Kes naerab viimasena …

Kristel Kiigemägi, Sirli Ojaste

Mihkel Mutt rahvaga. Simunas 2004.  Piia Ruber Mihkel Mutt. Kõik roosid ma kingiksin. Dramaatilised jutustused. Fabian, 2004.

See näidendiraamat on mõnus pila, mis jätab pärast lugemist tunde, nagu oleks vaadanud head inglise huumorisarja. Sõna- ja situatsioonikoomikaga naerutab ja liigutab Mutt lugejat hingepõhjani.

Kõik jutud sarnanevad temaatiliselt A. Kiviräha iroonilisele väikekodanluse pilamisele ja stiililt E. Õunapuu humoorikale grotesksusele. Nii sapp väikluse pihta kui ka absurdihuumor joonistuvad Muti lugudes aga intelligentsemalt ning stiilipuhtamalt välja kui eelmainitud autoritel ? kummaltki on kooritud kvintessents.

Kõikide lugude ekstravagantsed kujud (kasvatuses lodevust ja lõtvust põlgav pereisa, kes ise pikksilmaga naabritüdrukut piilub; tuulelipuna valitsevast võimust mõjutatav ?maasoolast? musterpedagoog jt) jäävad tegelikult tagaplaanile. Olulisemad on probleemid ning nähtused, mis panevad otsima paralleele oma ja lähedaste elust ning seega enda üle muigama ning pead vangutama. Et praegune õpetajaskond Eestis on vanusest tingituna suures osas pidanud mõned aastad tagasi oma õpilastele kõnelema kompartei tähtsusest jms ning nüüd kordavad sama iseenesestmõistetavalt Eesti vabariigi kohta, tasuks mängida ?Nupikut? näiteks suveteatris. Et stagneerunud pedagoogid läheksid ja naeraksid enda üle ise sellest aru saamata. Me ei taha aga siinkohal kritiseerida inimeste otsuseid ja valikuid ajas, millest meil tegelikult aimugi pole, vaid juhtida tähelepanu Muti poolt tõstatatud probleemile ? olukorra absurdsusele ja ka naeruväärsusele.  

?VILLU: Mäletad, kuidas ta Bre?nevi surma puhul nuttis? VELLO: Miks ei mäleta. T?ernenko surma puhul ulus ka. /—/ VILLU: Räägiti, et siis ka nuttis, kui Nõukogude Liit lagunema hakkas. VELLO: Ja siis olevat nutnud, kui Moskvas put? nihu läks. VILLU: Vabariigi taastamise puhul nuttis. VELLO: Ja olevat nutnud Balti ketis ja ütelnud, et need on rõõmupisarad. VILLU: Esimeste riigikogu valimiste ajal nuttis. VELLO: Aga minu käest küsis lõpueksamil, kas ma arvan, et sport ei olegi parteiline.? (Lk 85-86.)

Mutt mängib osavalt kli?eede ja väljakujunenud tõekspidamistega. Vanem põlvkond on süüdi noorte ebaõnnes, kõik ämmad on õelad, modernsus väljendub eelkõige homoseksuaalsuse aktsepteerimises ning käsitlemises ? kogu see soust on peenelt viimistletud eluliseks absurdiks.

Tervet raamatut valdav naer ja iroonia kulmineeruvad homeeriliseks lõkerdamiseks viimases ?jutustuses? ?Hauakivi?. Nime olemasolu ja koht hauakivil saavad saatuslikuks kahe põlvkonna perekondadele. Viimase lihvi probleemi mõttetusele annab Mutt loo kolme erineva lõpuga: vali ise, mis meeldib! Lakooniline-klassikaline, sentimentaalne või modernne-särtsakas ? kõik muidugi äärmuslikult kli?eelised! Põnevad ning stiilipuhtad kõik, aga nagu autor isegi ütleb, viimane neist särtsakaim. ? HELLE: Mis teid Sammalseljaga siiski sidus? Mida te tegelikult kõik need kaksteist aastat siin omavahel arutasite? Sa võid seda nüüd mulle öelda. Kõik on ju möödas. LEO: Me olime salapeded. Kõik see aeg. HELLE: Hea küll. Tea siis, et Silver on mu armuke. Me oleme harrastanud verepilastust. LEO: Mul pohhui. Püherda või hülgega. HELLE: Vaene sina. Mu arvamus natuke juba tõusis sinust. Aga nüüd… Ei, ma tõesti mõtlesin, et sa seda Kristelit kargad. Sulle ju meeldivad niisugused kitsaste puusade ja kõrge rinnaga. LEO: Ei, Kristel on Sammalselja tütar. HELLE: Mis sa sellega tahad ütelda? LEO: Kuulsid õigesti, Kristel on minu ja Sammalselja tütar. HELLE: Oot´ ma ei saa aru… Sinu ja Sammalselja tütar? LEO: Jah, ma olen esimene mees, kes sünnitas.? (Lk 159-160.) (Täpsustus: siiani on olnud Helle ja Leo abielupaar, Silver nende poeg, Kristel minia ning Sammalselg perekonnasõber.)

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming