Kas luule teeb vabaks?

Aare Pilv

Ettekanne EYS Veljesto 90. sünnipäeva konverentsil 23. veebruaril Tartus  Proloog „Me hoiame nõnda ühte kui heitunud mesilaspere me hoiame nõnda ühte ja läheme läbi mere ja läheme läbi mere mis tõuseb me vastu tige ja läheme läbi mere ja muud me ei  vaja tuge ja muud me ei vaja tuge kui üksteise selged õlad ja muud me ei vaja tuge kui ühised rõõmsad võlad” Ma ei tsiteerinud mõnda Paul-Eerik Rummo luulekogu, vaid Eesti Vabariigi Valitsuse määrust „Isikutunnistuse vormi ja tehnilise kirjelduse ning isikutunnistusele kantavate andmete loetelu kehtestamine ja isikutunnistusele kantavate digitaalsete andmete kehtivusaja määramine”, paragrahv 3, lõige 7. 

Ma mäletan, et seda luuletust loeti raadiost ette laulva revolutsiooni ajal, võib-olla eksin, aga vist isegi Balti keti päeval. Ma mäletan, et tollal oli tehtud väike muudatus luuletuse avalikult esitatavasse versiooni: algsed lembevärsid „Ma tahan su rindade kaudu / ka tuult mis neid puudutab mõista” olid retušeeritud üldrahvalikult vastuvõetavaks „Ma tahan su rinna kaudu / ka tuult mis sind puudutab mõista”. See luuletus oli kollektiivse vabadusvõitluse  osa. Kümmekond aastat hiljem lisati selle teksti algus mikrokirjas ID-kaardi tagaküljele. Ma kannan seda oma taskus, aga palja silmaga pole mul seda lugeda võimalik. Luuletusest on saanud dokumendi turvaelement, mida loeb vajadusel mikroskoobiga mõni piirivalveametnik – kui sedagi, sest nagu hiljuti teada sain, on kogenud piirivalvur võimeline spetsiifilisest materjalist tehtud kaardi lauale kukkumise klõbina järgi ära ütlema, kas see on ehtne. Kui  ametnik on suuteline seda teksti lugema, siis on ära tõestatud, et ma olen selle vabariigi vaba kodanik. Proloogi lõpp.       

*

Kui ma olin selle pealkirja üles andnud, siis loomulikult asusin guugeldama. Otsisin, kas ehk pole keegi juba küsinud: kas luule teeb vabaks? Ei olnud. See-eest leidsin igasuguseid muid asju, mis kellegi arvates vabaks teevad: naer teeb vabaks, rõõm teeb vabaks, viin teeb  vabaks. Tsikkel teeb vabaks (nagu Toivo Asmer arvab), rulluisutamine teeb vabaks, laskesport teeb vabaks. Raha teeb vabaks, kinnisvara teeb vabaks, auto teeb vabaks, vähe sellest, maastikuauto Freelander 2 teeb vabaks. Isiklik vastutus teeb vabaks. Vangla teeb vabaks. Usk teeb vabaks, Jumala sõna teeb vabaks, Kristuse arm teeb vabaks, Jeesus teeb homod vabaks. Wilhelm Dilthey meelest ajalugu teeb vabaks, Kivisildniku arvates tarbimisdiktatuur teeb  vabaks. Seneca ütleb oma moraalikirjades Luciliusele: „Kuid tõeliselt vaba inimese vääriline on ainult üks õping: see, mis teeb vabaks. Selleks on tarkus, ülev, mehine, üllas vaimutöö; teised on tühised ja poisikeselikud.” Ja tänapäeva inimesed kajavad Senecale vastu: haridus teeb vabaks, teadmine teeb vabaks, keeleoskus teeb vabaks, kriitiline mõtlemine teeb vabaks, koolitamine teeb vabaks, õuesõpe teeb vabaks. Mõne arvates jälle teadmatus  teeb vabaks. Kultuur teeb vabaks, raamat teeb vabaks, kunst teeb vabaks, laul teeb vabaks, tants teeb vabaks.

Üks inimene ütleb isegi otse välja, et kirjandus teeb vabaks – see inimene on Piret Viires, kui ta kutsub TLÜ kodulehel noori kirjandust õppima. Mis veel – tsurr teeb vabaks, session_unset teeb vabaks kõik sessiooni muutujad. Aga aitab naljast. Teistest massilisemalt on internetis leida kolme vormelit selle kohta, mis „teeb vabaks”.  Esiteks „tõde teeb vabaks” – see on Jeesuse tuntud lause Johannese evangeeliumist, värskeima eestikeelse piiblitõlke redaktsiooni kohaselt „tunnetate tõde, ja tõde vabastab teid.” (Jh 8:32) Kontekstist selgub, et see, millest Jeesuse kuulutatav tõde vabastab, on pärispatt. Teine vormel on keskajast pärinev lendlause „Linnaõhk teeb vabaks”, mis käib selle vana reegli kohta, et kui keegi on mõne isanda  alluvusest põgenenud vabalinna ja elanud seal ühe aasta ja ühe päeva, siis on ta vaba linnakodanik. See kehtis omal ajal ka Tallinna puhul ning tänapäeval on Tallinn seda lendlauset oma mainekujunduses kasutanud, kutsudes inimesi Tallinnasse elama või ümber registreerima. Kolmas vormel, mida võrguavarustes tihti esineb, on kurikuulus „töö teeb vabaks” ehk „Arbeit macht frei”, mis teatavasti oli kirjas paljude Saksa koonduslaagrite värava kohal. 

See väljend ise on tegelikult pärit süütumast kontekstist. Nimelt ilmus 1873 aastal saksa kirjaniku Lorenz Diefenbachi sellenimeline romaan, mille sisuks oli see, kuidas üks mängur ja petis hakkab ausalt leiba teenima ning muutub seeläbi vooruslikuks inimeseks. 1920. aastatel võttis selle loosungina kasutusele Weimari vabariigi valitsus, kui ta populariseeris sotsiaalabi töökohtade programmi, mille abil võideldi töötuse vastu (üsna midagi päevakohast  niisiis). Hiljem võtsid selle üle natsid ja andsid sellele oma jubedalt küünilise värvingu, nii et seda tuli lugeda tähenduses „kõik lootus jätke, astudes siit sisse”. Kui nüüd nende kolme vormeli peale mõelda nende algses tähenduses, siis millest need tõde, linnaõhk või töö vabaks teevad? Mu meelest on nende kõigi ühine tagamõte see, et vabanetakse vastutusest kellegi ees, vabanetakse potentsiaalsest süüdiolekust:  kristlane vabaneb hukkamõistust patu pärast, vaba linlane vabaneb maaisanda õigusest teda karistada või orjana kohelda, töötegija vabaneb asotsiaali seisusest, ühiskonna süüdimõistvast hoiakust. Võiks muidugi natuke liialdada (järgides lauset hiljuti NO -teatris esietendunud FassbinderiÕunpuu „Prahist, linnast ja surmast”: „Väike liialdamine on alati vajalik, et näidata asju õiges valguses”) ja küsida, et kas polegi  vabaduse tuum vastutuse puudumine, seisukord, kus ei pea andma vastust oma tegude või olemasolu pärast. Täpsemalt, kas pole „puhas vabadus” selline seisukord, kus ollakse väljas ohust, et kedagi ollakse reetnud: ma ei saa jumalikku korda reeta, kui ma olen sellega kooskõlas; ma ei saa oma kunagist maaisandat reeta; ma ei saa ühiskonda reeta, sest ma olen ühiskondlikus süsteemis täpselt paigas. Aga see jääb ka kuidagi poolikuks, sest  mõnes mõttes oleks ju selline vabadus ikkagi piiratud vabadus, sest reetmise võimalikkus piirab ja piiritleb seda. Liialdagem siis veelgi: kas pole puhta vabaduse algkujuks hoopis midagi sellist, mida nimetatakse „lindpriiuseks” seadusest väljaspool olek, mis on seaduse sees olijaile just seepärast eriliselt põlastusväärne,  et väljaspool seadust lindpriil pole üldse midagi reeta, ta on tolle piiritletud ja haaratava vabaduse suhtes juba ühismõõdutu, just nii nagu linnu vabadus on ühismõõdutu piletiga lennureisija liikumisvabaduse suhtes. Ma usun, et see lindpriius, isegi kui ta on enamiku jaoks võimatu ja mõeldamatu, ongi tegelikult vabaduse tuum – ilma selle tuumata poleks meil mingit tegelikku etaloni vabadusest  mõtlemise jaoks. Ja ma usun, et kui igatsetakse vabadust, siis alati igatsetakse tegelikult seda lindpriiust teatava ideaalpunktina, sellise vabadust määratleva lähtepunktina, mis ei ole suhteline, punktina, kus vabadus endasse kollapseerub.

Meie paraku (või ärgu paraku) elame reaalses, konkreetses ja suhtelises maailmas, ja tegelikult, kui ma selle küsimuseasetuse välja pakkusin, mõtlesin ma Hasso Krulli väga huvitavale esseele „Miks eemale hoida? Bušmanipoliitika  kaitsekõne” (Vikerkaar 2009, nr 10-11, lk 135–139). Krull püüab seal kirjeldada luulet kui üht erilist poliitikat, mis eristub sellest, mida me tavapäraselt poliitikana mõistame. Laias laastus kuulub see eristus tollessesamasse võimu ja vaimu eristusse, millest kirjutati juba 1940. aasta Veljesto koguteoses. Kuid Krull muudab asja nüansikamaks, ta teeb vahet sundusliku võimu ja sunduseta võimu vahel. Sunduslik võim on selline võim, nagu  me teda tavaliselt oma õhtumaises kultuuris tunneme, sunduseta võim aga valitseb nt indiaanlaste või Aafrika hõimude ühiskonnas, kus pole ajaloolisust, st uuenduse ja progressi ideestikku, ja kus igaüks on iseenda pealik. Sellistes ühiskondades kehtib nn ümberpööratud ülemvõim, mis naeru, kriitika, avaliku arutelu jms kaudu ei lase selgetel võimuhierarhiatel juurduda. Krull ütleb: „tegelikult luule ongi poliitika, ta on sundusliku poliitika kõrval toimiv  sunduseta poliitika. … Arvan, et kui luulel on olemas poliitiline mõõde, siis on see just selline bušmani-poliitika.” Siis teeb Krull vahepeal juttu sellest, et Karadžić oli luuletaja ning on ohtlik, kui luule siseneb sundusliku poliitika sfääri, ja jätkab: „Kui luuletaja bušmani-poliitikast loobub, või kui ta ei olegi luule tõelist poliitilist mõõdet kunagi mõistnud, siis ei ole ta minu meelest sõna tõsises mõttes luuletaja: temast on saanud sundija, võib-olla ka  prohvet, võib-olla kindral, aga igatahes pole ta enam see määratlematu kõrvaltvaataja, kelle poliitikaks on luule ise”.

Niisiis, Krull räägib luulest kui teatavast sunduseta poliitikast. Luule teeb vabaks selle läbi, et ta väldib sundust. See meenutab mõnevõrra ühe teise luuletaja sõnavõttu, Jossif Brodski „Nobeli kõnet” (eesti keeles Piret Lotmani tõlkes raamatus „Koguja rõõm”, lk 165–181). Brodski järgi toimib luule vabastavalt  seetõttu, et loob privaatsust: „Kui kunst üldse midagi õpetab, siis just inimliku olemise privaatsust … . Olles iidseim ja vahetuim eraettevõtluse vorm, ergutab ta tahes-tahtmata inimeses tema individuaalsuse, ainulaadsuse, eraldatuse tunnet, muutes ta ühiskondlikust loomast isiksuseks. Jagada võib paljut – leiba, aset, veendumusi, armastatut, kuid mitte luuletust, ütleme, Rainer Maria Rilke oma. Kunstiteos, eriti kirjandus ja iseäranis luule, pöördub  lugeja poole tête-à-tête, suheldes temaga otse, ilma vahendajateta. … Romaan või luuletus ei ole monoloog, vaid kirjaniku vestlus lugejaga, … väga isiklik, kõiki teisi välistav vestlus … .

Ja selle vestluse ajal on kirjanik lugejaga võrdne olenemata sellest, kas tegemist on suure kirjanikuga või ei. See võrdsus on vaimu võrdsus … romaan või luuletus on lugeja ja kirjaniku vastastikuse üksilduse saadus. … Seetõttu ei salligi kunsti, eriti kirjandust ja iseäranis luulet,  üleüldise heaolu taotlejad, masside kamandajad ja ajaloolise paratamatuse kuulutajad”. Brodski kõneleb maitsest kui vabaduse tagajast: „[Kirjandusliku maitse] isikupära [võib] osutuda kui mitte garantiiks, siis kaitsevahendiks orjastamise vastu. Sest hea kunsti- ja kirjandusmaitsega inimene ei allu nii kergesti rütmilisele  kordusele ja manamisele, mida kasutab igasugune poliitiline demagoogia. … kurjus, eriti poliitiline kurjus, on alati halb stilist [muuseas, ma kahtlen selles – A.P.]. Mida rikkam on indiviidi esteetiline kogemus, mida väljakujunenum on tema maitse, seda kindlam on tema kõlbeline valik, seda vabam ta on (mis ei tähenda, et ta oleks tingimata õnnelikum)”. Niimoodi argumenteerib niisiis Brodski. 

See kõik tundub mulle üsna veenev. Kuid miskipärast arutleb Brodski varsti ka nii: „Väidan … et küllap on Dickensit lugenud inimesel palju raskem tulistada ükskõik millise idee nimel teist omasugust kui sellel, kes pole Dickensit lugenud. Ja ma räägin just Dickensi, Stendhali, Dostojevski, Flaubert’i, Balzaci, Melville’i jt lugemisest, mitte kirjaoskusest, mitte haridusest. Kirjaoskaja, haritud inimene, on täiesti võimeline pärast mõne poliitilise traktaadi  lugemist tapma omasugust ja tundma sealjuures isegi aatelist vaimustust. Lenin oli kirjaoskaja, samuti Stalin ja Hitler; Mao Zedong kirjutas koguni luuletusi. Nende ohvrite loend on kaugelt pikem kui nende loetud kirjanduse nimekiri”. Kogu lugupidamise juures Brodski vastu – ma kardan, et siinkohal ta hämab ja õõnestab oma mõttekäikude vundamenti. Nii nagu oma mõttekäikude vundamenti õõnestab ka Krull,  kui ta teeb Žižeki toel juttu sellest, et sõjakurjategija Karadžić oli luuletaja ja et Bosnia etniline puhastus oli teatud sorti luule jätkamine teiste vahenditega. Kas siis Mao Zedongi ja Karadžići luule polegi päriselt luule? Kas ei tegele Krull ja Brodski siin lihtsalt teatava halvas mõttes metafüüsikaga, kirjutades luulele külge mingid oma maailmavaatega kooskõlas omadused ning öeldes, et luule, millel on natuke teised omadused, polegi päriselt luule?  Kas pole selline käitumine sarnane sundusliku poliitika või demagoogilise manamisega, mis ei võta arvesse asjade tegelikku ja vaba tõde? Sest – kas pole mitte nii, et samavõrd kui luule/kirjandus võib olla selline vabastav sunduseta poliitika ja erilise vabaduse sfäär, samavõrd võib ta olla ka sunni ja lollitava demagoogia allikas? Püüan seda selgitada. Mulle on viimasel ajal huvi pakkunud mõned kirjandusfilosoofid, kes mõtisklevad  fiktsiooni olemuse üle Wittgensteini keelemängude teooriale toetudes vt nt John Gibsoni artiklit „Elu jaoks lugemine” („Reading for life”) ja Bernard Harrisoni artiklit „Kujutletud ja tegelikud maailmad: Platon, Wittgenstein ja mimesis” („Imagined worlds and the real one: Plato, Wittgenstein, and mimesis”) Gibsoni ja Wolfgang Huemeri koostatud kogumikus „Kirjanduslik Wittgenstein” („The Literary Wittgenstein”, 2004).

Nad räägivad küll fiktsioonist,  kuid mu meelest võib nende arutluskäike ilma suuremate kadudeta laiendada ka luulele, teatrile jms n-ö „kunstilistele elu mudeldajatele”. Nad ütlevad, et on võimatu kõnelda fiktsiooni tõeväärtusest, pigem tuleks fiktsionaalseid tekste käsitleda keelemängude n-ö etalonide arhiivina. Analoogiana võib tuua Wittgensteini näite meetri etaloni kohta: „On üks asi, mille kohta ei saa öelda, et ta on ühe meetri pikkune ega ka seda, et ta ei ole ühe  meetri pikkune, ja see on meetri etalon Pariisis. Ent sellega me ei ole viimasele muidugi omistanud mingit tähelepanuväärset omadust, vaid me üksnes märkisime ära tema iseäraliku osa meetermõõdustiku mõõtmismängus” (Ludwig Wittgenstein, „Filosoofilised uurimused”, 2005, lk 51, tlk Andres Luure). Meetri etalon ei ole meetri representatsioon, sest kõik teised meetripikkused asjad kas reaalsuses või inimeste mõtetes on ise selle etaloni pikkused,  selle etaloni representatsioonid. Samas rollis on ka fiktsionaalsed tekstid või luuletekstid jne kultuurilistest tähendustest kõnelemise mängudes – nad pole eelkõige maailmast kõnelemise jäljendused, vaid toimivad teatava katselaborina, kus katsetatakse läbi uusi, veel mitte käibesse läinud keelemänge või segatakse ümber olemasolevaid keelemänge. See on põhimõtteliselt seesama, millest räägib nt Viivi Luik, kui ta ütleb, et „Enne „Sügisballi”  kirjutamist ei teadnud keegi, et Mustamäe ja Õismäe on olemas”, ja millest lähtudes räägib Arne Merilai omakorda mimesis’es varjuvast ürg-poiesis’est (vt Merilai artiklit „Olemise luuleline kehtestamine: Viivi Luik” kogumikus „Looming – olemise kehtestamine: Viivi Luik”, 2007). Ja just seepärast võib luule olla nii eeskujulik vabastaja kui ka eeskujulik orjastaja. Luule on vabastav juhul, kui ta suudab neid keelemänge, mida me maailmas toimimiseks  mängime, näidata mängudena; luule võib muutuda ahistavaks juhul, kui ta loob uue mõjuva keelemängu, mis on sidusalt praktikasse rakendatav. On ju arutletud ka niipidi (nt Boris Groys), et XX sajandi totalitaarsed süsteemid on ise teatavad praktikasse rakendatud hiiglaslikud avangardsed kunstiprojektid (ma usun, et nt möödunud aastal eesti keeles ilmunud Aleksei Gastevi „Töölislöögi poeesia” võiks olla ilmekas osutus selle probleemistiku  suunas). Toon vaid ühe illustreeriva näite. Arvatavasti enamus meist teab Chalice’i laulu „Minu inimesed” – seda esitati esmakordselt neli aastat tagasi Arnold Rüütli ametiaja viimasel vabariigi aastapäeva aktusel, mille tollal lavastas Tiit Ojasoo. Laul lõi kohe laineid, seda tajuti eriliselt värskendava tuulepuhanguna. Võib vist öelda ka nii, et Chalice’i laul oli isamaalisuse-keelemängu  reegleid ümber mängiv kunstiteos, tegi just seda, mida üks kunstiteos ideaaljuhul peaks tegema. Võib vist öelda, et mingis mõttes tõesti see laul tegi selle kuulajad vabamaks, murendas rituaali puitumust ja andis selle rituaali esindatavatele väärtustele vabama, inimlikuma näo. Sama aasta suvel lavastas Tiit Ojasoo „Kuningas Ubu”, kus sedasama laulu laulab türanlik peategelane Ubu pärast  oma võimuletulekut. Lihtne ja lööv näide selle kohta, kuidas üks vabastav tekst võib muutuda sunni ja rõhumise vahendiks (kusjuures lavastusevälises maailmas toimis see stseen just nimelt omakorda toda laulu ähvardavaist ohtudest vabastavalt, nii nagu laul oli toiminud poliitilise rituaali suhtes). Luule (koos muu kunstiga) on just see keelemängude katselabor, kus segatakse  kokku vabastavad segud, ja see keelemängude nõiaköök, kus keedetakse kokku keelelised sunnivahendid. Nii nagu iga mürk on väikestes kogustes ravim ja iga ravim on ülearustes kogustes mürk.

Niisiis, kui luule teeb vabaks, siis just täpselt samal põhjusel, miks ta võib olla ka sunni ja rõhumise vahend. Ja vastus küsimusele „kas luule teeb vabaks?” on minu meelest: ei, luule iseenesest,  luule kui selline ei tee paratamatult vabaks. See on nagu alguses mainitud rulluisutamisega – loomulikult võib rulluiskudega lendlemine anda vabadusekogemuse, kuid mitte juhul, kui sellest tehakse kooli kehalise kasvatuse osa. Vabaks teeb ikkagi see, kui hoitakse endas alal seda iha lindpriiuse järele, millest ma alguses rääkisin, ja hoolitsetakse selle eest, et see igaühe isiklik lindpriiuse-iha ei  muutuks teiste jaoks sunduslikuks. Kuidas on võimalik kaitsta luulet vabaduse vastu kasutamise eest? Ehk võib selles viimseni kindel olla vaid siis, kui ta pääseb õpikutesse panemisest, lauluks tegemisest, ühistest ettelugemistest, siis, kui teda kasutada nii, nagu Brodski seda ütleb – isiklikuna, näost näkku? Ehk säilib luule ja kirjanduse vabastav potentsiaal selles, mida Krull on Kafka ja Deleuze/  Guattari eeskujul nimetanud „väikeseks kirjanduseks”? Võib-olla. Ma arvan, et luule kaitsmise hulka kuulub ka see, kui hoidutakse luulet mingi metafüüsilise vabastusvahendina mütologiseerimast puhtalt seetõttu, et juhtumisi ollakse ise luuletaja. Igasugune lunastuslubadus on potentsiaalne sunnivahend. Isegi kui luule oma sisu poolest hoidub igasugustest sunduslikkuse-võimalustest,  on sunnimuster eos juba iga luuletaja alaägedas soovis olla võimalikult paljude poolt armastatud ja loetud, koolis lastele õpetatud, telekas näidatud, rongiaknale kleebitud. Ma liialdan jällegi, ja ma liialdan kõvasti, aga ma teen seda samamoodi, nagu piirivalveametnik suurendab mikroskoobi all turvaelementi. Kas pole just see luule iseäralik kahetisus vabaduse asjus tagamõtteks ka ridadel,  mida tsiteerides mängin ma ise üht keelemängu, mis on mulle kui tartlasele ja veljestolasele peaaegu et sunduslik – Betti Alver küsib kelleltki „jumalikult huligaanilt”: „miks hoiad ja nead / oma imeohtlikku / sulepead?”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming