Kaur Riismaa luulet

Kaur Riismaa

Odüsseuse elutöö Ta on mitmeti rännanu, paljude kujudega mees,täna tuleb ta hundi sabaga, kurvavõitu silmadega koerana,ja nuusutab mu käsi. Olen pargis, siin on ikka koeri,ja siin on naisi, kes jalutavad tühje lapsevankreid,kuna nende lapsed on ammu kasvanud suureks ja viimaks surnudki.Oleksin ühele järele jooksnud ja küsinud, et kuidas on,kas olete juba uhke võsu üle, ent sel hetkel ja sealt ta tuligi,polytropos, Odüsseus, pani pea mulle sülle ja muutus vanameheks,selliseks habemikuks, nagu neid leidub kõigis maailma nurgis,igal laiuskraadil, Hansas ja Wiiraltis,parandavad oma pea ära ja lasevad sel siis särada,parral ja täiskuupealael. Ta on kibe sell – käib seenel, võtab veini ja viina,armastab naisi, armastab nendega, mehi pisut pelgab,nonde ligidal uhkeldab päevade ja tööga neis.Tema elutöö on nüüd meiegi väikeses keeles ära tehtud,viissada lehekülge, sõna sõna järel ja järelsõnagi.Tuul pöörab lehti. Keegi neiu kissitab kõrvalpingil silmi,päikene on juba soe,peaks minema poodi ja tooma valget veini,klapime raha ning räägime hämarani.

 
Kommunismi meile ei tulnudki, enne said riigid otsa.
Mindi poliitikasse ja viidi kivid neljakümneks aastaks kõrbesse.
Kivi ei tohi jääda kivi peale, sellise hooga teeme rahuaega.
„Ära sa, poiss, tuulest ja linnust ja puust küll kirjutama hakka,
see neile meeldiks,” loeb vanamees mulle sõnad peale.
 
Jalad olid harjunud võtma labürindikurve, sirgelt ei oskagi käia,
harjusime ridadega kiitma ja ridade vahel irvitama.
Nüüd näeb meie kirjutamine välja nagu tantsiksime,
või oleksime maani täis.
Ma ütlen talle, et „meil promotakse nüüd e-raamatut”.
Ta uurib vastu, et mis on „promo”, kus on „nüüd”, mis on „e-raamat”
ja kes on „meil”.
Ma näitan talle oma lugerit.
„Näh, päev on heledam.”
 
Jeesus tuleb õrnalt longates, kindad käes, ja istub meie kõrvale.
Oleme vait ja kuulame esimesi kevadisi sulistähti puulatvades.
„Näete,” viipab ta kõigele ja kõigetule: „Mu papsi tehtud.”
Neiu kõrvalpingil on juba seelikus,
mustade sukkade põlved lähevad kuumaks – kõht lööb hiilgama –
ainus, esimene, viimane, ja igavene elu.
Keegi kutsub meile kolmele politsei –
me olevat valesti näinud päikest ja valgust.
Jeesus viiakse minema, tal on kindad verised, kindlasti arvel juba,
olla vaksalist kord litside ja parmude juurest platele viidud.
Teised saavad trahvi,
vanamees annab mulle oma paadimehekopika
ja mina luban ülejäänu eest hoolitseda.
„Mis sul üle jääb,” itsitab ta habemesse.
 
Veebruariõhtus lööb redel särama,
inglid hüplevad nõelteravail pulkadel üles ja alla,
igal astmel oma tantsupõrand.
Vanamees paneb käed tasku ja läheb neist läbi nagu teadja,
et kuhu, ja milleks, viimasel pulgal lehvitab,
ning loobub siis sellestki.
 
„Ega minagi sest astronoomiast jah …”

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming