Keeletoimetaja kui üliinimene

Toimetaja võib päästa tõlkija suuremast või väiksemast häbist ja teha talle mõne sõna või mõiste näol hindamatu kingituse.

TRIINU TAMM

Keeletoimetaja tööülesandeid pole ilmselt võimalik üheselt määratleda ega täpselt piiritleda, need sõltuvad iga töö iseloomust ja ka institutsionaalsest kontekstist. Järgnevalt katsun sõnastada, millised on minu kui kirjandustõlkija ootused keeletoimetaja tööle. Kui olin oma ootused ja eeldused mõttes läbi käinud, jõudsin pealkirjani „Keeletoimetaja kui üliinimene“.

Tõlkija ja toimetaja töösuhte kohta on võimalik välja töötada mitmeid tüpoloogiaid. Mina pean keeletoimetajat oma liitlaseks, minu arusaamist mööda on tõlkija ja toimetaja koostöö pingutus parima võimaliku teksti nimel ja mitte intellektuaalne mõõduvõtmine või vastastikune lapsuste jahtimine. Toimetaja võib päästa tõlkija suuremast või väiksemast häbist ja teha talle mõne sõna või mõiste näol hindamatu kingituse. Keegi ei ole kaitstud hajameelsuse eest ja eesti keel on imeline oma rikkuses, aga niisama rohkelt on ka karisid. Nende tundmine ja nendest möödasaamine on ühele keeleoimetajale-üliinimesele muidugi enesestmõistetav, ainult üks tõlkija võib neid pidevalt mitte märgata ja nende üle lakkamatult imestada.

Tõlkijana ootan ma oma toimetajalt loomulikult seda, et ta valdaks eesti keele õigekirja. Alustuseks kirjavahemärke: toimetaja teab, kuhu käib koma, kuhu võib käia koma ja kuhu kindlasti koma ei käi. Ta teab, kas lause lõpus on kõigepealt punkt ja siis jutumärgid või jutumärgid ja siis punkt. Ta teab, millal teeb lause hõlpsasti loetavaks ja paremini jälgitavaks koolon, millal semikoolon, millal mõttekriips. Ta teab, kas ümarsulgude sees on nurksulud või vastupidi.

Muidugi teab ta ka seda, millal kasutada läbivat suurtähte, millal esisuurtähte, millal väikest esitähte. Kas Karjala kask või karjala kask? Toimetaja teab, et botaanikas on tavaks kirjutada taimenimetustes kohanimeline täiend väikese algustähega, aga teab ka seda, et üldkeeles ei ole viga kasutada suurt algustähte. Pärast pikki tuliseid vaidlusi on toimetajale lõpuks meelde jäänud, kuidas siis ikkagi kirjutada ajaloosündmusi. Ta teab, et lauses „eestlaste ülestõus toimus jüriööl 1343. aastal“ on „jüriöö“ kindlasti väikese tähega, seevastu lauses „1343. aastal toimus Jüriöö ülestõus“ on eelistatud „Jüriöö“ suure tähega, sest ta teab, et põhireegli kõrval, mille järgi kirjutatakse ajaloosündmused väikese algustähega, aktsepteeritakse ka ajalookirjutuse tava kirjutada ajaloosündmuste kinnistunud nimetusi eelistatult esisuurtähega. Ta teab ka seda, milline ajaloosündmus on kinnistunud.

Enesestmõistetavalt teab ta, kuidas on õige toimida, kui tekstis tulevad ette kohad, ehitised, asutused, ettevõtted, organisatsioonid, ühendused, riigid, osariigid, isikud, olendid, perioodikaväljaanded, teosed, dokumendid, sarjad, rubriigid, üritused, autasud, taimesordid, kaubad ja sõidukid.

Muidugi ta teab, millal kirjutada sõnu kokku, millal lahku. Samuti ei eksi ta käände valikul, kui on vaja moodustada liitsõna: ta teab, et praegu on normingukohases kirjakeeles õiged laudlina, aga lauapesu, aatomipomm, aga aatomkütus, siidsukad, aga siidikangas, hauavaikus, aga haudvaikne. Aga ta teab ka seda, et kui ilukirjandusteose stiil seda nõuab, võib näiteks argikeele märkimiseks normiga ümber käia paindlikult.

Kui tõlkija kahtleb, kas sõna „üks“ osastav on „üht“ või „ühte“, siis toimetaja teab, et mõlemad on õiged, aga sõnade „viis“ ja „kuus“ ainsuse osastav on üksnes „viit“ ja „kuut“. Ta teab ka seda, et sõnade „kahju“, „vedru“ ja „rubla“ ainsuse osastav võib olla ühtmoodi nii t-ga kui ka t-ta vorm. Ta teab, et tava, küll mitte kohustus on kasutada t-lõppu isiku- ja kohanimede ainsuse osastavas: Jürit, Marit, Türit, Muhut. Ta teab ka seda, et kuigi kolmesilbilised sõnad, nagu džentelmen, kongresmen ja bisnismen kuuluvad seminar-tüüpi, siis kahesilbilise III-vältelise baarmeni käänamine käib number-tüübi järgi (baarmenit, baarmenite, baarmeneid).

Loomulikult oskab ta kirjutada võõrsõnu ja teab nende tähendusnüansse, ta teeb vahet platoonilistel, platonistlikel ja Platoni ideedel, ta eristab dominikaanlast dominiiklasest, aga teab ka seda, et heegellane ja hegeliaan on sama asi. Ta teab, et mehhanism on kahe h-ga, aga mehaaniline ühega, psüühika on ühe h-ga, aga psühholoogiline on kahega. Muidugi ta teab, et itaalia renessansikunstnik oli Raffael ja et tema nimest moodustatud omadussõna on raffaellik, pärast aga tulid ühe f-iga prerafaeliidid, odüsseia on ü-ga ja Odysseus y-iga – see on talle elementaarne. Eksimatult moodustab ta pärisnimedest üldsõnu ja leiab alati üles õige liite (jakobiin, aga johanniit). Ta teab, millised omasõnad on leiutatud laensõnade asemele, ta teab, mida tähendavad furšett, sohvabaar, booling, jätkupidu, pannkookla ja prull.

Toimetaja teab kõiki maailma kohanimesid, ta teab, millisel juhul kasutada endonüümi ja millisel juhul eesti keeles kinnistunud nimekuju. Muidugi ta teab, et on topeltvokaaliga Pariis ja Rooma, aga Argentina ja Madrid on korrektsem kirjutada ühe i-ga. Toimetaja teab, et kui vahepeal võeti suund kirjutada kohanimed võimalikult originaalipäraselt ja praegugi on eelistatum Venezuela (märkega: ka Venetsueela), siis omal ajal soovitatud Venezia asemel on nüüd siiski sobilik kirjutada Veneetsia. Kui tekib aga küsimus, kas kasutada kohanime Gruusia või Georgia, siis toimetaja teab, et kasutada võib mõlemat, samuti on võrdselt võimalikud grusiin ~ georglane. Muidugi oskab ta kohanimesid käänata, ta teab, et õige on: X elab Nõmmel ja Y elab Kilingi-Nõmmes. Teda juba ära ei peta, ta teab, et Boheemiat ei ole olemas (isegi kui prantsuse keelest tõlkija arvab, et on), vaid et on Böömimaa, aga sedagi õigupoolest ainult ajaloolises plaanis, tänapäevases kontekstis on hoopis Čechy, ja ka Määrimaa on nüüd juba Morava. Ta teab, millal on põhjendatud Lviv ja millal Lvov ja et Lemberg ei ole põhjendatud (isegi kui saksa keelest tõlkija arvab, et on). Selleks, et valida õige nimekuju, peab ta muidugi teadma seda, millal ühe või teise kohanime kuju on muudetud. Ta teab, et India linn Calcutta on Kolkata aastast 2001, Bombay on Mumbai aastast 1995, Benares on Varanasi aastast 1956, ja peab seda tekstis kõne all olevat ajastut arvestades silmas.

Toimetaja teab seda, sest ta tunneb põhjalikult koloniaalajalugu, mis on omakorda vaid väike osa maailmaajaloost, mida ta tunneb läbi ja lõhki. Ta märkab kohe, kui mõne valitseja eluaastad joonealuses märkuses ei klapi või sõtta minnakse valel aastal vale riigi vastu, millel on vale nimega kuningas. Ta tunneb ajalugu sumeritest tänapäevani ja tegelikult kaugemalegi, Suurest Paugust alates on tal kõik teada. Samamoodi on ta kursis kõikide teadustega, võrdselt kodus on ta nii keemias, füüsikas, astronoomias, meditsiinis, majandusteaduses, loodusteaduses jne. Toimetaja teab ka kõiki eestikeelseid linnu-, taime- ja loomanimesid – ja kui ei tea, siis ta teab, kust neid hankida.

Ta valdab maailmakirjanduse varamut. Ta teab ka seda, millised teosed on juba eesti keelde tõlgitud, ta teab, kust otsida tsitaati. Ta tunneb tekstis ära kõik viited, vihjed ja intertekstid ja ka kõik mängud tsitaatide, viidete, vihjete ja intertekstidega. Talle on teada sõnade etümoloogia ja nende ajalugu, tänu sellele oskab ta nõu anda, kas sõna on kohane, pidades silmas ajastut, millest tekstis juttu. Ta oskab translitereerida kõiki maailma keeli.

Ta teab, mis on kirjas ÕSis, EKSSis, ta teab, mida Keelenõuvakas soovitatakse, ta teab, mille otsustas ära juba vabariiklik õigekeelsuskomisjon, ja ta on kursis ka Emakeele Seltsi keeletoimkonna viimaste otsustega.

Toimetaja sarnaneb üsna mitmes mõttes Borgese Funesega, kes mäletas kõike ja imestas, et keegi tema hea mälu üle imestab. Tsiteerin: „Meie hoomame ainsa pilguga laual kolme kruusi, Funes aga kõiki õuel kasvava viinapuu vääte, kobaraid ja marju. Ta teadis, mis kujuga olid pilved lõunataevas tuhande kaheksasaja kaheksakümne teise aasta kolmekümnenda aprilli hommikul, ja võis mälus võrrelda ühe hispaaniapärases köites raamatu triipe, mida ta vaid kord elus oli näinud, vahuviirgudega, mida tekitas aer Río Negrol Kebratšorevolutsiooni eelõhtul.“1 Sealjuures „oli ta peaaegu võimetu üldisi, platoonilisi ideid käsitama. Vähe sellest: talle maksis kohutavat pingutust mõista, kuidas võib liiginimetus koer tähendada nii paljusid erineva suuruse ja kujuga olendeid“.2 Eelöeldu paneb Borgese loo jutustaja kahtlustama, kas Funes ikka on päriselt mõtlemisvõimeline, sest „mõtlemine on erinevuste unustamine, üldistamine, abstraheerimine“.3

Keeletoimetaja loomulikult on mõtlemisvõimeline, ta suudab ka üldistada ja abstraheerida. Ta on lõpmata intelligentne ja hea loogilise mõtlemisega, ta leiab tekstist üles kõik vasturääkivused ja mitmemõttelisused.

Tal on eksimatu stiilitaju ja absoluutne kirjanduslik kuulmine, ta valdab ühtviisi hästi kõiki stiiliregistreid. Ta on paindlik ja teab, et kõiki eespool nimetatud reegleid võib põhjendatuse korral eirata.

Parandusi teeb toimetaja alati läbivalt, ta ei unusta mitte kunagi mitte midagi, tal ei jää iialgi ükski asi kahe silma vahele. Ta ei tee kunagi ühtegi parandust ilmaasjata, ta suhtub aupaklikult tõlkija töösse – kui tingimata ei pea, siis ta ei paranda. Ta ei paranda mitte kunagi ühtegi asja valeks, vaid teeb nutikaid ettepanekuid, esitab variante, mille vahel tõlkijal on hea valida. Ta valdab lugematul hulgal võõrkeeli, tänu sellele saab ta originaali ja tõlget võrrelda.

Toimetaja töötab kiiresti ja käratult. Aega on alati vähe, aga toimetajal on hea ajataju: ta oskab oma tööd õigesti planeerida ja ta peab tähtaegadest kinni, ta jõuab alati teksti mitu korda läbi lugeda. Ta tunneb kirjastuse/sarja/väljaande vormistamispõhimõtteid ja -nõudeid.

Ja lõpuks veel üks vägagi oluline aspekt: toimetaja on vilunud psühholoog ja osav diplomaat. Toimetatud tõlget tagasi andes oskab ta tekitada tunde, et tõlkija on ära teinud suure ja hea töö ja kõik need tuhat parandust on pisiasi, mis parema ainult veel paremaks teevad. Ta on empaatiline, tolerantne ja taktitundeline, mitte kunagi ei uhkusta ta seltskonnas tõlkija hajameelsuste ega eksimustega.

Ühesõnaga, keeletoimetaja peaks olema üliinimene.

Nii sobivadki keeletoimetajat päris hästi iseloomustama Zarathustra sõnad inimese kohta, kellest saab üliinimene: „Ma armastan seda, kes töötab ja leiutab [—], ma armastan seda, kes vaimust ei hoia piiskagi endale, vaid kes tahab olla täitsa oma vooruse vaim: nõnda ta läheb vaimuna üle silla. [—] Ma armastan seda, kelle hing end pillab, kes ei taha tänu: sest ta kingib ikka ega taha end säästa.“4 Vikipeedia artiklis üliinimese kohta on ära toodud Tõnu Trubetsky tsitaat, mis samuti sobib keeletoimetaja definitsiooniks: „Üliinimene (loe: toimetaja) on mentaalselt tark, moraalselt hea ja füüsiliselt osav universaalne isiksus.“5 Sama artikli lõpus on viide: vaata ka „ingel“.

Keeletoimetaja töö on tõepoolest veelgi nähtamatum kui tõlkija oma, eriti kui see on hea tasemega, ning seejuures otsatu ja muidugi vastutusrikas. Tuleb südamest loota, et see haruldane amet Eestis veel niipea välja ei sure.

Artikkel põhineb 7. märtsil Eesti keeletoimetajate liidu seminaril „85 aastat keeletoimetaja ametit Eestis“ peetud ettekandel.

1 Jorge Luis Borges, Fiktsioonid. Aleph. Tlk Ott Ojamaa, toim Edvin Hiedel. Varrak, 2000, lk 89–90.

2 Samas, lk 91–92.

3 Samas, lk 92.

4 Friedrich Nietzsche, Nõnda kõneles Zarathustra. Tlk Johannes Palla, redigeerinud Johannes Semper. Olion, 1993, lk 9.

5 https://et.wikipedia.org/wiki/%C3%9Cliinimene

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht