Kaugelt kostub viiulite mängu…

Annika T?r?

Laulutekste ei käsitleta tavaliselt kirjandusena, kuid hea muusikaga koos mõjub hea tekst palju paremini kui paberil.

Raamat „Allan Vainola laulud” väärib tähelepanu eelkõige sellepärast, et see on eesti muusika ühe kõige omanäolisema helilooja autoriraamat, kuhu on koondatud tema käekirjale iseloomulikemad ja parimad lood noodikirja panduna. Allan Vainolal on läbi kahe aastakümne välja kujunenud oma muusikaline käekiri, see miski, mis kuulajaid lummab ja tuttavlikult hinge kriibib. Olgu selleks siis nukralt kõlavad viiuli-, akordioni- ja saksofonimeloodiad või kitarrisaundid. Mind on alati hämmastanud Vainola oskus (või on see lihtsalt õnn?) leida viisistamiseks niivõrd häid tekste. See ongi teine põhjus, miks antud teos peaks pälvima tähelepanu. Lisaks Vainola lugudele on siia koondatud ka nelikümmend viimase kahekümne aasta alternatiivmuusika olulist teksti, ma ei taha öelda, et kõige olulisemad ja paremad, aga ühed parematest kindlasti. Sõna saab rohkem kui kümme autorit, kuid enim tähelepanu pälvivad Tõnu Trubetsky, Mait Vaik, Arvi Siig, Andres Aule ja Marie Myrk.

Laulutekste ei käsitleta tavaliselt kirjandusena, kuid hea muusikaga koos mõjub hea tekst palju paremini kui paberil ning ajal, mil kirjanduse mõiste on suuresti teisenenud ja laienemas, on sellisel interdistsiplinaarsel tegevusel nagu muusika ja teksti sidumine oluline osa kirjanduse levitamisel ja avaldamisel. Siis, kui trükikunsti veel ei tuntud, leviski suur osa kirjandusest ju viisistatuna, miks mitte seda siis ka tänapäeval ära kasutada. Muusika annab tekstile teise mõju ja ka vastupidi, seega muutuvad mõlemad avaramaks ja mitmekihilisemaks. Paberil tekstile tuleb rohkem keskenduda, hea muusikaline taust aga toetab teksti emotsiooni, võimendades ja avardades seda. Vainola ise on öelnud, et laulutekstide energia on enamasti väga tugev ja mõjutab suuresti meloodiat¹. Muidugi võib halb viisistus ka teksti rikkuda, kuid käesolevas raamatus ühtegi halvasti viisistatud teksti ei kohta.

Plika, kel lund sadas silmis, sulalumine tänav, lumine mäestik, lumine linn, härmaga kaetud kohver, hallamärg maa, nuttev taevas, vahapisarad, õhtute vaikus, laternavalgus, unine linn, tühjad tänavad, paekivimüürid, võõra linna tuled, varjud seintel, püsiv igatsus ja lootus, enda leidmine ja enda kaotus – märksõnad tekstidest endist, märksõnad, mis iseloomustavad kogu tekstide tuumikut kõige paremini.

Tõnu Trubetsky esindab siin punkluuletajate põlvkonda. Luuletaja Trubetsky võtaks hea meelega osa revolutsioonidest ja lehvitaks musta lippu. Mati Unt on Trubetsky kohta öelnud, et ta esitab marginaalseid hoiakuid, mil pole meie maailmas küll erilist kaalu, kuid mis on arhetüüpse taustaga ja pakuvad poeedile oma niši². Trubetsky vanamoodne anarhism on melanhoolne ja lüüriline. Lisaks revolutsioonidele ja lippudele leiab siit ka Trubetsky romantilisemat külge. Lume sisse pikad triibud / teinud sinu soome kelk – julgen arvata, et „Pille-Riin” on küll tekst, mida teab pea iga eestimaalane. Naiivselt sinisilmne, samas nostalgiline ja lüüriline:

Tänasest on saanud eile.

Triibulisse patja pead

surume ja tundub meile:

inimesed kõik on head.

Mait Vaik on luuletajahoiakult igatsuslikum, lüürilisem, nukram ja romantilisem kui Trubetsky. Leo Luks on Vaigu luule kohta öelnud, et see on sentimentaalne, ning möönnud samas, et luuletaja kujundlikkus ning teemasse sisseelamine on hämmastavad³. Vaik vaatab sündmusi kõrvalt, jutustab inimeste elusaatusest ise vahele astumata, paiskab õhku mõned küsimused (kas elu on antud vaid elamiseks?) ja jõuab iga tekstiga inimese üksinduseni/üksilduseni. Ta seisab 1905. aastal vabrikute kõrval, saadab Pariisis viimaseid kirju, veedab öö ärklitoas, sõidab taksoga mööda linna ja laseb tuulel ennast juhatada. Linn on Vaigule oluline, see on kodu, aga ka koht, kus inimeste üksinduse ja võõruse tunnetamine on möödapääsmatu. Linnal on oma säravate tulede valguses sinust (meist) ükskõik:

Aga praegu võõra linna tuled

säravad. Ja säravad ka siis,

kui sa täna hommikul ka sured

linnas, mille nimi on Pariis.

Arvi Siia linnatunnetus on Mait Vaigu omaga väga sarnane. Mõlema luuletaja puhul ei ole Vainola raamatus esindatud nende tööde paremik, kuid loomingu peamised hoiakud paistavad siiski kätte. Ka Arvi Siig on kõrvaltvaataja – „reporter värsikaameraga”, nagu ta ennast oma luulekogu pealkirjas on nimetanud –, kuid tema stiil on rohkem jutustav ja väga meloodiline. Vainola arvates on Siig üks paremini viisistatavaid luuletajaid. Siig on taasavastatud ja praeguse põlvkonna poolt omaks võetud peamiselt just tänu ansamblile Vennaskond, kes tema tekste 90ndatel viisistama hakkas. Kahju, et Siia linna suuruse, üksinduse ja akendeigatsuse mustertekst „Tuled öös” on käesolevast raamatust välja jäänud, on ju Vainola sellegi viisistanud. Siig on läbi ja lõhki urbanistlik poeet, ta istub tüdrukutega kohvikus, kus džäss mängib nukrat põhjamaa tangot, kujutab eluteel eksinud naisi (juues konjakit, õhtu said veeta, / lähed ööd veetma konjaki eest), jälgib aknaid öös ja kihutab autoga mööda maanteed:

Miski läbib meid nii nagu Eestimaad

läbib maantee, kus sõidame autos.

Sirged teelõigud, ristteed, käänakud –

enda leidmine, enda kaotus.

 

Nii su suurtes ja tõsistes silmades

nagu tagasivaatepeeglis

näen ma suviselt tolmuseid linnu, kus

meid ei olegi tundnud vist keegi.

Andres Aule tekstide vahel on teiste luuletajatega võrreldes raskem leida mingeid temaatilisi pidepunkte ja siduvust. Tema tekstidel on aga mingi kummaline võime maalida silme ette pilte. Ta kujutab hetki, nende lühiajalisust, aga samas ka olulisust, tihti väheste sõnadega, aga sellest piisab, sest on ju kõigest elu see mu kallis / mis meid jalust maha lööb. Aule maalib pilte subatlantilisest kohtumisest, kollasest maailmast, liblikate lennust augustiöös, süttivast taevast, üksikust telefoniliinist ja maalimise vahepeal teeb katusele tule, et näeksid sa teed. Tema tekstides on väga palju soojust, kuid sellest hoolimata matavad härmatis ja külmus lugeja enda alla/sisse:

tuled kui tuled poeb külm minu hinge

õhk värvub siniseks

ahjud on jääs

tuhandeid aakreid on valgesse maetud

härmaga kaetud on kohver su käes

Marie Myrk on üks kahest naisluuletajast selles raamatus (teine on Kristiina Ehin ühe tekstiga), võiks arvata, et ta esindab siin naiselikke väärtusi ning eristub meestest lüürilisema ja romantilisema luuletajana. Tegelikult on hoopis vastupidi: Myrk on minu arvates kõige vähem romantiline, kõige vähem lüüriline. Tema siinsed tekstid on napisõnalised ja katkendlikud. Mõningase erandi moodustab „Eleegia”, mis on tunduvalt lüürilisem ja sidusam, kuid neli teksti koos moodustavad siiski katkendliku üldpildi – väike pildike siit ja väike pildike sealt – aga kas maailm ning meie mäletamine ja mälestused polegi just sellised?

Vajus valgus

pilvepiirilt

meie peale,

alla linna,

 

kuni paksus

udulooris

otsisime

teineteist.

 

Silmad kinni,

silmad lahti

olid siin ja polnud ka.

Siinne kirjatükk peaks olema julgustuseks neile, kes pelgavad „Allan Vainola laulusid” selles sisalduvate nootide pärast, mis loomulikult on olnud väljaandmise peaeesmärk, kuid raamatut võib käsitleda ka kui luulekogumikku ning pidada hea kujutlusvõime korral noodikirja lihtsalt illustratsiooniks. Raamat on üldmuljelt ilus ja hea. Kui midagi ette heita, siis ehk seda, et Allan Vainola loometee kasin tutvustus raamatu alguses oleks võinud olla tunduvalt pikem. See ei tähenda seda, et oleks vaja detaile eraelust, pigem just muusikuteest, oma käekirja otsimisest ja leidmisest, teiste muusikute mõjutustest jms. Lõppsõna jääb raamatu lõputekstile (Vainola ja Aule), sest just sellise tunde lummusesse jätavad kuulaja Allan Vainola viisid:

sa lamad mu käel

on voodis härma ja lund

hinges on jää

kuid süda päiksest näeb und

 

ära ärata mind

öö on ilusam

külm on soojem

 

¹ Mart Niineste, Mees Muusikast. – Eesti Ekspress 23. XI 2006.

² Mati Unt, Anarhist kui luts. – Looming 2000, nr 12, lk 1886.

³ Leo Luks, Punk on surnud. (Märkmeid punkluule kohta Eestis.) Proseminaritöö. Tartu Ülikool, 1996.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming