Kas tõlkida kirjandust (ja/või) kultuuri?

Tiina Kirss

The Dedalus Book of Estonian Literature. Toimetanud Jan Kaus, tõlkinud Eric Dickens. Dedalus Sawtry 2011. 303 lk. Oma maailmakirjanduse olemust käsitlevas teoses „Üleilmne kirjandusvabariik” („La République mondiale des Lettres”) (Seuil 1999), seab Pascale Casanova „väikeste kirjanduste” peatüki pealkirjaks „Tõlgitute tragöödia” („La Tragédie des homme traduit”). Väikese kirjanduse saatuseks on nimelt sõltuvus tõlkijatest, kes kire ning pühendumusega vahendavad neid suurtesse keeltesse, milles on rohkem „kirjanduslikku kapitali”, kuna need keeled asuvad lähemal Kirjanduse (loe: maailmakirjanduse) virtuaalsele Greenwichi meridiaanile. Kui seda kapitali (tõlkeid) ja nende „maaklereid” (tõlkijaid) on liiga vähe, jääb väikekirjandusele parema puudumisel varu- ehk hädavariant: tugineda oma rahvuslikkusele (nationalité), mille suhe kirjandusliku kapitaliga on pöördvõrdeline. Mida vähem maailmakirjanduslikku kapitali, seda rohkem rahvuslikkust ja enesessesulgumist. Võrrandi tulem ongi Casanova arvates väikekirjanduse traagika. Kuigi eesti kirjandus selles peatükis (ega Casanova terves raamatuski) kõne alla ei tule ning tema loodusseadustena kõlavate võrranditega saab vaielda, võiksime „Dedaluse raamat eesti kirjandusest” („Dedalus Book of Estonian Literature’i”) sirvides väikekirjanduse traagilisuses kahelda. Eesti lühiproosa uut ingliskeelset tõlkekogumikku peaksid eelkõige soojalt tervitama ka need, kelle ülesandeks on Eestit tema kirjanduse kaudu „võõrastele” tutvustada. Lühiproosat loetakse tänapäevases tähelepanu hajutavas, kiirenevas, kahtlaselt projektipõhiseks kalduvas kirjandusilmas meelsamini kui pikka romaani. Kultuuri tõlkimise seisukohast on mitmevärviline, mosaiikne vitraažaken ilmastunud võõrale lugejale palju huvitavam kui suurproosa mustriline gobelään. Tõlkija Eric Dickens on parimas mõttes etableerunud eesti kirjanduse inglise keelde tõlkija, kelle Jaan Krossi „Paigallennu” tõlge on lausa meisterlik. Toimetaja Jan Kaus kuulub loetavamate ning vaimukamate nooremate eesti nüüdisproosa autorite hulka, kellele eesti kirjanduse hoidmine ja vahendamine on olnud ka leivatöö. Kuna uus tõlkeantoloogia kuulub tunnustatud sarja, peaks selle rahvusvaheline levik tooma eesti kirjandusele rohkem tähelepanu nii lugejatelt kui ka võimalikelt uutelt tõlkijatelt. Kogumik on oluline panus eesti kirjanduse välisilma ning seda suures ja olulises keeles.

Mõned aastad tagasi pidasin loengukursuse Tartu ülikooli välisüliõpilastele pealkirjaga „Ülevaade eesti kirjandusest (inglise keeles)”. Selliselt kursuselt oodati palju, kuna eesti kirjanduse lugemine (mõistagi tõlkes) oli välisüliõpilastele peaaegu ainus aken eesti kultuurilukku ja vaimuilma. Neid ümbritses võõras kultuur (olgugi et euroopalikus linnas), arusaamatu keel, mille koodide suletust süvendasid kinnistena tunduvad inimesed (eriti hämaratel kaamosekuudel). Kuidas seda (eesti) kultuuri ja sootsiumi tõlkida? Klassi ees seistes tõdesin, nagu mõned aastad varem Toronto ülikoolis õpetades, et mu ülesandel oli veel üks lisanüanss: vaimu värskendavat rõõmu ilukirjanduse lugemisest ning arutamisest tundsid eriti need magistrandid, kelle põhierialaks oli poliitteadus, sotsioloogia, majandusteadus või ärijuhtimine. Asjalikud, tõsised, isegi kuivad erialad, millesse kultuur justkui ei puutunud, isegi mitte kolme või enama maailmapaiga kaubavahetus- või valimissüsteemide võrdlevas uurimistöös. Kuigi ajalugu olid mõnedki õppinud, kirjanduse lugemisest olid need üliõpilased ilma jäänud, sestap ka kirjanduse voorusest ja võlust võimaldada kultuuri sügavamat mõistmist. Kirjandus oli neis sotsiaalteadustepõhistes, interdistsiplinaarsetes õppeprogrammides ääremaa, meelelahutuslik luksus või siis – parimal juhul – valikaine.

Head õppematerjali, s.t häid ingliskeelseid eesti kirjanduse tõlkeid koos tutvustavate eessõnade, järelsõnade ning kommentaaridega oli seitsme aasta eest veel suhteliselt vähe. Jaan Krossi romaanid ja novellid moodustasid kursuse selgroo (Anselm Hollo ja Eric Dickensi tõlkes), määrates endastmõistetavalt ka rõõmustavalt suure ajaloolise (ehk kronotoopilise) haarde, XV sajandist XX sajandi viimase veerandini. Äsja ilmunud ingliskeelne Viivi Luige „Ajaloo ilu” („The Beauty of History” tlk Eric Dickens), Tõnu Õnnepalu „Piiririik” („Border State”) tlk Madli Puhvel) ning valik tõlkeluulest, mille kirev hõlmaäär üha laienes uutele autoritele (Juhan Liiv, Jaan Kaplinski, Kristiina Ehin) kas krestomaatiates või üksikautorikogumikes. 2007. aastal ilmus Eric Dickensi tõlkes valimik Tuglase novelle („The Poet and the Idiot”, CEU Press).

Mõistmise vaev

Kuid oli ka neid tekste, mis ei kõnelenud kas tõlke pärast või tõlkest olenemata. Vilde ja Tammsaare teosed on 1970. aastatel nii kangesse inglise keelde tõlgitud, et neist hakkas kahju; neid klassikuid ning ka nende suuri eelkäijaid tuligi loenguis vahendada ümberjutustusena koos mõne omatõlgitud fragmendiga. Korduvatele katsetele vaatamata ei kõnetanud Eric Dickensi tõlgitud Mati Undi „Öös on asju” üliõpilasi: teose alltekstide tihedad samblikud vajasid liiga palju seletamist. Postmodernistlikkus ei kindlusta tänapäevalgi tõlgenduslikku edu, mõistmise vaev pärssis lugemismõnu. Varuks oli aga veel üks raamat, selle käekäik oli õnnelikum: lühiproosakogumik pealkirjaga „Estonian Short Stories” (tõlkija Ritva Poom, toimetajad Kajar Pruul ja Darlene Reddaway), mis ilmus 1996. aastal nimekas, Northwestern University kirjastuse sarjas „Writers from an Unbound Europe”-sarjas, mille avaldamine lõpetati 2000. aasta ringis, kui ahelaist vabastatud (Ida) Euroopast” pärit kirjandus oli teadupärast levinud (ehk hajunud) Euroopa kirjastuste vahel. Karmimalt öeldes: kuna tajuti üha paremini eri keeltest tõlgitud proosateostes ühisnimetajat, kattuvat „sovetliku olme” sotsiaalset tausta, langes Ida-Euroopa kaasaegse ja lähiminevikulise kirjanduse uudisväärtus ning vastavad turunišid küllastusid. Enough is enough. Ida-Euroopa „hilissovetlikku-varapostsovetlikku” kirjandust ei saanud enam nii kergesti müüa. Seda kuni Sofi Oksaneni „plahvatuseni”, mida ümbritsev tuulepööris on praeguseks rahunenud: romaan „Puhastus” ja tema intermediaalsete vormide küllus osutavad vägagi toekale kirjanduslikule kapitalile. Oksanen on jõudnud Greenwichi meridiaanile, sedakaudu ka kirjandusteaduse kalarikastesse vetesse, mille näitajaks on kas või pealiskaudne pilk kõige populaarsematele dissertatsiooniteemadele.

Kui sirvida kõrvuti kahte ingliskeelset eesti lühiproosa kogumikku, 1996. aastal ilmunud Poomi, Pruuli, Reddaway raamatut „Estonian Short Stories” ning 2011. aastal ilmunud Dickensi ja Kausi kogu „Dedalus Book of Estonian Literature”, siis võib esmalt rõõmustada selle üle, et need täiendavad teineteist. Ärgem esialgu norigem, et 1996. aasta kogumiku pealkiri on sisu suhtes täpsem. 2011. aasta oma sisaldab proosat, mitte tervet eesti kirjandust, ning juba proosa rubriigi all on see ta bibliograafile ebamugav. Lühiproosa on see küll, aga ühe kardinaalse erandiga („Hingede öö” katkend). Lühiproosakogumiku sisukorrast nähtub, et esindatud on üheksa autorit (Valton, Unt, Kross, Vint, Saat, Raudam, Mattheus, Berg, Ehlvest), kelle hulgast mõnel on kogumikus neli kuni kuus lühijuttu, kõnealune kogumik sisaldab kokku 16 autorit, igaühelt vaid üks lugu, ning kattub eelmise kogumikuga nelja autori jagu (Valton, Unt, Kross, Berg). Dubleeritud on vaid üks novell, Maimu Bergi „Rokokoo daam”, mis esineb kogumikus Eric Dickensi uues tõlkes. Kuigi tänapäeva tõlkeuurijad soovitavad siirdetekste lugeda algupärandist sõltumatult „uue loominguna”, tervitades tõlke(eba) truudust rõõmsa reetmisena (traduttore), on Maimu Bergi novelli kahe ingliskeelse tõlke erinevused küllaltki kõnekad. (Seda enam, et „Rokokoo daam” on esimesest paragrahvist peale tulvil kultuurierinevusi. Olen seda sageli kasutanud ülalmainitud võõrtudengitele mõeldud ülevaatekursuse esimesel päeval „diagnostilise” tekstina, et teada saada, kui terav on üliõpilaste nina tajumaks tekstis samaaegselt toimivaid kultuurikoode.)

Autorite ning tekstide valikus on kõnealuse kogumiku koostajad taotlevad nii mitmekesisust kui laia kirjandusajaloolist haaret, kuigi proosatekstide järjestus ei ole rangelt kronoloogiline. (Selleks pole ju mingit kohustust.) Kuigi dominandiks jääb eesti kirjanduse „noorem pool”, on raamatus mitme klassikalise (et mitte öelda kanoonilise) autori novelle (Gailit, Liiv, Tuglas, Tammsaare, Vilde, Hindrey). XX sajandi teist poolt esindavad autorid Valton, Kross, Unt, Saluri, Kõiv ja Berg, Sauter, Park ja Heinsaar. Raamatu keskel – Tammsaare „Vanaisa surma” ja Valtoni „Kaheksa jaapanlannat” vahel – on tõlkekatkend Ristikivi romaanist „Hingede öö”, mis mõjub seda ümbritsevate lühijuttude hulgas eriti kummastavalt. Rõhutada kriitikas kogumiku väljajätte, lünki ehk kas-mitte-seda-ei-oleks-pidanud-küsimust, ei ole siiski aus, pigem tuleks püüda mõista koostamisprintsiipe, tekstide järjekorda ning ka mõningaid ebakõlasid raamatu enda seatud tingimuste piirides. Näiteks valik alustada Gailiti „Põhjaneitsiga” ning lõpetada Heinsaare „Aspendali Vihmategijaga” moodustab intrigeeriva raami, mistõttu tekib kiusatus lugeda neid kahte lugu ka lähtekeeles kõrvuti ning kontrapunktselt.

Konteksti küsimus

Jätkates loomingulisele tõlkele kohast lugemisstrateegiat, kui läbime teose otsast lõpuni omanäolise tekstikogumina, otsimata sellest ei tervikut ega (rahvuslikku) esindusvalimit, mida võime sellest kirevast, mõneti võõristavast pannoost järeldada? Vastus sellele küsimusele valgustab mitmeid kogumiku tõsisemaid probleeme, mis osutavad ühtaegu nii tekstide valikule, paigutusele ehk „naabrusele” kui ka keeleregistritele, mis mitmel pool pole jäänud mitte ainult tõlkimata, vaid läbi tunnetamata. Peale koostamise ning tõlkimise õnnestumist puudutava kerkib kohe esile ka suurem, kui mitte kõige suurem õnnetus: kontekstipuudulikkus. Kaastekstid (ees- ning järelsõna, autorite tutvustused ning mõnede lugude sissejuhatavad taustatutvustused) on nõrgad ja pealiskaudselt kirjutatud. Võtkem need tegurid siiski ükshaaval ette.

Ingliskeelse kirjandusega kursis (ning kogu maailma ingliskeelse kirjanduse ajalugu kas või ülevaatlikult hoomava) lugeja (inglise keelt oskav eestlane kaasa arvatud) jätavad Sauteri („Stomach Ache”) ning Eeva Pargi („Chance Encounter”) õlgu kehitama. Sauteri puhul on teksti keeleline ning süžeeline provokatiivsus, mis on vohava postsovetliku pornonaturalismi suhtes siiski küllaltki hiline (1998), tõlkes neutraliseeritud ehk maandatud lauslabasuseks. Kahjuks ei ava lugejale Sauteri novelli omalaadset šokiväärtust ka lühike autoritutvustus raamatu lõpus. Saame vaid teada, et Sauter „kujutab argielu” („Sauter’s work depicts the mundane”). Pargi novelli register on samuti tõlkes madaldunud, kaotanud varjundeid ja pinget ning mõjub seetõttu tavalisena – samasuguse süžeega lugusid on heades ingliskeelsetes kultuuriajakirjades sadu. Tahes-tahtmata meenub, et just nimelt see süžee (noor naine seisab maantee ääres ja hääletab, veoautojuht võtab ta peale, misjärel juhtub mõnikord seda, mõnikord teist) on perestroika-aegses Ida-Euroopa naiskirjanduses sagedane. See nõukogudeaegne „ellujäämispraktika” on kirjandusliku käsitluse aldis, muutub naiskelmi seiklushimu kujul jõuliseks troobiks. Kõige tuntum näide on New Yorgi taksojuht tšehhi prosaisti Eva Pekárková köitvas menuromaanis „Veokipeatuste vikerkaared” („Truck Stop Rainbows”). Eeva Parki kiidetakse autoritutvustuses „saavutuse” eest, et ta tegeleb ühes oma romaanis „ühe moodsa elu väheatraktiivse aspektiga, nimelt inimkaubitsemisega” („one of the less attractive aspects of modern life – human trafficking” (lk 301). Sauteri ning Pargi novellide puhul ei ole küsimus otseselt tõlkija kunstis või oskuses, vaid peamiselt nende novellide valikus ning kontekstita esituses. Kuna mõlemal autoril on palju huvitavamaid tekste (Sauteri „Pori”, Pargi autoritutvustuses mainitud romaan „Lõks lõpmatuses”), siis miks (kui mitte näilise tõlkehõlpsuse pärast) oli neid tekste kogumikku vaja? On raske uskuda, et koostaja ning tõlkija, kes järelsõna järgi tegid pidevalt koostööd, pole registrikaotusi tööõnnetusena ära tundnud ega leidnud autoritutvustuseks sõnastust, mis ületaks klišee künnise.

Registri ja konteksti libisemise probleemid tulevad markantsemalt esile Hindrey ja Ristikivi puhul. K. A. Hindreylt on kogumikku tõlgitud novell „Välkvalgus” („Flash Photography”). Teatavasti on K. A. Hindrey üks eesti kirjanduse erandlikumaid ning paljurännanumaid kujusid, „Välkvalgus” aga üks tema tabavamaid novelle, mis pillub allteksti kaudu sädemeid mitme (suurema) Euroopa kirjanduse suunas (Thomas Mann, Karen Blixen). Ei oleks eksitus pidada „Välkvalgust” Joseph Conradi „Pimeduse südame” Doppelgänger’iks. Tõlkes on Hindrey lause kangestunud ning jutustaja hääletämber tunduvalt moondunud. Kuna lugu võib seoste kaudu – orienteerudes nii geograafilise ekvaatori kui kirjandusliku Greenwichi meridiaani järgi – lugejat tõeliselt intrigeerida, siis on teost õhku rippuma jätmisega maha mängitud suurepärane võimalus. Kas tõesti sobib piirduda ümmarguste lausetega autori konservatiivsest eluvaatest ning ekstsentrilisusest klassikalise jutukunsti suhtes („His short stories are considered quite eccentric, avoiding the structure of classical storytelling. At the same time Hindrey’s view of life tended to be quite conservative”, lk 300)? Ristikivi „Hingede öö” tõlkekatkendi kaasamise põhjused jäävad lugejale veelgi hämaramaks. Teksti lühikeses sissejuhatuses saame teada, et Ristikivi romaani kohtumõistmise stseen sarnaneb Ingmar Bergmani filmiga „Maasikavälu” ja veel, et Bergman oli abielus eesti soost pianisti Käbi Lareteiga. „Hingede öö” erilisust, nii väliseesti kirjanduses, eesti kirjanduses, Kafka ning sürrealistide kaudu Euroopa kirjanduses laiemalt kui ka pikka vaikusepainet murdva teosena Ristikivi loomingus ei mainita kuskil. Piirdutakse käibevormelitega, et teos on eksistentsialistlik ja autobiograafiline (Ristikivi põgenes Teise maailmasõja ajal Soome kaudu Rootsi). Nii nagu elus, nii ka loomingus. Kui on teoksil, varjus valmimas „Hingede öö” ülimalt nõudlik tõlge inglise keelde, siis oleks see peatükk „Hingede öö” keskelt võinud rahulikult ootama jääda kuni romaani täistõlkeni. Siin on see võõrkeha.

Mööndes, et mõnede tekstide dissonantne põkkumine oma „naabrite” vastu võib tõlkekogumikus tekitada nii teravaid esteetilisi elamusi kui võluvaid noogutusi mujale, näiteks teiste (vähemus) kirjanduste (minor literature) suunas, siis siin häirivad need ebakõlad kõige rohkem just raamatu esimeses pooles, nimelt ajas kaugemate autorite tekstides (Gailit, Hindrey, Vilde, Liiv, Tuglas, Tammsaare). Paratamatult panevad need tekstid proovile tõlkija teadmised lähtekeele (eesti keele) ajaloost, rääkimata järgnevustest ning katkestustest eestikeelse ilukirjandusliku proosastiili kujunemisloos. Kohati on tõlketekstis kurdusid, mis tunduvad tulenevat niihästi bukvalistlikust korralikkusest kui puudulikust kultuuritõlkest, kohati on eksitud emotsionaalse värvingu ning atmosfääriga. Suur komistuskivi on ka vaikus – üks kirjanduse kõige alahinnatum, lahutamatu vägi. A. H. Tammsaare, eriti tema dialoogile tugineva „Vanaisa surma” tõlkimisel peab suutma tõlkida surija ja tema minia ridadevahelist vaikust – või leppima tõlkeühenduse nurjumisega. Siingi kummitab lugejat küsimus: kui A. H. Tammsaare lühiproosa pakub nii rikkalikku valikut, miks riskeerida „Vanaisa surmaga”, mille taga- ning tugiseinaks on implitsiitne arusaamine eesti talupojakultuurist ning surma kohast seal?

Tõlkida kultuuri

Kokkuvõtteks, „Dedalus Book of Estonian Literature’i” puhul on enam kui piisake siirast kahetsust kogumiku puuduliku kultuuritõlke pärast. See annab omakorda põhjust kahelda, kas pole koostamise, tõlkimise ning avaldamisega ehk liialt kiirustatud. Nii kaalukas kogumik väärib enamat kui neljaleheküljelist üldsõnalist eessõna. Kui seda polnud koostajal endal võimalik kirjutada, oleks selle võinud tellida mõnelt healt eesti lühiproosa tundjalt; neid Eestis ei napi. Ka autoritutvustused ning mõningate proosatekstide eessõnad jätavad samadel põhjustel soovida. Lugeja väärib ning vajab kommentaari, et kogumik teda kõnetaks. Et sellise sidekude varumine ei ole võimatu vägitegu, näitab lühijutukogumiku 15 aasta tagune peenetundeline, detailne, sobiva pikkusega eessõna, seletavad viited ning autorite iseloomustused.

Oma hiljutises intervjuus Tallinna ülikooli tõlkeuurijate konverentsil sõnastas nimekas tõlketeadlane Lawrence Venuti tabavalt, et tõlkimine, ühe teksti lahtimonteerimine ning siirdekeeles uuesti kokkupanemine, on paratamatult „etnotsentriline vägivald”. Kirjandusteadlane ning aktiivne tõlkija Gayatri Chakravorty Spivak rõhutab oma teravates tõlketeemalistes kirjutistes kahte põhitingimust, mida ei saa tõlkides täitmata jätta. Tuleb aduda, et tõlkida ei saa pelgalt teksti, tuleb tõlkida ka kultuuri. Esiteks nõuab see ülesanne intiimsust teksti jutustamisalternatiividega, sõnastusvõimalustega oma keeles, mis moodustavad pidevalt nihkuva hämarala. Teiseks nõudeks on vastutus: tekst peab uues keeles kõnelema hakkama, sest on olemas lugeja, mitte ainult ideaalne, vaid tegelik ja huvitatud lugeja. Vaatamata headele soovidele, tegijate soliidsele mainele, põnevale valikule ning heale kirjastusele kannab „Dedalus Book of Estonian Literature” hoiatusmärke. Kui tahta tõlkida kirjandust, tõlkigem ka kultuuri – ning võõrustagem lugejat.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming