Kas me sellist lastekirjandust tahtsimegi?

Algupäraste eesti lasteraamatute küllust on hakatud probleemiks pidama. Kas muretsemiseks on ikka põhjust?

JAANIKA PALM

Viimasel ajal kuuleb üha sagedamini kurtmist meie lastekirjanduse olukorra üle. Ma isegi pole sest patust päris puhas. Kummaline on, et ette ei heideta mitte raamatute vähesust, vaid just raamatuküllust. Suuremad kriitikud ja naljahambad toovad meelsasti mängu ka küsimuse „kas me sellist Eestit tahtsimegi?“, viidates nõnda Eesti iseseisvuse taastamise aja unistuste ja praeguse aja vastuolule. Kas pole me lihtsalt pisut ära hellitatud? On see raamaturohkus, mida viimastel aastatel oleme täheldanud, üldse teema? Või on meil tõesti oht jõuda peagi punkti, kus iga Eestis sündinud laps saab „Pisikese puu“ asemel ainult talle määratud teose, sest kirjutajaid on lihtsalt nii palju?

Tõsi, lasteraamatuid on meil võtta rohkesti: 2016. aastal ilmus lastele mõeldud ilu- ja aimekirjandust 787 nimetust (216 algupärandit ja 571 tõlkeraamatut), esmatrükke 111 (100 proosa- ja 11 luuleteost).

11 mullust lasteluulekogu, mõnus ja köitev tervik, katavad kõik vanusegrupid, alates päris pisikestest lugejatest kuni teismelisteni. Loomulikult ilmus ka kogusid, kus lasteluuleks on peetud ükskõik millist kulunud riimide ja mannetute rütmidega tühist sõnakõlksutamist, kuid laiemat kõlapinda need pole leidnud.

Märkimisväärsema osa luuletoodangust andsid ootuspäraselt juba mõnevõrra kogenud lasteluuletajad, tore üllatus oli aga koguni kolme lootustandva luuledebütandi lisandumine. Heli Illipe-Sootaki „Kiisu aias lehti riisus“ (ill Katrin Ehrlich) sisaldab värsse, mis on võluvalt lihtsad ja väikelapsele arusaadavad, pikematele vormidele on eelistatud lühemaid ja kontsentreeritumaid. Kirjaniku luuletehnilised oskused põimuvad tema sümpaatse maailmanägemise ja adressaaditundlikkusega. Peamiselt tõlkijana tegutsev Leelo Märjamaa on oma esikkogu pealkirjastanud „Lõvi on lõvi“ (ill Rasa Joni) ning pakub seal spordiluulet. Kogumik on Eesti-keskne, vaatluse all on just meil popid alad ja sportlased. Luuletused on lühikesed, nakatavad ja särtsakad. Kolmas luuledebütant Riina Lamp avaldas kogumiku „Lumememm on linnapea“ (ill Margit Saluste). Ühele lasteluule traditsioonilisemale teemale – talv ja jõulud – on autor osanud läheneda üllatavalt värskelt.

 

Lasteluule mõjukam osa tuli juba tuntud tegijate sulest. Mullu ilmus koguni kolm tugevat kogu: Ilmar Trulli „Jänese valitud palitud“ (ill Ilmar Trull), Aidi Valliku „Imelised inimesed“ (ill Ott Vallik) ja Wimbergi „Ahoi!“ (ill Kadi Kurema). Kõigis on nii mõndagi sarnast teemades ja käsitletud valdkondades, kuid kahtlemata on iga kirjutaja võluvalt omapärane ja iseloomuliku käekirjaga, mis luulekogudest kenasti läbi kumab. Kui Wimbergi leivanumbriks võib pidada vormilisi uuendusi, siis Vallik on tugev just väärtuste edastamisel, Trulli kasuks räägib aga suurepärane rütmitunnetus, vaimukus ja üllatuslikkus. Vanema põlvkonna luuletajatest oli uueks koguks jaksu vaid Lehte Hainsalul. Tema „Kolm tosinat karvast ja sulelist“ (ill Lea Malin) sisaldab vanaemaliku soojuse ja elutarkusega kirja pandud värsse loomadest, lindudest ja putukatest. See kõik on seotud kenaks tervikuks raamluuletustega teose alguses ja lõpus.

Lasteproosat ilmus mullu 100 raamatu kanti: pool on mõeldud mudilastele (0–7aastased), ülejäänud poolest moodustavad kolm neljandikku lasteraamatud (8–12) ja ühe neljandiku noorteteosed (13+).

Mudilastele mõeldud kirjavara on kõige mitmekülgsem, pakkudes nii meelelahutust kui ka filosoofilisemat lähenemist. Samuti on just siit alanud jõuline uuendamine: pidevalt üritatakse leida uusi viise, teemasid, vaatenurki – ikka avastab mõne meeldivalt üllatava teose. Kogenud tegijad jätkasid ka mullu tuntud headuses. Aino Pervik lisas mudilaste seas armastatud Sinivandi sarja uue loo „Sinivant kuulab unejuttu“ (ill Catherine Zarip), Leelo Tungal tõi aga areenile uue vahva tegelase raamatus „Lumemees Ludvigi õnn“ (ill Regina Lukk-Toompere). Lugu on pealtnäha lihtne, kuid ridade vahelt võib nutikas lugeja leida õnnelikuna elamise retsepti.

Kõrgel tasemel teosed valmisid ka elujõulise keskmise põlvkonna autoreil. Indrek Koff avaldas mullu koguni kaks teost, mõlemad just mudilastele mõeldud. Nii „Ilusti“ kui ka „Ma elan hästi“ (ill Ulla Saar) on vägagi huvitavad ja hoopis teisiti kirjutatud teosed, teemadki on värsked ja nüüdisaegsed. „Ilusti“ pajatab täiskasvanute ja laste erinevusest ning põlvkondade sideme kaotamisest, „Ma elan hästi“ aga teineteisest olude sunnil lahutatud sõprade igatsusest koos oldud aja järele. Koff on kasutanud rohkelt dialoogi, eri vaatepunkte ja põnevaid ajanihkeid ning loonud nõnda toredad ja hingeminevad terviklikud raamatud.

Dmitri Kotjuh / www.kotjuh.com

Eelmisel aastal võitis Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia lastekirjanduse kategoorias Piret Raud, tänavu Aino Pervik.

Dmitri Kotjuh / www.kotjuh.com

Piret Raua „Eli hääl“ (ill Piret Raud) sarnaneb nii mõneski mõttes autori tunamulluse Emili-raamatuga. Mõlemad on esmatrükina ilmunud prantsuse keeles, samuti on Raud taas valinud tugeva, praegust last kõnetava teema – eneseleidmise. „Eli hääles“ on teema aga lahendatud pisut teisiti. Kui Emili-raamat näis rõhutavat indiviidi õigust eneseteostusele ja individualismile, siis nüüd on enese hääle leidmise kõrval olulised ka teiste hääleotsijate õigused. Ja muidugi on imetlust väärt Raua täpne, selge ja värvikas keel.

Juhani Püttsepa „Vanaema, kes muutus kutsikaks“ (ill Katrin Ehrlich) ja Triinu Laane „Vana katkine kass / Vana katskinõ kass“ (ill Anne Pikkov) käsitlevad raskeid teemasid, vanadust ja surma, mida meie lasteraamatutes just tihti ei kohta. Mõlemad autorid lähenevad ainele mudilastele sobivas vormis ja viisil, Püttsepp pisut sõnaohtramalt ja mängulisemalt, Laan napilt ja täpselt. Surmale vihjab ka debütant Kadri Lepp raamatus „Lugu hiirest, kellel polnud kelku“ (ill Piret Niinepuu-Kiik), kuid jätab võimaluse ka teisteks tõlgendusteks. Teinegi lootustandev debütant Jonas Taul ei karda keerulisi teemasid. „Öömõtted“ on meie praeguses mudilaskirjanduses väga eriline raamat ja näitab ilmekalt, et pole ühtegi suurt filosoofilist teemat, mida lasteraamatus käsitleda ei võiks, tuleb vaid valida sobiv lähenemisviis.

Pikema tekstiga lasteraamatute vallas suunduti seniselt kunstmuinasjutu ja fantaasia rajalt märgatavalt realistlikkuma esituse suunas, kaldumata õnneks teise äärmusesse. Markus Saksatamm avaldas kaks fantaasialugude kogumikku: „Hiir, kes oskas võõraid keeli“ (ill Katrin Ehrlich) ja „Viieküüruline kaamel ja teisi naljajutte“ (ill Anni Mäger). Saksatamme looming on ikka olnud sümpaatselt värvikas ja fantaasiarikas. Nii ka nüüd, kuid rohkem on moraali, õpetusiva ja pedagoogilisust. Anti Saare „Juturaamat“ (ill Jüri Mildeberg) aga balansseerib võluvalt laste ja täiskasvanute proosa piiril ning tõestab, et hea lasteraamat köidab ka täiskasvanut. Saare tekst on elav, takistusteta voolav jutustus, autor on jutustajapositsioonist teadlik ja rõhutab seda igal võimalikul juhul. Tema reaalsusest tõukuvad jutud on ladusad, vaimukad, sõnatundlikud ja vägagi nauditavad.

Aino Perviku „Hädaoru kuningas“ (ill Gerda Märtens) on üsna klassikalises vormis muinasjutt, kus on võluvalt kasutatud tuttavaid süžeesid, mis punutud köitvaks ja omanäoliseks tervikuks. Tegevustikku toetab tugev ideestik, mis toob kirjaniku varasemaski loomingus esile kerkinud teemad taas tähelepanu alla. Kaasahaaravalt kujutatakse kõikumist võimu ja vaimu, otsustamisjulguse ja minnalaskmise, tarkuse ja rumaluse, iseseisva mõtlemise eest vastutuse võtmise ja teistele mõtlematult takkakiitmise vahel.

Realistliku lastekirjanduse vallas oli toredaim muutus, et ilmus päris palju vahvaid loomaraamatuid. Juhani Püttsepa „Mustad linnud“ (ill Kadri Ilves) toob meie silma alla need, kellega väga tegemist teha ei taheta: varesed, hakid, rongad ja musträstad. Kirjastuse Petrone Print uues loomalugude sarjas ilmus kaks teost: Kerttu Soansi „Inimene puudlinahas“ (ill Kadi Kurema) ja Epp Petrone „Hiir püksis“ (ill Ilmar Trull). Viimane on intrigeerivam, ennekõike just laia emotsionaalse skaala tõttu: on põnevaid, südantliigutavaid, mõtlemapanevaid, aga ka hirmutavaid ja vastikust tekitavaid lugusid. Ilmsiks tuleb nii mõndagi looduse toimimises – käivad ju elu ja surm ning õnn ja õnnetus ikka käsikäes.

Laste elust pajatavate teoste hulgas paistavad silma lood väikestest poistest. Debütant Kadri Lepa „Poiss, kes tahtis põgeneda“ (ill Kadri Ilves) jutustab peagi kooliteed alustavast Mardist, kes tunneb end reedetuna, kui vanemad ta maale vanavanemate juurde viivad ja ilma temata reisile lähevad. Poiss otsustab vanematele kätte maksta ja põgeneda. Autori trumbiks on hoolikalt läbi töötatud lugu, kus seikluslikkus ja südamlikkus on põimunud köitvaks tervikuks. Debütant Priit Põhjala teos „Mu vanaisa on murdvaras!“ (ill Hillar Mets) on võluvalt keeletundlik ja humoristlik. Raamatu peategelane marakratt Karl Priidu kirjeldab ümbritsevat just nii, nagu tema seda näeb: avalalt, ausalt ja siiralt. Teos meenutab nii mõneski mõttes Ilmar Tomuski Volli-lugusid ning Anti Saare raamatut „Kuidas meil asjad käivad“.

Väikesest tüdrukust jutustab Ilmar Tomuski „Amanda patsid“ (ill Urmas Nemvalts), kus on nagu tunamullu ilmunud „Rasmuse vuntsideski“ vaatluse all laste ja täiskasvanute elu erinevused. Köitev on ka Kadri Hinrikuse „Sandra 12 kuud“ (ill Ulla Saar), kus autor jälgib suure kaasaelamisega asjaliku ja fantaasiarikka tüdruku igapäevaelu. Piisavalt on ridade vahele jäetud õhku ja lünki noorele lugejale täitmiseks.

Suuremate laste lugusid võiks kindlasti olla rohkem, kusjuures kasuks tuleks eriilmelisus ja ridade vahelt paistev teine, miks mitte ka kolmas plaan. Hugo Vaheri „Jõesaare poisid“ (ill Eero Alev) pajatab linnapoiss Kristoferist, kes vabaneb maal kui võluväel nutisõltuvusest. Temast saab nn tõeline poiss, kes luurab, ehitab onne ja abistab ohjeldamatult täiskasvanuid. Pole vist väga realistlik, aga tore ja ladus lugeda ikka. Mika Keräneni Supilinna salaseltsist rääkiva sarja kaheksas osa „Jõmmu“ (ill Marja-Liisa Plats) on kui ülistuslaul Tartule. Vanad tuttavad tegelased ja põnev, seekord märksa sirgjoonelisem süžee toovad autorile kindlasti noorte lugejate seas jälle plusspunkte.

Vanusele kümme pluss kirjutades kiputakse sageli noort lugejat alahindama: teemad on lamedad või vastupidi ülepaisutatud, vahel ka nännutatakse liialt, kuigi lapsed on pigem asjalikud. Tõlkekirjandusele ei suudeta konkurentsi pakkuda ning pettumus on kerge tulema. Viiu-Marie Fürstenbergi „Mitte kaotada!“ (ill Maria Viidalepp) ja Ketlin Priilinna „Evelini uued lood“ (ill Reet Helisabeth Karm) on mõlemad küll ladusalt kirjutatud, kuid kannatavad sündmuste ülepaisutatuse, sellest tulenevalt ebaloogilisuse ja vähese läbitunnetatuse all. Teosed pakuvad siiski lugemisrõõmu ning kaasaelamisvõimaluse kõigile, kellele meeldib kohalik olustik, tempokas süžee ja omaealine tegelane.

Jutustuse „Kuidas mu isa endale uue naise sai“ (ill Marja-Liisa Plats) autor Reeli Reinaus on aga oma adressaati hästi tunnetatud. Ta on valinud ühe keskse tegevusliini, millele allutanud kõrvalliinid, süžee kulgeb tempokalt ja usutavalt. Samuti on teose plussideks uudne teema, kõikevõitev optimism ning humoorikus.

Fantaasia ja reaalsuse on haaravalt sidunud Ilmar Tomusk. Tema uue sarja esimene osa „Algaja ajaränduri seiklused“ (ill Hillar Mets) viib meid füüsika ja ajarändude maagilisse maailma. Tomuski teoseid on ikka iseloomustanud suurepärane keelekasutus, köitvad karakterid ja põnev sündmustik, törts füüsikat ei riku asja.

Mullu ilmus ka päris mitu köitvat mälestusliku aluspõhjaga lasteraamatut. Siiri Laidla „Meil siin Juuni tänavas“ (ill Mare Hunt) jutustab elust kuuekümnendate aastate Tartus peatselt kooliteed alustava Sireti silme läbi. Autor on haaravalt kirjeldanud omaaegset olustikku, kuid upub kohati detailidesse ja emotsioonidesse, unustades noore lugeja huvi põneva süžee ja seikluste vastu.

Kätlin Kaldmaa raamatu „Halb tüdruk on jumala hea olla“ (ill Jaan Rõõmus) puhul on aga autoril adressaat selgelt silme ees olnud. 1980. aastate kolhoosiolustikku vahendava teose peategelaseks on 11aastane Li, kellel tuleb vastutada oma nooremate õdede-vendade eest, kuna ema-isa on pidevalt ära, küll tööl kolhoosilaudas, küll külas. Kirjanik on matkinud ehedalt tollase lapse jutustamisstiili, ta ei selgita, juhenda ega targuta, vaid lihtsalt räägib emotsionaalselt mõjuvaid lugusid.

Algupäraste noorteromaanide poolest võib pidada möödunud aastat õnnestunuks. Kuigi enamik jõuab turule just võistluste kaudu, on üha rohkem teoseid, mis on oma tee kirjandusse leidnud iseseisvalt. Suurem osa mõjuvatest noorteromaanidest on realistlikud, käsitletud on meie praeguse elu valupunkte. Esile on kerkinud nii mõnedki teemad, mis pole meil siiani käsitlemist leidnud. Mulluseid noorteraamatuid ühendab ka jõuliselt täiskasvanute suunas vibutav sõrm: tahetaks justkui öelda „vaadake, mida te meile teete“ või küsida „kus te olete, kui meil on teid kõige rohkem vaja“.

Kristi Rebase romaan „Aitäh elu eest“ räägib koolis kehakaalu pärast kiusatud tütarlapsest, kes otsustab kõigile tõestada, milleks ta võimeline on. Paraku on ta liiga sihikindel ning satub söömishäirete küüsi. Tea Lalli „Ära armasta mind enam“ (ill Meelis Krošetskin) pajatab tänapäeva noorte hingematvast üksindusest, olgu see siis tingitud vanemate elukommetest, vanavanemate surmast, välismaal töötavatest emast-isast või millestki muust. Toetuse ja eluselgitusteta jäänud noored ei suuda olukorda näha pikemas perspektiivis ning valivad tee, millelt tagasipöördumist pole. Raskesse olukorda satub ka Ene Sepa romaani „Vabandust, aga mis asja?!“ peategelane. Tema vanemad on küll lahutatud, kuid omavahel head sõbrad. Kui aga emal tekib uus elukaaslane, on tüdruk löödud, sest tegemist on naisega.

Noortele mõeldud fantaasiaraamatud olid tunamullustega võrreldes tublisti tugevamad, nii omanäolise maailma loomisel kui ka selle sidumisel noorte eluga tänapäeval. Esiletõstmist väärivad Mairi Lauriku ja Reeli Reinausi teosed. Laurik on romaanis „Mina olen surm“ kasutanud liivakella motiivi. Teose peategelaseks on noormees, kes näeb inimeste kõrval nende elu kestvuse ja jõulisuse märgina liivakella. Tema ülesandeks on elust lahkunud inimestele toeks olla ning nad ilma hirmuta teispoolsusesse juhatada. Paraku tekitab kummalisena tunduv käitumine talle probleeme nii eakaaslaste kui ka teiste tuttavatega suheldes. Reinausi „Verikambi“ keskmes on vana vesiveski juurde sattunud noored, kellega hakkavad toimuma kummalised juhtumid, mida tavamõistusega seletada ei osata. Reinaus on üks väheseid kirjanikke, kes kasutab meie oma rahvapärimust nii osavalt, värskelt ja suure austusega.

Kui tulla tagasi pealkirjas esitatud küsimuse juurde, siis saan vastata vaid ühtmoodi: tahtsime jah, tahtsime just seda vabadust, igaühe õigust avaldada oma mõtteid ilma karmi tsensorit kartmata, luua nii, nagu just talle kõige paremini sobib. Me tahtsime just selliseid luuleraamatuid, mis oleksid täpsed, teravad, värvikad ja südantsoojendavad, nagu Ilmar Trulli „Jänese valitud palitud“. Me tahtsime teoseid, mis aitavad lastel paika seada oma moraalse kompassi, pakkudes dilemmasid ja rääkides lugusid, nagu teeb seda Piret Raud „Eli hääles“, Leelo Tungal „Lumemees Ludvigi õnnes“ või Indrek Koff oma raamatutes. Me lausa igatsesime teoseid, mis paneksid meie noore lugeja mõtlema laiematele filosoofilistele teemadele ja igavikulistele väärtustele nagu inimlikkus, väärikus ja vastutustunne, nagu teevad Aino Pervik oma „Hädaoru kuningas“ ja Triinu Laan oma raamatus „Vana katkine kass“. Me tahtsime raamatuid, kus selgitatakse meie ajalugu lastepärases vormis, nagu on teinud Kätlin Kaldmaa oma raamatus „Halb tüdruk on jumala hea olla“, ning teoseid, mis avavad tänapäeval toimuva, sidudes igapäevaelu probleemid oskuslikult mõnusa huumoriga, nagu teevad seda Reeli Reinaus teoses „Kuidas mu isa endale uue naise sai“ ja Anti Saar „Juturaamatus“. Me tahtsime palju erinevaid teoseid eriilmelistelt autoritelt. Jah, just sellist lastekirjandust me tahtsimegi.

 Artikli aluseks on 2. märtsil Eesti Lastekirjanduse Keskuse aastakoosolekul peetud ettekanne.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming