Kas naiskirjandus on olemas?

D. K.

30. märtsil toimus A. H. Tammsaare muuseumi ja Tallinna ülikooli eesti keele ja kultuuri instituudi koostöös ümarlaud „Kas naiskirjandus on olemas?”. Üritus oli inspireeritud muuseumis avatud Leida Kibuvitsa näitusest „Paradiisi uus perenaine. Leida Kibuvits Tammsaare juures”, arutlejateks olid Elo Lindsalu, Kairit Kaur, Kadri Tüür, Johanna Ross ja Reet Laja. Vestlust juhtis Maarja Vaino, elavalt sekkus ka publik.        Elo Lindsalu kõneles naiskirjandusest Soome ja Kairit Kaur Saksa kirjandusajaloo (Frauenliterature) näitel, Johanna Ross oma käsilolevast tööst, kus uurib nõukogudeaegset eesti naisproosat. Maarja Vaino tutvustas Tallinna keskraamatukogu lugejate seas läbi viidud uuringut, kus osales 128 inimest; vastajate seas 4 meest. Küsimusele, kas lähtute lugemiseelistusel autori soost, oli jaatavalt vastanud kaks: kui üks teatas, et loeb põhimõtteliselt eelistatult naisautoreid, siis teine keeldus sama põhimõtteliselt neid üldse lugemast. Mõlemad vastajad olid naised. Enamus suhtus teemapüstitusse aga üsna leigelt; kirjanikeks peeti nii ilukirjanduse loojaid kui elulugude või käsiraamatute autoreid. Naiskirjanduse kui naiskogemust  väljendava ilukirjanduse mõistesse suhtus positiivselt 76, neutraalselt 47 ja selgelt negatiivselt 5 inimest, naistekate kui ajaviitekirjanduse osas erinesid hinnangud seinast seina ja osutusid üliemotsionaalseteks.       

Elo Lindsalu märkis vajadust lugejauuringute järele ning visandas Rein Veidemanni artiklile „Naistekad kui kohanev tekst” (2005) toetudes tüüpilise naisteka skeemi:       

  – sihtrühm – naised; keskendumine naise saatuse emotsionaalsele kujutamisele;       

  – kõnekeelsus, jutustamise lobedus;       

  – lugu on üles ehitatud stseenidele nagu seebiseriaalis: kohtumine, lahkumine, armumine, kõhklus, piinlemine, ootus, riid;       

  – pildilisus ehk visuaalsus, aistilisus; seletuste ehk logotsentrismi vältimine;       

  – happy end – muinasjutuga sarnane lõpp; kui ka mitte õnnelik, siis lugejat rahustav lahendus. Naistekas peab võimaldama lugejal põgeneda tema enda reaalsusest, teda lohutama või julgustama. Aga naiskirjandus? Kuidas seda määratleda?       

Kadri Tüüri fundamentaalsele küsimusele, millist probleemi me tahame lahendada mõiste „naiskirjandus” abil, ühest vastust ei leidunud. Küll aga selgus, et naiskirjandus on puhtalt kirjandusteaduslik termin, millel on oma operatsiooniline eesmärk. Elo Lindsalu tõstatas küsimuse, kas Eestis feministlikku kirjandust  märgatavas mahus üldse kunagi on olnud, sest üks võimalus oleks rakendada just selle puhul „naiskirjanduse” terminit. Johanna Ross leidis, et ka nõukogudeaegset olmekirjandust (mõned A. Beekmani, A. Perviku, I. Viidingu romaanid) võib teatud reservatsioonidega nimetada feministlikuks kirjanduseks. Konstruktiivse feminismi näitena toodi esile Aimée Beekmani „Valikuvõimalus” ja Maarja Kangro „48 tundi”. Feministlikku maailmavaadet nenditi  ka Elo Viidingu „Pühas Maamas”. Kadri Tüüri küsimusele, kas peab eristama naiskirjandust ja feministlikku kirjandust, vastas Maarja Vaino, et viimane on ideoloogiliselt loodud kirjandus, mis peab vastama teatud nõuetele ja meenutab sellega natuke näiteks sotsrealismi. Naiskirjandus aga väljendab naiskogemust laiemalt. Üks olulisemaid põhjusi, miks üldse nais(te)kirjanduse terminit kasutada, ongi just tekkinud negatiivse feminismikuvandi leevendamine või kaotamine.         

Ümarlaua lõpus jäi kõlama Kadri Tüüri ettepanek, et naiskirjanduse uurimiseks oleks vaja kokku kutsuda töörühm, mille lõppeesmärgiks oleks meie naiskirjanike loomingu käsitlusi koondava antoloogia väljaandmine.         

Elo Lindsalu:       

Naiskirjanduse erikursust õpetan alates 2006. aastast, kuid ma ei ole nõus sildiga, mille sain 15. märtsi EPLis, kus üks üliõpilane nimetas mind „naiskirjandusele orienteeritud õppejõuks”. Mõiste „naiskirjandus” hõlmab minu jaoks pigem mõtteraamistikku, milles teatud  raamatuid magistriseminarides käsitleda, nende üle arutleda ja neist analüüsida, muidugi klassikalise teosekeskse proosaanalüüsi kõrval.     

Soomlastel on „naiskirjallisuus” kasutusel nii laiemas kui ka kitsamas tähenduses.  Osas antoloogiais käsitletakse naiskirjandusena peaaegu kõiki naiste kirjutatud teoseid; Soome uues kirjandusloos määratletakse sellena aga alles 1960.-1970. aastatel alguse saanud sisuliselt feministlikku kirjandust. Selle teemadeks on 1) naise sooline või sotsiaalne marginaliseerimine, tõrjumine, 2) naissubjektsuse tugevdamine ja 1990ndatel (seoses postmodernismiga) selle dekonstrueerimine, 3) naise stereotüüpide ja müütide töötlemine  ja ümberhindamine. 

Eestis võiks kaaluda „naiskirjanduse” termini asendamist hoopis „naistekirjanduse” omaga, sarnaselt mõistetega: lastekirjandus, meestekirjandus, noortekirjandus või naisteromaan. Maie Kalda arvates ei ole „naistekirjandus” nii halvustava kõlaga kui „naiskirjandus”. 

Sel juhul muidugi lähtuksime eeskätt auditooriumist – et teatud raamatute lugejaskond on enamikus naised.         

Ülikooli seminarides me ei rõhutagi „naiskirjanduse” terminit, vaid pöörame tavalisest rohkem tähelepanu naiskogemusele ja „naishäälele” konkreetses teoses, samuti kujunditele, stiilile. Analüüsime peamiselt proosat, näiteks  Aino Perviku, Maimu Bergi, Helga Nõu, Kärt Hellerma, Elo Viidingu novelle. Eeva Park on väga õnnestunult kirjutanud naisekeha teemal. Selle kohta ütles tabavalt Eia Uus viimases seminaris: mehed võivad küll haaravalt ja meisterlikult kujutada (ette) naise tundeid ja mõtteid, nagu nt „Madame Bovarys” või „Anna Kareninas”, aga ükski mees ei saa kirjutada sellist novelli nagu Pargi „Juhuslik” või „Naised” (viimase tegevuspaigaks on sünnitusmaja palat).       

Nagu Maarja Vaino märkis, on ka Maarja Kangro peategelase probleem novellis „48 tundi” spetsiifiliselt seotud naise bioloogilise kellaga, kuigi Kangro väljendab seda novellis meeste n-ö objektistamise kaudu. Omal moel kuulub Kangro novelli minategelane nende eesti kirjanduse naiskarakterite hulka, kes ise „mehe võtavad” ega jää ootama, et neid „võetaks”.  Miks uurida naiste kirjutatud teoseid? Naisautorid kirjutavad sageli oma elust ja mind küll huvitab, kuidas teised naised saavad hakkama sellega, mis elus „juhtub”. Samuti see, kuidas nad juhtunut, oma elukogemust, mõtestavad.   

Märt Väljataga: 

Säärane jaotus – nähtus, mõiste, kontseptsioon, institutsioon ja sõna – oli mul kasutuses fiktsiooni mõiste käsitluses artiklis „Luule- ja pärislugude eristus teoorias ja praktikas” (Keel ja Kirjandus, 2009 nr 6). See, et on olemas asju, mis on olemas ainult koos mõistega, on ju päris enesestmõistetav. Enamasti tuuakse näiteks raha. Kui poleks raha mõistet, poleks ka raha ennast. Samuti igasugu mängud jne. Näiteks meil võib olla mõne mängu mõiste (me mõistame seda mängida) ka ilma, et oleks sõna selle mängu kohta.         

Võimalikud kombinatsioonid:         

1) mõiste, millele pole nähtust ega sõna – nt mõni väljamõeldud tegelaskuju kirjaniku peas,  kellele ta nime ei ole veel pannud;       

2) nähtus, millel pole sõna ega mõistet – neid avastatakse teaduses ikka. Sageli on küll mõiste enne hüpoteesi näol olemas;         

3) sõna, millel pole mõistet ega nähtust – neid saab ju ise kogu aeg leiutada;         

4) mõiste, millele vastab nähtus, kuid mitte sõna – võime näiteks mõista mõnd tantsu, teadmata, mis selle nimi on;       

5) mõiste, millele vastab sõna, aga pole nähtust – ükssarvik; 

6) nähtus, millel on mõiste, aga pole sõna – näiteks inglise keeles pole sõna kahjurõõmu jaoks (vt 4);         

7) kõige raskem on leida näidet nähtuse kohta, millele vastab sõna, aga mitte mõiste, selle võiks leida ehk loodusteaduste ajaloost. Näiteks on olemas olnud mingi nähtus, millest avastamise järel sai mõiste, millele kinnitati mingi olemasolev sõna, aga enne olid olemas sõna ja nähtus eraldi … See on vahest kõige segasem variant.         

Mis naiskirjandusse puutub, siis ilmselt täidab tekstide massist mingi osa väljaeraldamine ja naiskirjanduseks nimetamine mingit kultuurilist ja ühiskondlikku eesmärki. Nii et asi on olemas, kui sellest räägitakse, ja räägitakse  mingil eesmärgil. Meenub üks James Fentoni essee NYRB is, kus ta kirjutas, kuidas Marianne Moore ja Elizabeth Bishop olid omas ajas väga radikaalsed feministid, aga neile oli sügavalt vastumeelne, kui neid võeti kui female poet’e. Seevastu põlvkond hiljem kirjutas Sylvia Plath juba kirjas emale, et tahab saada suurimaks naisluuletajaks.     

Ameerikas ja Eestis on need taustad küll erinevad. Naisluuletajale ei olnud ingliskeelses maailmas head mudelit, mille järgi end vormida. Fenton kirjutab, et Moore käis tüdrukuna kuulamas Edna St. Millay esinemisi ja kõõksus naerda – niivõrd veider oli selline suurte juustega poetessi kuju. Aga Plath ja Adrienne Rich näiteks pöördusid juba paganliku preestrinna ehk nõia kuju poole – sealt ka nende luule omamoodi  paheline, sünge energia. 

Igor Kotjuh: 

Teemapüstitus küsimusena näitab uurimisobjekti poleemilisust. On ikka vahe, kui konverentsi pealkirjas seisab „Kas naiskirjandus on olemas?” või „Eesti naiskirjandus XXI sajandil”. Millest seisneb termini „naiskirjandus” poleemilisus? 

See pakub korraga mitu definitsiooni, mis kipuvad rääkima endale vastu. Kui silmas peetakse naisautori kirjutatud kirjandust, siis võib uurija tähelepanu märkamatult nihkuda kirjandusteose analüüsilt arutelule naiselikkuse ja seksuaalsuse üle. Nii võib väljuda kirjandusteaduse piiridest ning jõuda eetiliste kategooriateni. Meil on veel meeles alandavad sootuvastuse protseduurid, mida rakendati lõuna-aafriklasest jooksja Caster Semenya puhul. Kuid see on sport, kus selline info tagab medalikonkurentsi puhtuse. Kuidas see võib aidata mõista kirjandust?         

Kui naiskirjandus peaks vaatlema kujutatud naistegelaste sisemaailma, siis kas arvestada seejuures meeskirjanike loodud naiskangelastega (Tolstoi ja Karenina)? Sel juhul muutuvad meeskirjanikud kurioossel kombel naiskirjanikeks. Muidugi on veel kolmas võimalus, teksti  feministlik käsitlus, aga see on juba nn nišiuuringud, teoste teatud komponentide analüüs, mitte tingliku naisjaotuse loomine kirjanduses.       

Sellise lähenemise hea näide on Barbi Pilvre loengukursus „Meedia ja sugu”, mille olen kunagi läbinud Tartu ülikoolis. Kirjanduse puhul tuleb hoolikalt valida tekste edasiseks interpreteerimiseks. Näiteks  kirjutas Ahmatova 1914. aastal: „Mees suvest kõneles ja arutles:/ absurd on naisel olla luuletaja” (tlk D. Kareva). Kuid samast aastast pärineb ka vastupidise sisuga luuletus: „Промолвил, войдя на закате в светлицу: / „Люби меня, смейся, пиши стихи!”. Selleteemalised arutelud võivad pakkuda intellektuaalset pinget, kui need on teoreetiliselt korralikult põhjendatud, kuigi ma ise pole kunagi jaotanud kirjandust mees- ja naispooluse  vahel. Lugejana valin kvaliteedi, mitte soo järgi. See teema tuli korraks ette, kui vestlesin soome slavisti Jukka Mallineniga. Ta märkis, et kristlikud vaidlused selle üle, kas naisel on hing, vaibusid juba mitusada aastat tagasi. Mulle tundub, et see on asjalik meeldetuletus.   

Kokku võtnud D. K.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming