskonnamängule „Kes tahab saada vojevoodiks?“. Otse loomulikult elasid sellele mängule kaasa nii türgid kui ka madjarid, kellele mõlemale oli soodne hoida vürstitroonil enda kildkonna meest, kuid need kippusid väga kähku vahetuma ja samas näitasid üles ka täielikku tänamatust oma toetajaile, võideldes kord nende poolt, siis nende vastu ja vahepeal koguni mõlema poolt ja mõlema vastu. Asjale lisas põnevust ka tõik, et bojaarid, kes kõigest sellest Valahhias suure innuga osa võtsid, võitlesid lisaks eelpool mainitutele pooltele ka veel isekeskis ja üllatuslikult ka vürst-vojevoodi vastu. Seega oli äärmiselt loomulik, et ülivähe Valahhia vürste suri loomulikku surma kas vanaduse või mõne haiguse läbi ja suurem osa löödi mingil eriti teravmeelsel viisil mättasse ja seda valdavalt veel selja tagant ja omade poolt – noh, või nende poolt, kes olid end omadeks kuulutanud“ (lk 31).

Viimaks ka sellest, mis on puudu. Raamatus võiks olla ajaloolisi sündmusi ja mõisteid seletav saatesõna, glossaar, kronoloogia vms. Võiks olla ka Ida-Euroopa kaart, kus oleksid tähistatud Valahhia, Transilvaania jm alad. Kõik see aitaks lugejal, kes ei ole kursis XV sajandi Ida-Euroopa ajaloosündmustega, teemasse paremini süveneda. Teisest küljest võib nende puudumine raamatus ajendada lugejat ise infot otsima.

Igal juhul on „Puud kasvavad kõigile“ põnev ja õnnestunud teos. See pole mõeldud nõrganärvilistele: veriseid lahinguid, sõjategevust, teivastamist ning muud toorest vägivalda on raamatus külluses. Kuid kõigile, kellele pakub huvi Ida-Euroopa ja sõdade ajalugu ning meeldib must huumor, on Kusnetsi raamat kindlasti hea ja huvitav lugemine.

* Enn Ernits, Kes oli Dracula tegelikult? – Akadeemia, 2008, nr 5, lk 1105−1112.