Kes on, kes on kõige kurjem?

On olemas teadlik viha, mis mõnikord kasvab nii suureks, et muutub kunstiks. Seda näitavad eredad punkkogemused lõppenud sügisest.

JÜRGEN ROOSTE

Miks on inimese psühholoogia selline, et vihavalu summutab vahepääl aju­tegevuse? Et mõttejõud ei käi üle kehakurbusest ja raevust? Et peab sellega pikalt võitlema ja jändama ja väga tumedates kohtades enese sees rändama? Kas neil pikahabemelistel vaimsetel gurudel või joogamattidel õitsvail blondiinidel on … kõik korras? Ülikonnameestel, kes laupäevast rahvamaratoni jooksevad? Kanalid lahti ja leppimine südames ja oskus tõesti vaadata seda nii: mitte mina ei ole kurb ja vihane, vaid kurbus ja viha on praegu siin … minuga! Ma saan seda energiat uurida ja pruukida. Aga mina ise ei pea olema … kurb ega vihane … ega siis ka mitte armund vast? Ega siis ka vist mitte joovastunult rõõmus? Ma ei tea.

Äkki saab olla ka teadlikult vihavalus? Nagu mingis meditatsioonis-mantras? Kasutada seda samamoodi loomiseks ja enese keskendamiseks? Punk on olemuslikult raevukas, on loomu poolest võitlev. Jah, see on mingis mõttes sotsiaalne … alul 1970ndate vaeste briti või newyorki poiste protest oma alandatuse vastu. Ometi on see ikkagi ka egomaniakaalne, see on loomulik, individuaalne raev, nagu protopunkar Iggy Popi tekstides või John Lydoni mõneski laulus. Jah, ja nüüd on Beebilõust punkar. Korraga individualist ja sotsiaalne ulguja-prohvet.

Mind ajas jubedasti närvi see totakas diskussioon Bob Dylani ümber. Esiteks: laulutekstid, jah, ongi ka luule, on seda alati olnud! Teiseks – kes julgeb öelda, et Bob Dylan on vilets või keskpärane luuletaja … see ei ole teda viitsinud kuulata, tema lugusid, tema tihket poliitilist värssi, tema tugevaid kujundeid. Pooled Nobeli preemia pälvind poeedid-pässid on tema kõrval lihtsalt šleifiga põrsad, ilulevad klaaspärlimehed!

Freddy ABC

;paranoia kirjastuse sarjas „Armastatud klassikud“ ilmus hiljaaegu punkar Freddy esimene luulekogu „Sigalind“. Selle on koostanud Hasso Krull. Mulle Krulli töö imetlejana seekord ta valikud, esteetilised otsused ei meeldi. See raamat on peamiselt vanade Psühhoterrori hittide tekstid (ajast, kui Krull nooremana ise neid veel kuulas) + mõned üksikud uued minimalistlikumad asjad. Välja on jäänud seejuures mõni ikooniline ulg või hitt (nt „Teen mida tahan!“).

Punkgerenatsioon andis meile hulga põnevaid luuletajaid. Suurimatest punkpoeetidest oligi Freddy see, kel veel raamat puudu oli – ja ei, see on hää raamat, see annab ülevaate, see on nagu Freddy ABC. Aga ikkagi … ma südamest loodan, et see ei jää ta ainsaks raamatuks.

Punkluuletaja ja -muusik Freddy Grenzmann (1972) esinemishoos.

Antti T. Nissinen / Wikimedia Commons

Tõsi, siin on olulised tekstid, mis annavad võtme kätte, mis on punk, mida see mäss ja raev – ja raevukas ja isekas on Freddy ka inimesena – tähendab. Loos „Psühhoterror“ avaldub pungi mina-manifest. Freddy loetleb üles kes-mis ta kõik on, meeldivalt ja vastikult, see on kujundite jada ja nali. See on individualismi-kuulutus, mis pungile väga oluline … Muidugi on olemas Joe Strummeri ja The Clashi sotsiaalne üliteadlikkus-võitluslikkus (mis Freddys ei puudu). On Villu Tamme ja JMKE ökopunk ning kriitiline ajaloodiskursus. (Kus nüüd ütles, mis kuradi ajaloodiskursus – aga „Tere, perestroika“ polnud mingi vabadusvõitluslaul, see oli sügavalt sarkastiline ja pessimistlik pilalauluke.)

Veel: „Korter 13“ on nagu uus „Tagahoovis“, seitsme salmiga. Või „Angela“ – kohtumisest öös ühe kurva äratrööbatud piigaga, kelle eest tahaks kogu maailmale kätte maksta. Need pole rõõmsad ega ilusad lood. Miks peakski – ikka veel on Eesti elus nii valusalt punki, et saaks saja päevaga sada plaati ja katkemiseni kurvad lood ei saaks ikkagi otsa.

Ja siis on Freddys ehtsat pubekaraevu (arvatavasti teismelisena kirjutet tekst): ma vihkan õpse / ma vihkan kooli / ma vihkan valitsust / ja elektritooli / mina olend näinud / teie tõelist palet / ma vihkan teid / ma vihkan teie valet („Pettus“).

See raev, ühiskonnas mittehakkamasaamine. Mittetahtmine hakkama saada on alati ühenduses kurbuse ja kiusliku naljaga: naistele ma valetan / ja mehi ma ei salli / oma türast pole / miski mulle kallim // ja nii ma surengi / teil on muidugi kahju / mu esimesed punksaapad / isa põletas ahjus. Kas need kujuteldava Freddy või ta minategelase saapad oleksid täna museaalid? Kus muuseumis? Tahaks sellist, vabaduse-mässu-kurjuse-ilu muuseumi. Peab vist ise tegema kunagi. Või veel iroonilisemalt, nukramalt: tahan armastada / noort indoneesia poissi / tema hoolitseks mu eest / praeks riisi ja ei mõnitaks / kui ma purjus olen / ta hoiaks heaga / eesti nsv punkarit / kaduvat ahvi / valget relikti.

Grenzmann ei ole ses mõttes relikt, et on vähe panna elusaid-tegutsevaid punkareid ta kõrvale Eestis, kel oleks see plafatus ja viha alles (räpis mõni punkar veel tegutseb). „Sigalind“ pole ideaalne Freddy-raamat. Ma olen kunagi ammu saand lugeda ka patsahkamit ta muud hullu kirjatööd, kuuland teisi laule, mille tekstid siia pole pääsenud. Raamatu keskele poogitud fotode valik on juhuslik ja ilma mingi nähtava sügavuseta. Nende otsimisega on vist väga vähe vaeva nähtud. Pigem, mis kätte sattus ja uuemad olid … See on muidugi ka päris punk. Suvakas. Teen, mida tahan.

Kuulu poolest (s.t küsisin Hassolt ja autorilt endalt) Freddy ei sekkund. Huvitav, miuke see Freddy enda raevune-ilus Freddy-raamat tulnuks? Aga ta on liiga punk vist, et end sellise tühise asjaga vaevata … Liiga raevukas, liiga uhke.

Teadlik viha

Minu üks äratavam-valgustavam punkkogemus sest sügisest, sest viletsast ajast, on Andri Luubi lavastus „(Teisiti­mõtleja)“ Vaba Lava püünel. Ivo Uukkivi mängib sääl Aivot, vana punkarit, kes töötab teatrigarderoobis ja võitleb omaenda deemonitega. Ta peab käima kohustuslikus korras viharavil, psühholoog tuleb talle isegi tööle külla ja … (Eri etendusõhtuil kas Mari Abel või Laura Peterson. Nad on lahendanud rolli väga erinevalt, aga mõlemad sisemise hullusega, ise abi vajavate vihapundardena, raju!)

Mind puudutas see, kuidas Uukkivi toda kurba-vihast meest mängib. Seda, kellele ümbritsev on talumatu, ühiskond valelik, kelle parim sõber Koer on end ära tapnud, kes peab oma raevu ohjeldama.

Milleks seda ohjeldada? Miks ohjes hoida midagi, mis on loomulik? Me laseme viha pärast ja tõukel (sageli on see viha hoopis hirm) hulkadel valida võimule närused poliitikud, me mängime ühiskonnas lõputut vihamängu. Ja järsku see indiviid, kes justnagu ei kontrolli end … kes päriselt röögib ja võib kallale tulla, et tema on nagu … vihahaige? Aga kui see kõik teebki vihaseks?

Teatris Kelm lavastus Kristjan Sarve „Minu India“. Pikka-põhjalikku tutvustust lugedes jäi silma see lause: „Mis mõttes keegi istub ja Krishnale või Patanjalile mantrat laulab, kui ta majaümbrus, ta tänav, ta rannad ja pargid on täis prügi ning prahti? Jumalaid võib kiita ja nende poole palves pöörduda, ent koristama peab ikka inimene ise. Selle koha pealt ükski jumal abistada ei saa.“

Mul on tunne, et see süsteem, on ta siis loodus, Jumal, demiurg, Gaia või mingi palju suuremat aegruumi haarav mõtlemine … mis ta siis ka pole, aga ta tegeleb koristamisega küll! Millest muidu see viha ja ärevus ja rumalate võimurite hulk? Suur koristustöö on äkki juba aland? Võib-olla on Maal teatav isepuhastusvõime ja ta suunab meie geneetika ja kontrollimatu raevu sinnapoole, et me end ise hävitaksime?

Kas ei ole punk ehk teadlik vihaseisund, raev, protest? Selle vastu, et ollakse inimene, ühiskonna lammas? Et peatage maailm, ma tahan maha minna jne?

Me tänase muusika-luule-teatri see osa, mis ei ole ohjatud puhtalt turunduspüüdlusist, justkui adub toda paratamatut … Muidugi, eks pungi mässuvaim konserveeriti juba ammu Malcolm McLareni ja hiljem juba suurte korporatsioonide purki ja turustati ilusti pakendet mässutootena noortele tagasi, nii et see oligi äkki ka juba teater, mitte enam mäss, aga alati tuleb kuskilt uus vaba hingeke. Nukker-ilus-õrn mässaja, nagu „(Teisitimõtleja)“ Eliann Tulve mängitud gooti­plikast luuletaja garderoobis. Viimastel aastatel on nüüdisteater ja -tants olnud mulle selle pungi, vabadusetunde allikaks. „(Teisitimõtlejat)“ oli kohutavalt mõnus üle hulga aja nautida: see pole draamateatrilik püha õhku täis jama, vaid siiras inimlik asi, ehkki see on klassikaline, draamatekstist lähtuv lavastus. Nüüdisteater lõhub rohkem, me ei tea lõpuni, mis laval saab.

Veel üks positiivne punkkogemus oli sel sügisel MTÜ Vaba Vorm Eestisse toodud Teemu Mäki lavastus „Muutujad“. Teemu Mäki on eestlastele tuttav. Siingi asju hulluks keeranud (mäletate, Taavi Eelmaa ja see lipulugu?). Ja ta on pikalt oma elus viha ja vägivalda uurinud (mäletate, see kass, kelle ta tappis ja kelle lõustale siis onaneeris?). Üks ta väiteid, mida ta on paaris essees esitanud, on see, et ehk see inimene, kes tahtlikult teeb kurja ja valu, on kuidagi õiglasem, vähem valelik kui kõik need hulgad, kes teadmatult-tahtmatult teevad nii palju valu ja toodavad kaost ja hirmu ja piina (oma tarbimisharjumustega näiteks, hoiakutega või hoolimatusega).

„Muutujad“ on väga punk, sest sellel on üks oluline pungi tunnus: punk on alati teatavas mõttes amatöörlik (modernistlik „diletantlik“ kõlaks siin liiga esteet-kusipäiselt). Viis transseksuaali, kes räägivad lavastuses omaenda elukogemustest, on lihtsad inimesed, kes panevad end löögi alla. Kes heidavad enda üle nalja. Kes julgevad tantsida (koreograafia oli oivaline!), kuigi ei oska. Mida kuradit see tähendab: ei oska? See oli vist John Lydon, kes käratas, et kes kurat saab mulle öelda, et ma ei oska laulda? Kellele kuulub see monopol, et öelda, mis on laulmine? Laulan, kuidas tahan!

Väga punk on elada … sellisena, nagu sa oled, suhteliselt vabana. Sest seda pannakse pahaks. Vabadus on hirmutav. Julgus on hirmutav. Need tuleb maha pressida! Seepärast ongi olemas tanksaabastega ja üsna okkaline punk, kellele on raske lihtsalt pääle astuda. Kas või tennistega ja pintsakus punk, ilma igasuguse harjata. On olemas see teadlik loomulik viha, mis mõnikord kasvab nii suureks, et muutub kunstiks (sest kunst on inimene olemise atribuut, ta elamise viis!). Või hakkab inimest (ennast) ja ta ümbrust hävitama. Mõne kunstniku-looja puhul võib juhtuda vaheldumisi mõlemat. Ma tean, ma olen seda väga lähedalt näinud. Selles ja sellega elanud.

„Sigalind“ on oluline luuleraamat, sest see viib meid tagasi tähtsate mõtete, tundeplafatuste juurde. „(Teisiti­mõtleja)“ on väga oluline tükk, sest … mina tundsin end sääl küll ära, ma kardan, et liiga paljud tunnevad. Me oleme vihased. Aga see ei pruugi olla paha. See on ju loov jõud. Või noh, vähemasti on see purustav jõud …

Eestis on väga palju viha. Kes ja kuhu selle kanaliseerib, on juba iseasi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht