Keltide kuningad, kangelased ja kurvad lood

Krista Kaer

James MacKillop, Keltide müüdid ja legendid. Tõlkinud Marek Laane. Tänapäev, 2011. 403 lk.  Keldi vanad lood ja legendid on seni jõudnud Eesti lugejani üsna juhuslikus valikus, kuid nüüd võib rõõmuga öelda, et ilmunud on väga kaalukas teos. Raamatut avamata võiks arvata, et see on järjekordne keltide müütide ümberjutustus, kuid tegu on pigem teatmeteosega kui ilukirjandusega. Raamatu autor James MacKillop on Ameerika muusika-, teatri-, filmi-, ja kirjanduskriitik, õppejõud ja loengute pidaja, kes on ka põhjaliku Oxfordi „Keldi mütoloogia  sõnastiku” autor.       

Kirjapanduna pärineb see tekstide kogum, mida nimetatakse keldi müütideks ja legendideks, Iirimaalt ajavahemikust VI – XII sajand,  Walesi puhul veelgi hilisemast ajast. Mujal keltide aladel kirjapandud tekste ei ole. Iirimaal panid need lood kirja varakristlikud mungad oma kloostrites, esialgu praeguseks enamasti hävinud käsikirjadena ning hiljem kopeerituna keskaegsetesse koodeksitesse. Neil käsikirjadel on veel ka lisaväärtus, sest sageli kirjutasid tekste kopeerivad mungad nende servadele omaenda luuletusi, millest üks tuntumaid on kindlasti „Pangur Bán”.         

Messe (ocus) Pangur Bán / cechtar nathar fria saindín; / bith a menma-sam fri seilgg, / mu menma céin im saincheird Munk jälgib siin, kuidas valge kass püüab  hiirt, ning võrdleb oma usinat kirjatööd kassi usina hiirepüüdmisega. Munkade usina tegevuse eest ollakse neile ääretult tänulikud, sest see on andnud tööd ja leiba tervetele põlvkondadele vanade tekstide uurijatele ning ohtralt inspiratsiooni kõigis kultuurivaldkondades. Muidugi vaieldakse ka selle üle, kas mungad kirjutasid kõik vanad lood üles täpselt nii, nagu need nendeni jõudsid, või andsid nad neile oma tõlgenduse. Hiljem pole kahtlemata  tõlgenduste puudust olnud ning küllap neid jätkub ka edaspidiseks.     

MacKillopi raamat on pigem ülevaade kui tõlgendus ning sobib oma põhjalikkusega nii  neile, kes keltide mütoloogiast midagi ei tea, kui ka neile, kes arvavad juba midagi teadvat. Ta alustab allikatest ja lõpetab mahuka bibliograafia ja tähtsamate nimede ja mõistete loendiga. Eriti tore on see, et on antud ka väga keerulise ja tihti nõutuks tegeva kirjapildiga nimede hääldus ning häälduspõhimõtete selgitus. Raamatu esimene osa annab järgmise kahe mõistmiseks vajaliku tausta, sest seal on autor kirjeldanud seda, mida praegu teatakse  keltide päritolust, nende maailmapildist, jumalatest, ühiskonnakorraldusest, pühadest ning siin- ja teispoolsusest. Et iidsed lood, legendid ja müüdid annavad ettekujutuse kunagise ühiskonna tavadest ja elukorraldusest, siis on osa müüte põimitud ka sellesse jaotusse. Huvitav on see, et barde või laulikuid on nimetatud üksnes möödaminnes kui druiidide üht kihti. Mõne iiri käsitluse kohaselt oli bardide positsioon keldi ühiskonnas väga kõrge ning sõna  ja laulu hinnati, austati ja mõnikord ka kardeti. Sõnaga võidi inimese saatust mõjutada ning öeldi, et ühtviisi halvasti võis tervisele mõjuda nii bardi solvamine kui ka bardi naiseks saamine. Usk sõna jõusse elab igatahes edasi, sest alles äsja needis üks iiri kirjanik ära oma kaks kolleegi, kes teda festivalitelki kuulama ei tulnud, vaid lobisesid selle asemel väljas. 

Kui bardidest on räägitud napilt, siis naistele on pühendatud ohtralt ruumi ning autori kodulehelt selgub, et naised keldi müütides ja ühiskonnas on ka üks tema populaarne loenguteema. Naiste rollid keltide ühiskonnas olid tunduvalt mitmekesisemad kui hilisemas kristlikus ühiskonnas ning neil oli ka rohkem õigusi. Tõenäoliselt oli naisi druiidide seas ja päris kindlasti lahinguväljal. Keltidel polnud sõjajumalat, kuid oli kolm sõjajumalannat Badb, Mórrigan ja Macha, keda mõnikord peetakse ka üheainsa jumalanna eri aspektideks. Keldi sõjakuningannadest kõige tuntum on ilmselt Boudicca, kuid ka „Táin Bó Cuailnge” (eesti keeles on see tõlgitud Cooley veiste äraajamiseks – siin ka ainus kiusatus tõlkijat parandada ning pakkuda välja, et veiste äraajamine oli vanasti ikka karjavargus) tegevuse käivitajaks on kaunis,  halastamatu ja sõjakas kuninganna Medb, kes valitses mehi nii mõistuse kui ka seksuaalsusega, väites, et tema rahuldamiseks läheb vaja kolmekümmet kahte meest.       

Kõige tuntum iiri kangelane Cúchulainn õppis sõjakunsti samuti naissõdalase juures. Igapäevaelu ei olnud muidugi nii värvikas nagu  lahinguväli, aga näiteks brehoni seadus lubas üheksat liiki abielu, kusjuures nende hulka kuulus nii see, kus mehel ja naisel oli vara võrdselt kui ka need, kus ühel või teisel oli parem varanduslik seis. Naine võis lahutada mehest vägivalla, abielurikkumise, impotentsuse või homoseksualismi tõttu. Ja kui meie Kalevipoja hukutas Soome sepa needus, siis Ulsteri mehed tõmbasid endale õnnetuse kaela just nimelt naise solvamisega. Nimelt hoopleb üks vapper  sõjamees, et tema naine Macha jookseb kiiremini kui ükski hobune. Rase Macha palub, et teda ei sunnitaks jooksma, kuid tema palveid ei võeta kuulda. Ta on sunnitud jooksma, jõuab tõesti ette kõigist hobustest ning sünnitab üle finišijoone jõudes kaksikud, kelle järgi saab nime ka kuningalinn Emain Macha. „Emain” võib iiri keeles tähendada nii kaksikuid kui ka sõlge. Karistuseks alanduse eest neab Macha ära kõik Ulsteri mehed, kellel juba habe kasvab,  ja nende järglased üheksa põlve kestel. Kui Ulsterit ähvardab suur hädaoht, vaevlevad kõik mehed viis päeva ja neli ööd sünnitusvalude käes.   

Raamatu teises osas käsitleb MacKillip iiri müüte, kolmandas kõmri müüte ning suulist pärandit teistelt keldi aladelt. Seda teeb ta rohkem teadlase kui jutuvestja kombel, kommenteerides ja selgitades nende konteksti ja seost teiste müütidega. Kirjanduslikku elamust  pole sealt mõtet otsida ning selle pakkumine polegi olnud autori eesmärk. Alati on ju võimalik lugeda Yeatsi või juba tõlgitud poeetilisi müütide ümberjutustusi. Teatmeteosena on „Keltide müüdid ja legendid” aga lausa suurepärane ning selle lugemine kuluks väga ära ka kõigile neile, kes armastavad fantaasiakirjandust, sest suur osa sellest põhineb just keldi müütide motiividel.   

Lõpetuseks võiks öelda, et vähemalt Iirimaal ei ole müüdid midagi sellist, mis jääb aegade hämarusse. Muidugi käsitletakse müütide motiive üha uuesti ja uuesti tänapäeva iiri kirjanduses ning tuntud kirjanikud teevad ka uusi tõlkeid iiri keelest inglise keelde. Nii näiteks on Seamus Heaneyl tõlked hullu kuninga Suibne (inglise keeles Sweeney) saatusest rääkivatest  müütidest, Táin Bó Cuailgne seni kõige kõrgemalt hinnatud tõlge pärineb luuletaja Thomas Kinsellalt. „Diarmuidi ja Grainne” loo tõi Paul Mercier 2002. aastal Dublinis lavale nii, et tegevus toimus rokkmuusika saatel Dublini kuritegelikus maailmas, ning peab ütlema, et see mõjus väga veenvalt. Pühas Brigidis on ühte sulanud kunagine Leinsteri kaitsejumalanna ja kristlik pühak ning Dundalki lähedal Faughartis seisab oja ja allika kaldal küll pühaku kuju, kuid sinnasamasse kõrvale viirpuude külge seotakse kingitusi ja ande (ka näiteks pastapliiatseid ja mänguasju) hoopis varasemale Brigidile. Uhked ja läikivad Dublini numbrimärgiga autod vuravad kohale, neist väljunud inimesed löövad risti ette, viivad oma kingituse keldi jumalannale ning võtavad siis kokakoola- või viskipudelisse allikast püha vett. Armagh’ krahvkonna Mullaghbawni kõrtsi terve üks külg on täis maalitud Táini motiividel. Ja ennast agnostikuks  pidav vanast suguvõsast pärinev iiri õpetaja räägib, et ööl enne tema isa surma kuulsid kõik ta sugulased banshee hala. Viiteid müütidele ja legendidele kohtab igal sammul ja seepärast oleks päris mõistlik enne Iirimaale tööle või reisile sõitmist heita pilk ka James MacKillopi raamatusse. Abi oleks sellest isegi Eestis, sest siis saaks teada, mida tähendab näiteks Pühajärveäärse iiri pubi Setanta nimi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming