Katse kirjeldada Kalevipoja kübarat

J?n Rooste

Eesti kirjandus 2005 (täiesti subjektiivselt, sellest, mis meelde jäi).  

 Selle aasta sisse jääb taas leitud aeg lugude rääkimiseks, s.t lugude rääkimine on kirjanduses rohkem esile tõusnud, tähtsamaks saanud. See on arvatavasti aja tingimus: võõrandumist, kiirustamist, üksteise kaotamist saab ületada vaid lugusid rääkides, nõnda, et need koonduvad miskiks pärimuseks, identiteediks.

Lapsed on üks tähtsamaid sihtrühmi, kelle poole kirjanduse nägu praegu peab suunatud olema – et ta ei kaotaks oma lugejaid klantspildilistele ja odavatele lobatrükistele ning teleseeriatele. Ses mõttes saab paljudele eesti kirjanikele tänavu pai teha: kui mainida mõnda, siis uutest tulijatest on Kristiina Kass, Sass Henno ja Reet Made lõiganud sälgud lastekirjanduse servale, otsinud teistsuguseid, oma lugusid, mis aitaksid lastel ka oma maailma luua. Rääkimata Juhani Püttsepa, Leelo Tungla, Jaanus Vaiksoo jt lasteraamatuist või Kiviräha jätkuvast pajatamisest Tähekese veergudel (ma peaaegu et ootan ise igal kuul toda uut juttu). Loota on, et omakeelne väärtlastekirjandus vallutab tasapisi tagasi selle kaotatud turusegmendi; idealismist ja headest ideedest muidugi piisab, et asi end õigustaks, aga kuidagi raske on püüelda mõeldavate üllaste eesmärkide poole, kui kommertsmasinavärk töötab sellele vastu.

Aga ega vaid lastele räägita lugusid. Pigem on see ikka olnud suurte inimeste asi ning üks paremaid juturääkijaid on toosama Kivirähk, kelle kogu “Jutud” isegi kuidagi teenimatult vähe tähelepanu saanud. Ega novelle ja jutte suurte romaanide kõrval meil turul niiväga hinnata. Ses mõttes on raske ka nt Toomas Raudamil, kel ilmus tähelepanuväärne jutukogu “Tänulikud surnud”, mis pühendatud rock’n’roll’i heerostele, nende surmadele, aga eelkõige ühe (me lõnguste) aja vaimule; siin vahest enim naudib Raudam ka lihtsalt lugude rääkimist.

Teistele andis silmad ette Sass Henno oma kahe jutustusega. Tõsi küll, tema tulemine kirjandusse oli tänu Eesti Päevalehe tohutule turunduskampaaniale isegi üleforsseeritud, aga see ei võta kübetki alla ta kirjutatu väärtust. Ka Henno toob lugejaid raamatute juurde tagasi ja näitab, kui oluline on osata rääkida ka lihtsaimat lugu… Kuigi ta teab ka seda, mis köidab ja kaasa kihutab – õiges ja heas loos on kangelasi, põnevust… Indrek Hargla astub taga ehk sama jalga, tänavu oma fantasy-looga “French ja Koulu”. Või Olavi Ruitlane oma sõjaväeromaaniga “Kroonu”. Väga tähtis on tulla lugejale vastu, katsuda inimesi kirjutatu ja puudutava juurde tagasi tuua.

Sama tähtis on neist eemalduda, kirjutada äärealadel, kombata mõeldava kirjanduse piire ja võimalusi, mängida ta endaga ta enese sees, mitte meediamölas või turunduskettides. Betti Alveri auhinna võitnud Jaak Rand, Ivar Ravi ja Mart Kangur just sedasama teevadki. Nende “Jaak Rand ja teisi jutte” on paljuski kirjutamine kirjutamisest, mäng nende võimaluste ja formaatidega, mis üks loo rääkimine pakub. Kuigi nende mängudestki paistab välja sentimentaalne iha lihtsate, narratiivsete, inimesega kontakti otsivate lugude järele, mis teeb selle teose väärtuslikumaks, empaatilisemaks kui me “kirjandusalternatiiv” enamasti.

 

Selle aasta sisse jääb ka ehk (ajutiselt, alati vaid ajutiselt) võidetud unetustõbi, mis tingib ägeda mälukaotuse – luuletajad on kirjutanud tekste, kus keel leiab oma kuju, mõte leiab säärase vormi, mis tundub talle ainuline võimalik. Kõlab kuidagi paatoslikult? Eks ta ole – see ainult kõlab nii, tegelikult on tegu väga lihtsa ja konkreetse asjaga. Doris Kareva luulekogus “Aja kuju” on see kõik olemas: nõiduslik täpsus ja inimlik hoolimine. Seesmisest ja ka end ümbritsevast ilmast hoolivate luuletajatena, kes aja jooksul aina selgemini aru saanud, mida nad teevad, mis sõnumit kohale viivad, peab esile tõstma veel Kristiina Ehini (“Kaitseala”), Jüri Talveti (“Unest, lumest”), Jan Kausi (“Aeg on vaha”)… Ma mõtlen just, et midagi väga olulist jäi mainimata, aga tõtt-öelda sain ma peale läinud aasta luule ülevaate kirjutamist Loomingule eesti luulest kerge toksikoosi, mis tõstab veelgi nende raamatute väärtust, mida ma siiski lugeda ja nautida sain.

Selle aasta sisse jäävad eesti kirjandusele rännud enese sees ja ka enesest välja…Jäävad ka päris konkreetsed rännud, kirjanike sossutamine bussidega üle vabariigi.

Nagu viimasel paaril aastal tavaks, tuleb meil kevadel kõigepealt üks tuline aeg, mil korraga käimas kolm suuremat rahvusvahelise haardega kirjandusfestivali: Põhjamaade luulepäevad, “Prima vista” ja “Sotsia”. Õnneks on neil kolmel tänini üsna erinev nägu, nõnda ei mõju nad ehk üksteise järel liiga kurnavalt ega põhjusta kirjanduse sõprades kevadväsimust ja massdepressiooni. Ning kuigi hea kirjanduslik kamraad Berk Vaher leidis ühes Arkaadias ilmunud arutluses, et eesti kirjandus ongi Tartu kirjandus, asub kirjandus õnneks igal pool laiali, suures osas ka Tallinnas (statistiline paratamatus), aga veel toredam, et igal pool mujalgi (noh, kas või too võrokeste viie peale tehtud raamat ja CD “Viie pääle”).

Seda pilti on veelgi parandanud hea läbisaamine raamatukogudega, kuhu kirjanikud nüüd uljalt igal sügisel suunduvad. Kuigi on ilmselge, et loosung “Vähem kirjanduselu, rohkem kirjandust!” on väga hea loosung, ei ole too tuuritamine tegelikult ju mitte niivõrd kirjanduselu, vaid tollesama muistse pajatamispärimuse rudiment, pigem isegi mutatsioon: kirjanik tuleb külla, jutuvestja istub maha ja räägib. Ja see on tähtis, eriti kui võtta arvesse, et kirjanikul pole sealt palju midagi tahta, tema kasumotiiv peitub parimal juhul lootuses müüa paar raamatut kohalikule raamatukogule ja paarile lugejale. Suurem motiiv ja inspiratsioon on ikkagi iha kohtuda tegelastega, kes kirjanduse vastu veel huvi tunnevad, näost näkku ja seda tuld veel veidike suuremaks puhuda. Kui poliitik tuleb külla, siis tahab ta, teadagi, mida…

Kui väljapoole reisimisest rääkida, siis on meilgi tekkinud nüüd rohkem neid rändpoeete, kes mööda laia ilma festivale, luulelugemisi ja jututubasid käiva. Enim rändas tänavu vist Asko Künnap, kel jagus esinemisi mitmele poole lompe ja ojakesi. Tolles üleilmses rändpoeetide võrgustikus on midagi kosmilis-metafüüsilist, mis kindlasti võlub hipitaat Baumanni.

 

Et jutt hapuks ei läheks – mulle ei meeldi, kuidas jänkid filmides õlut tellivad. Üks õlu, viskavad nad baarmenile. Ja saavad selle, mis nad ära on teeninud: ühe korraliku lakke, magusaks tembitud vesise laagerõlle. Eks sama ole sageli kultuuritarbimisega: korra juba muusikali vaatasin, järelikult pooleks aastaks teatriga hooletu; juba ostsin lapsele “Punamütsikese” ilusa Disney-piltidega adaptsiooni, mitu raamatut tal ikka vaja on… See võitlus on meil pooleli, aga nagu näha, esivõitlejaid on, ja kummalisel kombel isegi edetabeleis, neis, kus inimesed (= tarbijad?) hääletavad rahaga. Võtame seda, et Doris Kareva, Sass Henno raamatud, unejutukogu “Ruttu tuttu”, Mihkel Muti õllekavested jt tabeliredeleile on roninud, kui ühiskondlikku protesti vaimu mandumise vastu. Eriti eel jõulu, mis teha.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht