Katkestus kirjanduses

Peeter Helme

Pole saladus, et Eesti kirjanduses on suur rõhk nähtusel nimega katkestus. Tõstmata kedagi esile või laitmata kedagi maha, on viimase kümmekonna aasta jooksul ilmunud mitmeid teoseid, mis kasutavad narratiivi arendamisel või stiililistel eesmärkidel katkestust. Seejuures pole enamasti tegu Hasso Krulli poolt 1996. aasta teoses „Katkestuse kultuur” defineeritud nähtusega. Räägib ju Krull enamasti katkestusest kui ajalise järgnevuse ja kultuuritraditsiooni katkestamisest. Kaasaegses eesti proosas ja luules on katkestus aga kirjandusesisene võte või võttestik, mis peegeldab autorite ja mingil määral ka neid ümbritseva ühiskonna tajumist. Kultuuritraditsiooni katkestusena võib seda näha vaid laiemas mõttes: püütakse rabeleda välja kirjandusele kui kunstiliigile omastest võtetest. Nii stilistilises kui ideelises mõttes peegeldab katkestus kui kirjanduslik võte maailmapilti, mille kohaselt nii autori enda siseilm kui ka reflekteeritav maailm on suvaliste osakeste kogum, omalaadne patchwork, mille osakesi võib omavahel suvaliselt ühendada või ka ühendamata jätta. Sellises käsitluses tervik sama hästi kui puudub, sest tervikuid on palju, need on juhuslikud ning neid võib oma suva järgi luua ja lammutada. Kirjanduslikuks tulemuseks on teos, mis pakub lugejale püsivuse ja arusaadavuse saarekesi kesk teadmatuse ookeane.

Mingis mõttes peaks selliselt loodav kirjandus olema intelligentsele lugejale soodne: see justkui ergutab viimase meeli ning kui mitte loogilise mõtlemise võimet, siis fantaasiat vahest küll. Samal ajal loob ta ka petliku mulje kõige sobivusest kõigega. Ometi kehtib ka kirjanduses läbiproovitud tõde, et õunte ja hobuste liitmine ei anna tulemuseks toole, vaid sürrealismi või absurdi. Viimased on aga kunsti- ja kirjandusnähtused, millel on kunsti- ja kirjandusloos olnud kanda kindel sõnum. Kas tänapäeva „katkestuse kultuur” kannab kindlat sõnumit või on tegu vaid klaaspärlimänguga?

Iga kultuurinähtus on ideoloogiline. Nii ka kõnealune katkestuseks nimetatud fenomen. Mingis mõttes on tegu stiiliküsimusega, kuid nagu iga stiiliküsimus, varjab seegi sügavamat ja mõneti politiseeritud sisu.

Pärimuslikus maailmapildis on kultuur alati põhimõtteliselt loogiline tervik, vasakpoolses ning pärimusse teadliku või alateadliku vaenu või vähemasti ükskõiksuse ja teadmatusega suhtuvas käsitluses on kultuur seevastu juhuslik lapitekk, mille osakeste ümberpaigutamise väärtus seisneb selles tegevuses endas.1 Või kui mitte tegevuses endas, siis selle kantavas sõnumis – kõik osakesed on olemuslikult võrdsed, ümberpaigutatavad, asendatavad. Siit võiks edasi arutleda vasakpoolse kultuurikäsitluse ja antropoloogia, samuti inimväärikuse või -väärituse kontseptsiooni üle, kuid see ei ole antud käsitluse teema…

Eelöeldust tulenevalt ei esinda suvalisus, nn postmodernistlik mäng mitte lääne ühiskonna ajaloolisel kultuuril põhinevat maailmapilti, vaid on kaasaegse vasakpoolsuse relvi. Võib isegi öelda, et ta on üks toimivamaid relvi, sest apelleerib näiliselt inimese vabadusele ja tema vaimsete võimete ergutamisele. Ometi ei ole tegu muuga kui peibutusvahendiga, mille eesmärgiks on kõige nivelleerimine. Liiati läheb sünergia saamiseks vaja veidi enamat kui olemasoleva liitmine, teadlike katkestuste loomine liitekohtadesse ning jälgede segamine, mida säärane mäng enesega teadlikult ja teadmatult kaasa toob.

Ühelt poolt eeldab looming alati meisterlikkust. Selle osaks on tegelikult ka teadmised vastavast erialast ja selle minevikust, mis viib meid tagasi terviklikkuse käsitluse juurde. Muidugi on võimalik Itaalia futuristide kombel hõisata, et kes suudab luua, sellel on ka õigus hävitada. Paraku on reaalsus veidi keerulisem. Esiteks ei ole vähemasti kirjandusteoste hävitamine kuigi lihtne, teiseks eeldab meedia ja publiku pidev tähelepanu millegi uue väljapakkumist. See, kes räägib hävitamisest, peab pakkuma midagi välja. Nimetagem seda pealegi avalikkuse või meedia sensatsioonijanuks, kuid mingi – olgu või imeväikese ning lolluste produtseerimist soodustava – kohustuse paneb see loojaisiksusele siiski. Nõnda pole tänapäeva skandalistidel muud võimalust kui üritada mõelda välja midagi uut. Uus pole aga kunagi mitte midagi muud kui unustatud vana, mis viib meid jällegi ringiga tagasi: meisterlikkuse kõrval on vaja ka teadlikkust.

Vaid see võimaldab luua ka nimetatud kompilatsioone või lapitekk-teoseid. Paraku jääb ka sellest väheks, sest olemasoleva kompileerimine ei ole veel kirjandus. Lisaks mosaiigitükikeste uuelaadsele paigutusele peaks teosel olema ka teisi väärtusi. Õigupoolest saabki alles sellest alguse kunst, eelnev on vaid meelelahutus. Kunsti, seega ka kirjanduse eesmärgiks peab ikkagi olema võime tõlkida kaasaegsesse keelde inimühiskonna ja -indiviidi ees seisvaid igavesi, kuid alati korduvaid, pidevalt meie poole uusi tahke pööravaid tõdesid. Ühelt poolt ei ole vorm oluline, oluline on tabavus. Teiselt poolt on vorme, mis aheldavad ideed ja parimad kavatsused endasse nagu kalapüügivõrgud ning takistavad nõnda sisu avaldumist…

Selliselt on loomingu tekkeprotsessi üheks keskseks komponendiks järjepidevus – uue rajamine olemasolevale. Järjepidevus on vaat et ainuke reaalne kirjanduse loomise ja arusaadavaks tegemise vahend. Katkestus, olgu siis kirjandusteose-sisene stilistiline vahend või midagi laiemalt, on alati ikkagi katkestus kultuuris selle sõna esoteerilises ja eksoteerilises mõttes. Mõttelõngu ja -välju katkestades katkestamegi ju mõtet ennast. Loome mittekultuuri, kultuuritust. Ja seda mitte sõna (väike-)kodanlikus tähenduses, vaid üldinimlikus – uskudes iseenda kõikvõimsusesse ja kõikelubavasse õigusesse ehitada kogu aeg ümber, liita suvalist suvalisega, võtame endale pea jumalikud õigused ning seda, mis juhtub mõõdutunde unustanud inimesega, on meile enam kui piisavalt õpetanud maailma ajalugu, eriti äsja lõppenud sajand.