Kas soome roppused või lagunenud lavastus?

Margot Visnap

„Kokkola” vedru on maha käinud, tegelaste sünergia ja omavaheline keemia õhku hajunud. Soome näidend on Eesti teatris viimastel aastatel suhteliselt sage külaline. Praegu on soome tükid nelja teatri repertuaaris (Arto Paasilinna „Jänese aasta” Von Krahli teatris, Leea Klemola „Kokkola” Endlas, Reko Lundáni „Suurema kurbuseta” Vanemuises, Sirkku Peltola „Soome hobune” Eesti Draamateatris) ja lisa on tulemas (Vana Baskini teatris Bengt Ahlforsi „Viimane sigar”, Ugalas Jussi Kylätasku „Runar ja Kyllikki”). Lähiminevikus on vahest kõige rohkem soome teatritekste lavale toonud Von Krahli teater: lisaks „Jänese aastale” Mihkel Ulmani ja Jussi Niilekselä  „Taksojuhid”, Jouko Turkka „Connecting People”, Ilkka Pitkäneni „Tavalised inimesed”.

Tundub, et suurema hoo sai soome teema käsitlus sisse just 2001. aastal esietendunud Turkka näidendiga „Connecting People”, mille esmalavastus maailmas (Soomes ei õnnestunud Turkka tükki lavale tuua) tõi ühest küljest Von Krahli teatrisse soome vaatajate hordid, teisest, mis hoopis olulisem, kõlas oma rämeduses aktuaalselt, teravalt ja valusalt nii Eesti kui Soome kontekstis. Muuseas, toonasele Erik Söderblomi (lavastaja Soomest) lavastusele tagasi mõeldes tundub, et „CP” võiks rahumeeli laval olla (taaslavastada?) veel tänagi. Soome/Eesti tipprikkurite ja prügikastiinimeste vahel haigutav kuristik, ühe väikeriigi heaoluühiskonna vastuolude raevukalt aus analüüs (on ju Eestigi juba heaoluühiskond või sinnapoole usinalt liikumas oma veelgi teravamate vastuoludega) sobiks meie teatrisse praegugi.  Ja üks viiteline meenutus veel: Turkka näidendis kõlanud roppuste ja nende rohkuse ümber keerutati palju tolmu üles. Tegelikult olid tegelaste suhu pandud roppused Turkkale pigem vahend kui eesmärk omaette, osutades paraku vägagi karmile tagajärjele, mida ühiskond põhjustanud: inimese väljapääsmatu üksindus või üksijäetus viib mandumiseni, väljendugu see siis vägivallas, roppustes või prügikastielus.

„Ropp, aga ülev”, nentis veebruaris Endlas lavale jõudnud Leea Klemola ”Kokkola” esietenduse järel Kalev Kesküla Eesti Ekspressis. Samad tunded valitsesid mindki pärast „Kokkola” esietendust. 2005. aastal Soomes parimaks tunnistatud näidend (sealsetel lavadel jätkuvalt populaarne) meenutab oma räiguselt Turkka teksti: oluline pole mitte pöörijoonel asuva linnakese veidrate elanike kõnepruuk, esmapilgul roppustest ja labasustest tulvil näitemäng kasvab üle arktiliseks tragöödiaks inimestest, kes on teinud enesele depressioonist kunsti ja joomisest loomingu. Aga medalil on ka teine külg, millele viitab hää kolleegi Jan Kausi ”Kokkola” kriitika. Nägin minagi seda paari nädala tagust etendust Endlas ja pidin kurvaks tegeva hämminguga kogema, et Klemola suurepärasest näidendist polnud laval palju järele jäänud. Muidugi, juba pärast esietendust aimasin, et ”Kokkola” vastuvõtt jaguneb raudselt kahte lehte: on vaatajaid, keda see kaamoslik hullus ja soome sõgedus lummab, ja kindlasti neid, keda lavalt saali paiskuv roppuste-labasuste laviin ärritab, tülgastabki. Peab kahetsusega nentima, et pisut rohkem kui poole aastaga on Endla „Kokkolas” domineeriv just viimane tasand ehk siis lavastuse struktuur, painavalt kurblik alltekst ja tegelaste teine plaan, on justkui õhku haihtunud. Ja alles on jäänud vaid väline, Klemola teksti markeeriv mängulaad. Öeldakse, et etendused võivad olla erinevad. Ent ometigi tundus, et „Kokkola” sisuline vedru on maha käinud. Veelgi ausamalt öeldes: lavastus on lagunenud, tegelaste sünergia ja omavaheline keemia õhku hajunud. Publik möirgab endiselt saalis naerda, aga usun, et nii lavastuse sõnavängusi lustiv vaataja kui ka skeptiliselt laval toimuvat jälgiv saalis istuja lahkuvad mõlemad teatrist küsimusega: milleks see kõik? Enamasti esietenduste pealt kirjutavad kriitikud mainivad nii mõnigi kord leebelt: küllap lavastus järgmiste mängukordadega küpseb ja soovitavad nii enesele kui ka publikule vaadata alles kümnendat etendust. Sageli õnneks nii lähebki – edasised etendused toovad paremini esile lavastuse olulised jõujooned ja lisavad selgust ja küpsust näitlejate mängu. ”Kokkolaga” näib pigem olevat juhtunud vastupidi, mida tõestas viimane vaatamiskogemus. Paraku.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming