Kas arenema saab kohustada?

Monica-Linde Klemet

Elo-Maria Roots, Vaimude jaam. Toimetanud Tiia Penjam. Kujundanud Angelika Schneider. Tänapäev, 2013. 478 lk. Tõused hommikul kella peale üles, ruttad riigiasutusse ettenähtud ruumi. Istud ette nähtud laua taha, ette nähtud asendis – ja siis algab kohustuslik arenemine. Tahvli ees seisev, üldjuhul naisisik, edastab kindlaks määratud infot, mida pead salvestama ning hiljem muutmata kujul hindele ette kandma. Selle eest saad pileti, lõpu­tunnistuse, et sõita tulevikku, mida ees ei oota.

Kirjastuse Tänapäev 2012. aasta romaanivõistlusel ära märgitud Elo-Maria Rootsi esikromaan „Vaimude jaam” on lugu Eesti presidendi tütrest, kes otsustab minna valenime all maakooli, et end tavalise tüdrukuna proovile panna. Rahumeelne edukas eliitkooli neiu hakkab kooli ja kogu ühiskonda hoopis teise pilguga vaatama ning temast kujuneb uute sõprade toel jõuline vabadusvõitleja.  

Murrangulisi muutusi ei tule naljalt inimestelt, kes on oma keskkonda kivinenud: kas siis uskuma pandud, et niimoodi ongi õige (kooliharidus aitab tulevikuks valmistuda) või igasuguse lootuse ja jõu kaotanuna (kool on mõttetu, kuid pean edasi käima, muidu oleksin veel suurem hädavares). Inimene, kes keskkonda ja rolli vahetab, saab justkui uued silmad ja ka jõu midagi korda saata.

„Vaimude jaama” ei peaks määratlema üksnes noorsooromaanina, mis justkui välistaks „suurde kirjandusse” kuulumise. Tõsi, peategelaseks on 17aastane inimene, ent see, mida ta mõtleb ja kogeb, ei ole pelgalt hilisteismelise kasvuraskuste kajastus. Romaanis kritiseeritakse julgelt ja halastamatult praegust Eesti kooli. See, et autor on kasvatusteaduste magister, ei selgu üksnes raamatu tagakaanelt, vaid ka mitmete filosoofide ja koolikriitikute mainimisest, esindatud on näiteks Michel Foucault’, Pierre Bourdieu’, Philip Jacksoni, Ivan Illichi, Paolo Freire’ jt ideed. Huvitavalt ning tabavalt kritiseeritakse e-kooli, nähes seda Foucault’ panoptikumina: salajane, algselt vangidele mõeldud jälgimismehhanism, Valvas Silm, mis annab hinnanguid ning teavitab vanemaid juba enne, kui laps jõuab koju. See tapvat täielikult usalduse, kuna õpilasel puudub igasugune privaatsus ja ka võimalus valida, mida enda elust avaldada, mida mitte.

Koolisüsteemi seoseid vanglaga (ja surnud süsteemiga) tuuakse esile korduvalt. Kuid ega õpilased ole ainsad vangid – ka õpetajad on õppekavade, eksamite, ühiskonna suurte ootuste, madala palga ja suure töökoormuse tangide vahel. Ühiskonnas hinnatakse aga ennekõike just eksamipunkte.

Romaanis arutatakse palju vabaduse üle, viidatakse põhiseadusele, mille järgi on igaühel õigus vabadusele, ning kurdetakse, et õpilaste puhul ei näi see kehtivat, sest nende eest otsustab haridussüsteem, mis teab, mida neil vaja on ning kuidas peab õppimine välja nägema. Rõhutatakse ka vabadusest tulenevat vastutust ja kutsutakse arutlema, kas vabaduseta saab üldse vastutama õppida.

Elo-Maria Rootsi lähenemine on väga julge, ehmatavgi. Ta küsib, kas koolis käima saab üldse kohustada. Kõlab revolutsiooniliselt, ent vastukaaluks toob ta mitmeid näiteid alternatiivkoolidest maailma eri paigus, üks nendest on näiteks Inglismaal tänini tegutsev kool Summerhill, kus tundides käimine ja lõpueksamite tegemine on vabatahtlik ning mille lõpetajaid uurides selgus, et nad saavad elus väga hästi hakkama.

Kas me üldse julgeme tahta vabadust? „Kes on kasvanud totalitaarses koolis, ei tahagi vabadust” (lk 361). Mõneti on selline rünnak ka õigustatud – oleme lihtsalt harjunud praeguse süsteemiga, leiame sellele mitmeid õigustusi ning uue nurga alt nägemine on lihtsalt liiga keeruline ja peadmurdev.

Romaani terased tähelepanekud kooli suhtes toimivad kui äratajad, ent on ka väiteid, millele tavakoolis töötanud õpetajana vastu vaidleksin. „Aga koolis ei küsitud kunagi, kas ma olen õpitava enda jaoks mõtestanud. Minu ülesanne oli lihtsalt lasta teadmised oma pähe salvestada. Copy-paste ühest ajust teise. Kaksteist aastat järjest” (lk 176). Ma ei usu, et enamik praegusi õpetajaid eeldab õpilaselt pelgalt kopeerimist. Tean, kuidas paljud õpetajad hindavad õpitu mõtestamist, originaalsust ja loovust, millest lähtuvalt planeeritakse ka õppetööd. Samuti ei julgeks ma väita, et praegu „rikuvad õpilased koolis korda, kuna see on ainus võimalus kogeda vabadust ja tunda end indiviidina” (lk 399). Kool pakub ka mitmeid muid võimalusi enda isiksusena tundmiseks, alustades oma arvamuse avaldamisest (seda ei suruta nii räigelt maha, nagu see romaanis ilmneb), esseede kirjutamisest, loovtöödest kuni õpilasprojektideni. Teatav liialdamine romaanis ei mõju siiski negatiivselt, vaid julgustab enesekriitiliselt mõtlema.

Rootsi revolutsiooniline raamat ei jäta praeguses koolisüsteemis pilbast pilpa peale. Selge see, et üleöö muutusi ei tee ning süsteemiga võidelda on väga raske ning nõuab suurt pühendumist. Romaani lugedes saabki kaasa mõelda, kuidas üks koolirevolutsioon Eestis välja näeks. Kes sellise meeletu ideega kaasa tuleks: õpilased, õpetajad, haridustöötajad, meedia? Kas dialoog on üldse võimalik?

Haridusdiskussioon on alati väga oluline, sest eks lapsed peegelda ja korda täiskasvanuid, luues hiljem ühiskonna, mis on nende kasvamise ja kooli nägu. „Tõepoolest, iga uue põlvkonnaga oleks võinud kool muutuda ja uueneda, aga tegelikkuses oli kool see, mis muutis iga uue põlvkonna selliseks, nagu eelmine põlvkond tahtis” (lk 162).

Ent „Vaimude jaam” ei ole üksnes kuiv kasvatusteaduslik traktaat, tegemist on tõelise lugemiselamusega, seal hargnevad lisaks haridusele ka mitmed muud olulised ning torkivad teemad. Näiteks käsitletakse pere- ja koolivägivalda ning asjaosaliste ja kõrvaltvaatajate tahtmatust probleeme isegi mitte tunnistada, rääkimata lahenduse otsimisest. Omaette pinget tekitab kaksikrollis oleva peategelase silme läbi nähtud „kahe Eesti” valus kontrast: vaesus, ülekohus, eelarvamused, võimurlus. Niisamuti uurib autor kiindumuse aspekte, läheduse ootamatuid tahke, klammerdumist ja eneseületamist armastuses.    

Romaani tegelaskujud on väga värvikad, mahlaka kõnepruugiga, ning teos sisaldab muidugi heale koolikirjandusele omaselt humoorikaid ja põnevaid õpetajakaraktereid. Tekst on sugestiivne, kaasahaarav, mõtlemapanev, palju saab naerda ja valus on ka.

Vaatamata filosoofilisele alltoonile ja paljudele aruteludele, on romaan vägagi tegevusrohke – suurepärane filmimaterjal. Just sündmuste ja mõttevahetuste tasakaal, liikumine karmist sotsiaalkriitikast meditatiivsetesse seisunditesse ning teksti loomulik kulg teevad lugemise tõeliselt nauditavaks. Lugeja haaratakse jõuliselt romaanimaailma, võimaldatakse valida rolle ja neid vahetada ning pööratakse mitmedki mõtted ja tunded pea peale.

Nõustun Mari Kleiniga, kes Õpetajate Lehe arvustuses (26. IV) „Vaimude jaama” Pandora laekaks nimetab ning väidab, et pärast selle lugemist pole maailm enam endine. Kes loeb romaani avatud meelega, on selle järel küll nõutu. Kas nii julgelt ja raamidest väljas mõtlemine on utoopiline ja naiivne või on vana süsteemiga leppimine allaandmine ja mõttelaiskus? See ju ühe kunstiteose eesmärk ongi, et lugejat raputada ning vaagima panna, isegi kui see on ebamugav. „Vaimude jaam” on kohustuslik romaan kõigile – nii neile, kes kohustuslikkust õigustavad, kui ka neile, kes selles kahtlevad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming