Keerulised tüübid

ENRIQUE VILA-MATAS

„„Mõned inimesed ütlevad, et ei saa teie kirjutistest aru, isegi kui on neid lugenud kaks või kolm korda. Mida te neile soovitaksite?“ – „Lugeda neljandat korda.““ Tänasel hilissügise hommikul São Paulos lubab see William Faulkneri vastus mul asuda kohe asja juurde ja meelde tuletada, mis vahe on müügiedukatel raamatutel (sest, nagu ütles Bolaño, „need jutustavad lugusid, millest saadakse aru“) ja keerulisema ülesehitusega raamatutel. Viimastest „saadakse vähem aru“ kui narratiivist, mida võime nimetada „tavaliseks“ ja mis ongi see, mida kõik probleemideta tarbivad.

Tavaline narratiiv? Kuidas seda mõista? On see narratiiv, mille puhul ei keerutata, vaid jutustatakse midagi sirgjooneliselt? Usun, et Bolaño jaotuse taga peitub konflikt kahe impulsi vahel. Üks on massikultuuri antiintellektuaalne impulss, mis ei lakka tootmast monstrumeid ja lihtsaid jutustajaid – see lõputu hulk kirjanikke, kes kohanduvad, kes annavad järele teatud kirjaoskamatuse kiusatusele ja esitlevad ennast lugejatele (et neid mitte eemale peletada) kui mitteintellektuaale, kaugena seda sorti inimestest, kes ülemõtlemisega kõik segaseks muudavad. Teised põgenevad lineaarse narratiivi eest ning arutlevad raamatute üle ja esitavad küsimusi kirjanduse olemuse kohta, otsides pidevalt uusi vorme, et päästa arvukaid vanamoodsaid romaane ja halvasti kopeeritud avangardistlikke teoseid. Nemad hindavad lugude ülesehituses vanaaegset keerukust, olgu siis tegu Faulkneri või Macedonio (Fernándezi) stiiliga, vahet pole, peaasi et säiliks keerukuse vaim ja labürint.

Selles São Paulo Higienopolise linnaosa hotellis näib täna hommikul kõik justkui kokku mängivat kinnitamaks mulle, et need kaks kirjanduse tendentsi vastavad olemuslikult kahele võimalusele mõista maailma: ühe esindajad ütlevad, et elu ongi selline ja pole vaja selle üle rohkem pead murda, sest maailmas pole mingit varjatud mõtet, ja teised arvavad, et oleme sattunud valele planeedile, ja otsustavad elada ekslevat melanhoolikuelu, kelle suhtumist kirjeldab raskesti väljendatav taju, et nad ei kuulu siia ilma, et võib-olla ei kuulu me inimolenditena üldse sellesse maisesse enklaavi, kust me ennast leiame. Mõned nendest melanhoolikutest lähevad isegi kaugemale ja kahtlustavad, et meie lunastus peitub surmas, aga mitte sellises, mida tunneme meie, vaid teistsuguses, mis ei ole osa sellest ilmast … On selge, et nende kahe elule vaatamise võimaluse vahel on ilmne kuristik. Vägagi tõenäoliselt seesama, mis asub nende vahel, kes rahulduvad lihtsalt lugude jutustamisega (nagu nad oleksid alles hiljuti siia maailma jõudnud ja oleksid kõigest puutumata ega omaks ettekujutust, et keegi on kõigest sellest juba ammu rääkinud), ja nende, kes tunnevad vajadust konstrueerida neid lugusid teisiti ja keerulisemalt, pidades meeles, et kõike tuleb seostada ja uurida, alati üritada näha rohkem.

Teisisõnu: konservatiivsete lineaarsete jutustajate ehk positiivse üleskirjutajate trahteris (või tüütuses) ei seata maailma, nagu see meile on antud, kunagi kahtluse alla, aga teises äärmuses, keeruliste tüüpide kõrvaltänavas, kutsutakse esile negatiivset. Ühel või teisel viisil näivad seal kõik olevat seotud Kafka aforismiga „Oskan ujuda nagu teisedki, aga mul on teistest parem mälu ja ma pole unustanud, et kunagi ma ei osanud ujuda. Ja kuna ma pole seda unustanud, pole mul ujumise oskamisest mingit kasu, mistõttu ma ei oskagi ujuda“.

Keeruliste tüüpide tagasihoidlikus ja kohati hirmutavas keskkonnas – tõenäoliselt hämaras kõrvaltänavas, kus on karedad telliskiviseinad – peetakse kuriteoks lineaarse jutustusega kasutamata jätta üüratud võimalused, mida pakub lugu, mille edasiandmine nõuab leidlikku siksakki.

Samuti on tõsi, et kuna neil tuleb maksta oma julguse või melanhoolsuse eest, ei oska keerulised tüübid ujuda ja neil on vähem lugejaid, kuigi vaid vähesed jätaksid nad tunnustamata, sest nagu ütles Vargas Llosa, „nad jäävad alati meenutama uutele lugejapõlvedele ja kirjanikele, et see, mis kirjandust elus hoiab, on alati minna kaugemale, nihutada loomingu piire, uuendada ja muuta seda, mis juba olemas on …“

Ma armastan sügise viimaseid hetki, kui valgus, nagu tänagi, on nii ilus, et tundub identne sellega, mida nägid meie klassikud, võib-olla meie rahulikumad eelkäijad. Usun, et kogen praegu Higienopolises intensiivselt seda kummalist viivu, seda hetke, mil, ma kahtlustan, tahan minna kaugemale, kuigi võib-olla otsin ainult seltsi valgusest, mis valgustab mulle praegu kahte lehekülge Bruno Schulzi täielikust kirjavahetusest, kirjade raamatust, mille ma ikka ja jälle uuesti kätte võtan justkui vana palveraamatu, kus sisaldub kogu minu usk kirjandusse.

Ilmutuslik episood algab, kui Gombrowicz, kes on hetkeks muutunud lihtsameelseks inimeseks – ütleksin isegi, et puudutatuna massikultuuri neopopulismist –, jutustab Schulzile oma kirjas vestlusest ühe tundmatu naisega, arsti tütrega, kes nähtavasti ütles talle, et tema arvates on kirjanik Bruno Shulz „väärastunud haige või simulant, tõenäoliselt pigem simulant“. Episood jätab naerualuseks Gombrowiczi, kes esitab Schulzile väljakutse ennast kirjalikult kaitsta ja saab lõpuks Schulzilt suurepärase vastuse, mis annab küsimusele kallutatud vaatenurga.

„Miks osutavad Gombrowicz ja kunstnikud üldiselt tähelepanu avaliku arvamuse kõige rumalamatele ja matslikumatele väljendustele ja saavad neist isegi salajase naudingu?“ küsib Schulz.

„Kas teid ei hämmasta,“ küsib ta Gombrowiczilt, „teie tahtmatu tõmme selle poole ja solidaarsus sellega, mis tegelikult on teile võõras ja vaenulik?“ Teadvustamatu tõmme hullumeelse avaliku arvamuse poole, väidab Schulz, tuleneb meis kõigis juurdunud igandlikest mõttemallidest. Kui mõni ignorantne tundmatu süüdistab teda, Shulzi, „simuleerimises“, „tõstab teis [Gombro­wiczis] pead hämar ja hägune rahvamass nagu taltsutatud karu, kes kuuletub mustlase flöödihelidele“.

Tajun täiuslikult, kuidas see hommikune valgus – seesama, mida nägid kangelased ajal, mis tundub mulle praegu ainsa ajana – muutub üha intensiivsemaks, võib-olla selleks, et panna mind mõistma, et keerulisuseta kirjanikud moodustavad kamba taltsutatud karusid. Ja teised? Need, kes kõik keeruliseks ja hägusaks muudavad? Kas neile pole midagi ette heita? Noh, kõrvaltänavas on päevi, mil kohata võib ainult kupeldajaid, hulkureid, prostituute, psühhopaate, perverte ja röövleid. Päevi, mil sinna sattudes tuleb olla väga ettevaatlik, kuigi tegelikult on kõik õnnistatud hinged, sest nad väljendavad vähemalt Rilke kirjades avaldatud muret kunstniku kui kultuurimälu kandja kohustuse pärast. Võib-olla sellepärast tulevad kõrvaltänava erudeeritud kirjanike või keeruliste kujude järel alati mitmed vanad meistrid, surnud meistrid; kõik need, kes, nagu ütles John Donne, läksid ühel päeval valguse kuningriiki.

Mõtlen sellest kuningriigist, kui meenutan Schulzi juttu „Pensionär“, kus räägitakse lapsepõlvest ja kooli pimedusest: „Kuna polnud piisavalt valgust, oli õpetamine suuline – kõik tuli meelde jätta. Samal ajal kui üks luges monotoonse häälega ette, vaatasid ülejäänud poolkinni silmadega kuldseid nooli ja siksakke, mis väljusid lambipirnidest ja segunesid, sahisedes nagu hein, meie ripsmetega …“

Sestsaadik, kui seda juttu lugesin, näen keerulisi tüüpe nagu Schulz süvenemas lambipirnide siksakkidesse ja otsimas pidevalt salajast koodi. Kõrvaltänava viimast koodi.

Tõlkinud Martin Garbuz

Tsiteeritud teosed:

Mario Vargas Llosa, Un fuego de artificio. – El País 15. VII 2012.

Bruno Schulz, Correspondencia. Maldoror Ediciones, 2008.

Artikkel ilmus pealkirjaga „Tipos complicados” ajalehes El País 11. VIII 2012, http://www.enriquevilamatas.com/textos/relschulzb1.html.