Kes on soome-ugri kirjanik?

Haritlased ei saa pidada silmas vaid oma huvi. Haritlaskond kannab vastutust oma rahva keele, kultuuri ja lõppude lõpuks rahva allesjäämise eest.

JÁNOS PUSZTAY

Soome-ugri kirjanike kongresside ajalugu on enam kui veerand sajandit. Esimene korraldati aastal 1989 Marimaal Joškar-Olas. Aastal 1993, kui kongress toimus Ungaris Egeri linnas, mis on kuulus romaani „Egeri tähed“ ning kunagise samanimelise Tallinna restorani järgi, asutati Soome-ugri Kirjanduste Assotsiatsioon. Sestsaadik korraldatakse assotsiatsiooni eestvedamisel regulaarselt soome-ugri kirjanike, kirjandusteadlaste ning tõlkijate kongressi soome-ugri-keelsetes iseseisvates riikides Eestis, Soomes ja Ungaris ning Venemaa soomeugrilaste aladel. Kongressist on saanud tähtis foorum, õieti võib öelda: tõeline liikumine. Silmapaistvat rolli on selles mänginud soome-ugri rahvaste kirjanduse uurija professor Péter Domokos, kes lahkus meie hulgast mõne aasta eest, ning Arvo Valton, suurepärane kirjanik, poeet, tõlkija ning aktiivne kirjanduselu korraldaja.

Soome-ugri kirjanduste assotsiatsiooni eesmärk on luua sidemed soome-ugri rahvaste kirjanike ning kirjanduse vahel, et saaks vahendada üksteise kirjandust ning paremini tundma õppida üksteise kultuuri. Püstitatud eesmärgid saab ellu viia ainult süstemaatilise tööga. Sihiteadlikku tegutsemist on vaja, nii nagu see oli näiteks XIII kongressi puhul 2015. aastal Ungaris Badacsonys. Kongressiga seoses anti välja umbes 30 antoloogiat eri soome-ugri keeltes. Antoloogiates ei populariseeritud ainult ungari kirjandust (teistesse soome-ugri keeltesse tõlgiti 50 kauneimat ungari luuletust ning 12 novelli), vaid tekitati ka isu saada rohkem teada Venemaa soome-ugri rahvaste kirjandusest: avaldati nende rahvaste 12 kauneimat luuletust.

Kirjanduse roll ühiskonnas

Kirjanduse tõlkimisel on psühholoogiliselt oluline mõju: see tõstab rahva kultuuri prestiiži ka omaenda rahva silmis. Milline on aga üldse kirjanduse roll ühiskonnas?

Soome-ugri kirjanike kongressil esinesid tänavu esimest korda nganassaanid. Valeria Bolgova (vasakul) tõdes, et nganassaanide traditsiooniline eluviis on hävimas, ning rääkis ka nganassaani keele raskest olukorrast. Üks viimaseid nganassaani keele kõnelejaid Nina Tšuntšunar (paremal) esitas laulu ning šamaani loitsu.

Pille-Riin Larm

  • Kirjandus rahva eneseteadvuse tugevdajana

Kirjandus on keele, kultuuri ning lõppude lõpuks ka rahva allesjäämise tähtsaid tegureid, eriti ohustatud rahvaste puhul. On üldteada, kui suur oli soome „Kalevala“ ja eesti „Kalevipoja“ tähendus soomlaste ja eestlaste rahvuseks kujunemisel, nende rahvaste tuntuks tegemisel ning nende eneseteadvuse tugevdamisel. Mul oleks hea meel selle üle, kui Venemaa soome-ugri rahvaste seas avaldaksid nende eeposed samasugust mõju.

Rahvuskeelne ilukirjandus tugevdab identiteeti ka iseseisva riiklusega ungarlaste hulgas, ennekõike diasporaas, vähemuses elavate ungarlaste seas, kelle olukord sarnaneb vägagi Venemaa soome-ugri rahvaste omaga.

Just identiteedi tugevdamise eesmärki teenisid mainitud 30 antoloogiat, ühtlasi tahtsime olla eeskujuks. Lootsime, et programmi „12 ungari kauneimat luuletust“ järgitakse. Kahjuks pole mul informatsiooni selle kohta, et meie keelesugulaste hulgas oleks sellesarnaste programmidega alustatud.

  • Kirjandus avaliku maitse kujundajana

Mainitud programmiga seoses kerkis küsimus, kas lugeja määrab, mis on kunst, või peab kunstnik lugejat kasvatama. Ungari lüürika kaunimaid luuletusi on Dezső Kosztolányi „Koidikujoobumus“. Luuletaja on valanud oma sõnumi vaheldusrikkasse vormi: luuletuses on vaheldumisi lühikesed ja pikad read, ka riimid pole reeglipärased. Ühte soome-ugri keelde aga tõlgiti luuletus, hoolimata sellest, et tõlkija pidi olema tuttav originaaliga, reeglipärase neljarealise luuletusena, kus kõigi ridade silpide arv on sama. Kui pöörasin sellele tähelepanu, et tõlke vorm ei vasta originaalile, kus see mängib tähtsat rolli, sain vastuseks, et nende rahvas tunnustavat kunstiväärtuslikuna ainult reeglipäraseid vorme. Olin sunnitud jätma selle tõlke välja andmata.

Küsimusi tekib ka seoses kirjandusloomingu sisuga. Kuni luuletuses on juttu kodumaast, emakeelest, luuletajat ümbritsevast loodusest, saavad kõik sellest aru. Kirjandus on aga temaatiliselt palju rikkam. Tüüpiline on, et filosoofilise sisuga ungari luuletusi pole mõnedesse soome-ugri keeltesse tõlgitud – ilmselt sellepärast, et sellesisulisi küsimusi pole nende rahvaste kirjanduses püstitatud …

  • Kirjandus huviäratajana

Kirjanduse ülesanne on äratada inimestes huvi ning tõsta nõudlikkust üldse kultuuri ja kunstide vastu – ja eriti ohustatud rahvaste puhul ka emakeele osas. Huvi emakeele vastu saab paraku äratada ainult juhul, kui luuletaja, kirjanik kirjutab emakeeles.

Emakeeles loodud kirjandus on keele ja rahva säilimise pant. Üha enam soome-ugri päritolu kirjanikke kirjutab aga ainult vene keeles. Tekib küsimus: millisest rahvusest ning emakeele ja eneseteadvusega on kirjanik, kes kirjutab ainult võõras keeles? Kirjaniku otsust tema karjääri silmas pidades võib mõista, aga ta ei edenda sellega oma emakeelt, ei toeta oma kultuuri ja rahva säilimist.

Haritlaskonna vastutus

Haritlased ei saa pidada silmas vaid oma huvi. Haritlaskond kannab vastutust oma rahva keele, kultuuri ja lõppude lõpuks rahva allesjäämise eest. See tähendab igal maal iga rahva puhul erinevaid ülesandeid, aga vastutustunde puudumine saab saatuslikuks igal pool ühtemoodi.

Küsin veel kord: kes ikkagi on soome-ugri kirjanik? Head kirjanikud, just vastutuse pärast oma rahva, keele ja kultuuri ees kirjutage ka omas emakeeles.

Nagu mainitud, on soome-ugri rahvaste kirjanduse vastastikuseks tutvustamiseks vaja süstemaatilist plaani. Süstemaatilisust on vaja selles, mida laseme tõlkida teiste keelde. Süstemaatiliselt on vaja ka pöörata vastastikku tähelepanu üksteiste kirjanduselu sündmustele, aastapäevadele. Esimese sammuna võiks välja anda kaks aastat tagasi Badacsony kongressi puhul avaldatuga sarnaseid sarju, ennekõike peaks aga kokku panema esinduslikud antoloogiad.

Tõlke eeldus on keeleoskus. Loomulikult on võimalik tõlkida ka vahendajakeele kaudu, aga see on riskantne isegi siis, kui vahendav tõlge on võimalikult sõnasõnaline ning lisatakse kommentaarid (nt luuletuste puhul vormiküsimuste kohta). Ka meie tegime niimoodi. Kui seda ei tehta, võib juhtuda nii, nagu juhtus minuga aastakümnete eest. Tõlkisin mari novelli originaalist ungari keelde. Töö ajal sain teada, et novell on juba ungari keelde tõlgitud. Võrdlesin kaht tõlget ja ei tundnud teksti ära! Kartsin, et olin tõlkinud valesti, kuid selgus hoopiski, et teine tõlge oli tehtud vene nn kunsttõlke põhjal. Tolle autor oli aga originaalteksti täielikult ümber kirjutanud.

Otse tõlkimiseks tuleb keelt osata ja selleks on vaja keeli vastastikku õpetada. Ammuaega rõhutan, et Venemaa ülikoolides peab soome-ugri erialade osaks saama soome-ugri keelte õpe, nii nagu see on Eestis, Soomes ja Ungaris. Kõnelen sellest septembris ka Komimaal Sõktõvkaris soome-ugri ülikoolide assotsiatsiooni istungil.

Hea tõlge eeldab peale keeleoskuse kirjanduse ajaloo ja stiilide tundmist. Selliseid teadmisi võib hankida näiteks tõlkijate seminaridel. Aeg-ajalt niisuguseid seminare korraldatakse, aga neidki peaks organiseerima regulaarselt.

Olen teadlik sellest, et programmi elluviimisel tekiks palju takistusi. Toon näite oma kodumaalt Ungarist: meil ei ole soome-ugri keelesugulusest rääkimine hea toon. Hoolimata sellest ilmub aeg-ajalt – tänu mõnele innustunud asjatundjale – soome-ugri rahvaste kirjanduse tõlkeid. Siira imetlusega ja – palun vabandust niisuguse sõnakasutuse pärast – kadedusega jälgime Arvo Valtoni fantastilist tõlkimis- ning kirjastamistegevust Venemaa soome-ugri rahvaste kirjanduse tutvustamise nimel.

Venemaa soome-ugri rahvaste kirjanike ees kuhjuvad teistsugused raskused. Väljastpoolt vaadates näivad nad lähtuvat riigi assimilatsioonipoliitikast, nende valikud võivad olla materiaalse iseloomuga, mis pole samuti poliitikast sõltumatu. Toetuse puudumine takistab nii emakeelse loomingu kui ka tõlgete väljaandmist, see omakorda mõjutab negatiivselt nende osavõttu kongressidest. Tundub, et poliitika mõjutab ka kongressi delegatsioonide koosseisu.

Emakeelse kirjanduse põldu harida, hõimurahvaste kirjandust tõlkida ja kirjandust populariseerida pole kerge töö. Kes selle ette võtab, peab loobuma mugavast suhtumisest.

János Pusztay on Soome-ugri Kirjanduste Assotsiatsiooni president. Artikli aluseks on 24. augustil Tartus XIV soome-ugri kirjanike kongressi „Ajalugu kirjanduses“ avamisel peetud kõne tõlkis kongressi puhuks ungari keelde setu eepose „Peko“, eepilised laulud „Neijo surmalaul“ ning „Suur saja“ ning kirjutas nende põhjal setu keele grammatika ja setu-ungari sõnaraamatu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming