Kas inimene võidab?

Jürgen Rooste

Margaret Atwood, Orüks ja Ruik. Tõlkinud Riina Jesmin. Varrak, 2004. Ei ole põhjusmõtteliselt vahet, kas uskuda evolutsiooni või piibellikku geneesi; lääneliku mõtlemise alustalades on mõõdupuuks ikkagi inimene ? inimene oma kõdukultuuri, relvade, mentaalse kannibalismiga. Looduse kroon, looduse sent. Käibiv valuuta, kiiresti devalveeruv rahaühik ? mida rohkem meid on, seda vähem me maksame.

?Inimene on kahtlemata kõige edukam olend olelusvõitluses. Tema edu ei ole juhuslik, vaid olemuslik. Loom õpetatakse välja rituaalse käitumise süsteemis. Üleolek saavutatakse d?ungliseaduste kohaselt jõu abil, ühtede või teiste ?estide teostamise kiiruse, aga mitte uute, vastasele ootamatute võtete kaudu.? (Toomas Paul, ?Edukuse saladus?; kogumikust ?Kirik keset küla?, lk 318) Üleolek, rõhumine, alla surumine, manipuleerimine, domineerimine. Inimene on evolutsiooniliselt või jumalikult positsioonilt vaadates niivõrd omaette klassiga mängu alustanud, et vastaseks ei kõlba talle keegi muu kui loodus (jumal ? kuidas seda siis defineerida) tervikuna; looduse alistamine, piiramatute ressursside ja hääolu hankimine, maapääline paradiis on siin mängus auhinnafondiks. Kui on.

.

Atwoodi huvitab millegipärast inimkonna tulevik, kuigi just tema (paljude seas) on oma loomingus, vahel kiretult, loodusvaatleja-antropoloogina, teisal kirgliku vuajeristina kujutanud me rassi võikamaid külgi ? võiks arvata, et ?sellise inimese? nagu tänane homo sapiens sapiens pärast küll muretseda ei tasu. Ta on natuke nagu rotid, tarakanid ja kurjus, mis ka me kultuurkonna olu lakates tühermikel edasi tatsavad. Aga suurtel humanitaaridel on nõrk külg ? nad armastavad nii piiritult inimkultuuri, selle suuri saavutusi, kirjandust, sõnu ja keelt; ja läbi selle muutuvad ükskõiksed, nahaalsed, perversioonile kalduvad olendid üllaiks ja armsaiks. See on umbes nagu eestlastega ? see rahvas ei ole praegu kuigi meeldiv ja hingestet, pigem hoolimatu, ebatolerantne, eskapistlikult lõbujanune. Armastus eestlaste vastu ja patriotism tähendab siingi esmalt kultuuriarmastust. Selles kultuuris ? nagu vanas ja ilusas, hämaras ja salapärases hoones ? aga elavad äravahetatud lapsed; geneetiliselt nagu meie kõik, aga sisimas haigutab hinge asemel tondiõõnsus.

.

Öelda ?Orüksi ja Ruiga? kohta, et tegu on hoiatusromaaniga, on ehk väheütlev. Arvatavasti ta on seda; kahekihiline antiutoopia, kus kujutatud maailma lähitulevikus ja tolle lähituleviku lähitulevikus, peale ?meile tuntud maailma? lõppu. Nagu raamatu geenimutantloomadki (nt madotid ? roti ja lõgismao jäledad ristandid) koosnevad erinevatest osadest, moodustavad aga ometigi uusorgaanilise terviku, on siingi tegelikult peidus ka kübe utoopiat, kübe ihalust uue kristallselge ilmakorra, uue inimese järele. Seda õige pisut, kuskil skeptilise hoiaku taga.

Uued lapsed, Ruiga lapsed, kes ses tulevas ilmas elavad, on oma geneetikust isalt saanud uue geenimaterjali, teistsuguse välimuse, käitumise, bioloogilise elukulgemise, toitumisharjumused jne. Neis puuduvad paljud inimeste tülgastavad jooned; nad on ehk veidi ohmumad ja vana aja silmale veidi ?steriilsed?, aga loodusega enam harmoonias ? kogu ökosüsteemi säilimise seisukohalt tulusamad. Muidugi ei suuda nende looja, endise maailmakorra ja inimese hävitaja, neid lõpuni programmeerida, ja Atwood vihjab, et asjad hakkavad omasoodu minema, kultuur koos oma ikoonide ja hierarhiatega tasapisi tekkima. Ehk ka kunst, mida Ruik paljude muude asjade kõrval tühiseks ja tarbetuks peab. Mitte rohkem kui praegu üldiselt peetakse, aga teistmoodi, resoluutsemalt ja ratsionaalsemalt, võiks öelda ? bioloogilisemalt. Ent vaatamata Ruiga loovusevastasusele (eks ole see ju sama loovus, mis inimest ka valetama, petma, selja tagant ligi hiilima ja ründama, hamba vastu relvaga astuma õpetab), ärkab nondes geneetiliste mehhanismide ja masinate loodud kehades miski väljatõrjumatu ? hing, näiteks. Oleneb, kuidas me tahame öelda.

.

Suurem osa raamatust kulgeb peategelase Lumemehe (Lumeinimesest Jetimees, vana aja jäänuk, ühena vähestest katastroofi üle elanud ?endistest inimestest? on ta Ruiga lastele vaimseks juhiks, omapärase mütoloogia tekitajaks) meenutusis, mis naasevad meie lähitulevikku, mille konstrueerimisel on Atwood nagu käivitanud simulatsiooniprogrammi, loonud realistliku mudeli: sisestanud eeldused, andmed ning saanud vastuseks üsna hirmutava pildi.

Kirjeldatud pööblad (vaesemate ja edutumate elualad) ja linnakud (suletud ja CorpSeCorps?i meestest turvatud asulad eliidile, teadlastele jmt), erafirmade paramilitääride võimutsemine ? eks meidki turva üha enam mitte riiklik politsei, vaid firmad, mis turvatunnet müüvad ?, üleliigsetest organitest ja valutundest ilma jäetud vegeteerivad kobarkanad, kes kuskil õõvsate olenditena uusi maitsvaid palu kasvatavad; ilufirmad, mis kogu inimese naha taastoodavad, noorendavad; netileheküljed lasteporno, hukkamiste ja enesetappudega ? see on kõik ka täna kättesaadav jne. Me liigume sinnapoole tasapisi, märgatavalt ja kindla sammuga.

Paljudele ei tundu geneetiliselt muundatud toiduained eriti hirmsad ja eks peab Lumemeeski tõdema, et kobarkanasuupisted mekivad kenasti. Kuid tegelikkuses tähendab geneetiline muundamine lõpuks ikkagi ökoloogilist kokkuvarisemist: isegi lihtsa sordiaretuse teel saavutatud viljakamad sordid on välja suretanud/suretamas teisi kultuure. Olete märganud, kui raske on kaubakeskuse õunte seast leida õuna maitsega õuna? Viljad on muidugi suuremad, ilusamad, neid on rohkem; aga liikide poolest jääme vaesemaks. Lisaks soodustab geneetiliselt vastupidavamate ja viljakamate liikide aretamine majandusliku ebavõrdsuse suurenemist ? geenitehnoloogia on teatavasti kole kallis ja aitab turu ühele poole kallutada. Palju on neid ökofanaatikuid, kes on nõus kahekordset hinda maksma, et saada teist sorti, loodussõbralikumat, kodumaist puuvilja/liha/maiustust. Ja kui kaua? Geenimutandid on juba olemas, kanapeata kobarkanani on jäänud mõned tühised sammud.

Muidugi, geenitöötlemiskaart on ses mängus äss looduse vastu, kes kipub ikka mõnikord alt vedama, kiduma, ikalduma, külmuma, mõnda haiguspuhangusse sumbuma. Jah, aga mis saab siis, kui sunnimegi looduse kaarte lauale lööma? Mis mängu mängib homo ludus pääle seda?

.

Kerge on loputada oma ajud puhtaks meelelahutuses, arvutimängudes, teletapaseriaalides, netipornos. Atwoodi näidatud hedonism, mis hetkiti väga võikaks muutub ? noored ganjauimas vaatamas loomade piinamist, inimeste tapmist, tänavalahinguid, lastepornot ?, on paljudele noortele praegu argipäev, elustandard. See on uuskonformism, lubatud piiripäälne meelelahutus, millest osa saamine justkui tagaks kodanikuõigused ja kodanikukohustuse täitmise. Kergem on jahtida neid, kes pargipingil õlut rüüpavad, kui neid, kes netis lastevägistamist näitavad. Kuulu järgi on neid juba ka Eestis, siinsamas. Jah, ja seda nimetatakse muide meelelahutusäriks.

.

?Orüks ja Ruik? on seepärast tõeline kirjandus, et ta ei aita meil täita oma kodanikukohust ? lahutada õhtutunnil tööväsinuna meelt ning alustada vapralt uues hommikus, et teenida ja maksta makse ja liisinguid, pangalaene, era- ja riigiarmeede palku. Ta püstitab küsimusi ja teeb rahutuks, sest me ei oska vastata. Või kui arvame endid oskavat, ei suuda me asjade käiku kuidagi muuta. Ometi pole see frustreeriv raamat, vaid mingi helguse ja lootusega kirjutatud. Vana ühiskonna pahedest (netiporno, lõbutüdrukud, narkootikumid, alkohol) sõltuv Lumemees on uues looduslikus olukorras äkki vaimne juht, guru, kes peab vaatama, et uus, seni veel ?puhas? inimrass teaks, kuidas edasi elada. Neile on tal vastuseid (udutusi) kergem anda kui enda sees millenigi jõuda.

Antiutoopiaid ja ulmet kirjutatakse ikka, seda kraami jagub. Aga emotsionaalselt ning läbimõelduse astmelt on Atwood selle lihtsate lugude jutustamise kunsti lati üsna kõrgele tõstnud.

.

Ei ole üldse kindel, et inimene olelusvõitluses nii edukaks osutub. Teda on liiga palju; kusjuures olude halvenedes on ta üks väheseid loomi, kes kiiremini paljunema hakkab. Seega oma eluruumi, oma saare veel pisemaks, kitsamaks muudab. Ja sõda ei lõpe ? uued kaardid raksatavad lauda, mutandid annavad kümneid kordi rohkem toitu. Ja sellest on meile ikka vähe. Vean kihla.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming