„Kevade” 100

Doris Kareva

Äsja täitus 125 aastat Oskar Lutsu sünnist ja sada aastat legendaarse kooliromaani „Kevade” esmailmumisest. Sellega seoses on põhjust huvi tunda kirjandusõpetuse praeguse olukorra vastu. Kas ja mida „Kevade” ning eesti kirjandusklassika tänapäeva koolilapsele tähendab?Millised on eesti keele ja kirjanduse õpetamisel suurimad raskused?Millised meetodid on osutunud kõige tulemusrikkamaks?Kas peate lõpukirjandit vajalikuks?Kas noorte huvi kirjanduse vastu näitab ajas muutumise märke?Milline on olnud kõige rõõmustavam kogemus?Milliseid samme peate vajalikuks kultuuri- ja hariduspoliitikas? * Anu Kell, Gustav Adolfi gümnaasium Oskar Lutsu „Kevade” on kahtlemata igihaljas raamat, milles käsitletavad probleemid ja inimtüübid pole maailmas kuskile kadunud ega kao tõenäoliselt seni, kuni kestab inimkond. Muidugi võib iga raamatut lugeda erinevalt, otsida lihtsalt meelelahutust või süveneda probleemidesse, mida teoses on käsitletud. Kirjandusõpetaja esmaülesanne on panna õpilased mõtlema ja arutlema eluliste küsimuste üle. Selleks on väga head abivahendid just raamatud, ka kohustuslik kirjandus, mida käsitletakse koolis koos õpetajaga. Üksi lugedes laps kas saab aru teose taustast ja probleemidest või mitte, kirjandusõpetajaga koos mõtiskledes võib õpilane leida raamatust tabamatuks jäänud mõtteid ja aspekte.

Tänapäeval on „Kevade” raamat, mida loetakse põhikoolis. Minu arvates on seda õigem lugeda pigem 2. kooliastme lõpus või isegi 3. kooliastme alguses ehk siis 6.-7. klassis, kui õpilased on juba veidi küpsemad igasuguste probleemide üle arutlema. Mulle on alati olnud väga oluline ka see, et „Kevade” lugemisel tajuks õpilane ka ajaloolist tausta ehk siis XIX sajandi realismi probleeme Eestis. Põhikoolis süsteemselt kirjandusvoolusid ei õpita, küll aga on iga raamat oma ajastu kandja ning selle ajastu kontekstis on ka käsitletavaid probleeme lihtsam mõista. Seega alustamegi raamatu käsitlemist XIX sajandi lõpu käsitlemisega. Kas või näiteks see, miks Toots, kes ometi oli ju nutikas poiss, õppimisega nii hädas oli. 6. klassi õpilane seda vahest ise välja ei mõtle, sest tema ajalooteadmised pole veel nii põhjalikud, kuid kui talle on räägitud, et eesti talulapsed pidid Vene tsaaririigi korraldusel õppima Eestimaa kubermangu koolides sel ajal vene keeles, on pilt palju selgem. Tänapäeva õpilased oskavad vene keelt palju vähem kui näiteks inglise keelt ning neile on väga arusaadav, et vene keeles kõikide ainete õppimine oleks ülikeeruline.

Tootsi õpivõimekuse küsimust saab tänapäeva õpilasega käsitleda ka õpimotivatsiooni aspektist: tänapäeva lapsed on orienteeritud heade tulemuste saavutamisele, seega on õppimine neile tunduvalt olulisem kui Tootsi jaoks. Jällegi ajastu taustaga sidudes saavad õpilased muidugi aru, et Tootsil oli koolis õpituga elus palju vähem peale hakata kui tänapäeval, kui edukas põhikooli lõpetamine tagab sissesaamise gümnaasiumi, sealt omakorda ülikooli ja hea haridus on võti kõrge elukvaliteedi saavutamiseks. Tolleaegne 6-klassiline külakool kahtlemata eesti talulastele nii palju võimalusi ei pakkunud. Samas oskavad õpilased leida seoseid ka Tootsi edasise elukäiguga, kui ta „Suves” tuleb Venemaalt, olles oma aja kontekstis edukas ja haritud mõisavalitseja. Vene keele oskuseta poleks see tol ajal võimalik olnud, seega on võimalik jõuda järeldusele, et kõik kunagi elus õpitud teadmised võivad edaspidi elus kasuks tulla, isegi siis, kui ei osata mõne mõttetuna tunduva aine omandamist väärtustada. Nii et aspekte, mille abil saab 100 aastat tagasi kirjutatud teost siduda tänapäeva eluga, on „Kevades” väga palju.

Võib-olla tõesti ei tule 6. klassi õpilane ise kõikide nende vaatenurkade peale ning taustteadmisteta olekski seda raske nõuda. Sellepärast ongi „Kevade” minu arvates igihaljas raamat, pärl eesti kirjandusklassikas, mille käsitlemisest koolis kindlasti loobuda ei tohiks.

Kui väike prints tuli Maale ja kohtas pisikest lille, siis ütles see tagasihoidlik ja silmapaistmatu taimeke tähendusrikkad sõnad: „Inimestel ei ole juuri. Tuul ajab neid kord ühele, kord teisele poole”. Lill ütles veel, et inimesed on õnnetud olendid: nad ei tea, kuhu nad kuuluvad, sest neil pole juuri, mis annaks neile jõudu seista maailma tormituultes kindlalt ja vankumata. Minu arvates tuleb oma juurte tunnetamine osaliselt ka lugemisest, eriti muidugi oma rahva ja perekonna ajaloo tundmisest. Kui inimesel on püsivalt laotud vundament, millele toetuda, saab sellele ehitada ka kindlalt seisva hoone. Inimesed, kes on kasvades saanud aru, mis on õiged väärtused, ei tunne ennast kunagi juurteta olevat. Nad teavad, kuhu nad kuuluvad, mida nad elult tahavad ja ka seda, kuidas neid eesmärke saavutada. Tugevad isiksused kasvavad ühiskonnas, kus vanemad ja õpetajad on olnud piisavalt targad, et juhatada nad raamatute võlumaailma. Lydia Emilie Florentine Jannsenist poleks kunagi kasvanud Koidulat, kui papa Jannsen poleks olnud piisavalt tark, et lubada oma kirjasõnast huvitatud tütar suurte tõdede maailma. Meie juured ongi meie rahva huvi õppimise ja lugemise vastu, ja kindlalt oma maal seistes pole me enam õnnetud olevused, nagu arvas lill, vaid mõtlevad inimesed iseseisvas riigis.

*

Eesti keele ja kirjanduse õpetaja peab kindlasti arvestama sellega, et õpilasteni jõuab tohutu hulk informatsiooni nii interneti kui televisiooni vahendusel. Faktiteadmisi saab õpilane kätte igalt poolt, kui tal selle vastu vähegi huvi on, nii et õpetaja peaks pigem suunama õpilast õigete väärtuste juurde ja aitama õigete valikute tegemisel. Kirjandus on erinevate väärtushinnangute üle arutlemiseks muidugi hindamatu varasalv. Eneseväljendamise ning erinevate väärtushinnangute vahel orienteerumise oskust on igal inimesel vaja ka tänapäeval. Kui õpetaja suudab õpilasele selgeks teha, et sõna jõud on üks vägevamaid relvi ja selle perfektne kasutamine on võti edukuse juurde igal alal, ei vaidlusta ükski õpilane eesti keele ja kirjanduse õppimise vajalikkust.

Tänapäeval on õpetaja olla võib-olla suurem väljakutse kui eelmisel sajandil just sellepärast, et taustamüra on meie ümber nii palju. Selleks, et õpilased õpetajat aktsepteeriksid, peaks tänapäeva pedagoog olema kursis sellegagi, mis huvitab tänapäeva õpilast ka väljaspool konkreetset tundi. Kool on ühiskonna väike mudel ja peegeldus ning kõik ühiskonna väärtused ja probleemid jõuavad ühel või teisel moel ka tundidesse. Kui võrdleme tänapäeva õpetajat XIX sajandi lõpu õpetaja Lauriga, siis tol ajal oli õpetaja tõepoolest maa sool, võibolla ainuke haritud inimene selles piirkonnas. Seega oli just õpetaja isiksus ja sisemine motiveeritus võtmesõnadeks ja täpselt samamoodi on see ka tänapäeval, kuigi muutunud on õpetaja roll. Et olla hea pedagoog, ei piisa enam vaid aineteadmistest. Kuid muutumatuks on jäänud fakt, et õpetaja isiksus on äärmiselt oluline – ka tänapäeval suudab õpilasi innustada ainult tõeliselt motiveeritud õpetaja, ükskõikselt seda tööd teha ei saa.

*

Ma pean ennast suhteliselt innovaatiliseks õpetajaks, kes kasutab tunnis enam-vähem kõiki tehnikasaavutusi, mille abil tundi huvitavamaks teha. Ometi olen sügavalt veendunud, et hea õpetaja saab töötada ka vaid kriidi ja tahvliga. Võti on just õpetaja isiksus: kui õpetaja on huvitav inimene, oma aine andunud fanaatik, kes suudab oma vaimustuse ka õpilasteni viia, siis on igasugused tehnikasaavutused ja innovaatilised meetodid vaid lisaväärtused, mitte kõige olulisemad. Ükskõik kui kaugele areneb tehnika, ükskõik kui uuendusmeelseks ei muutu inimkond – mitte miski ei asenda iial inimest.

On muidugi suurepärane, et tänapäeva koolides siiski on võimalik oma tundi huvitavamaks teha kõikvõimalike meetoditega. Näiteks itaalia renessansist rääkides võin ma tausta illustreerimiseks kirjeldada, kui suurepärane on Michelangelo loodud Sixtuse kabeli laemaal, kuid on siiski hoopis teine asi, kui saan värvilise pildimaterjali projektoriga suurelt seinale kuvada. Ja Tallinnas töötava õpetajana on mul ka suurepärane võimalus külastada õpilastega võimalikult palju muuseume, teatrietendusi ja näitusi. Teeme seda väga tihti, kõik see on olnud väga rikastav ning osutunud ülimalt efektiivseks.

*

Lõpukirjand on vajalik igal juhul ja igaühele, sest eneseväljendus- ja arutlemisoskus on intelligentse inimese vältimatu eeldus. Ma ei kuulu nende hulka, kes väga pooldavad eksami uuendamise nimel tekstitöötluse osa juurdetoomist, sest eriti ilukirjanduslike tekstide tõlgendamine on väga subjektiivne ja selle hindamisel on raske tagada absoluutset objektiivsust, mis on eksamitööde hindamisel oluline. Lisaks kontrollime praeguses koolisüsteemis funktsionaalse lugemise oskust nii 6. klassi eesti keele tasemetöös kui 9. klassis põhikooli eesti keele ja kirjanduse lõpueksamil, seega puudub minu arvates vajadus seda taas kontrollida gümnaasiumi lõpus. Pigem pooldan pikemat kirjandit, millest selguks abituriendi silmaring, arutlemis- ja eneseväljendusoskus. Ma ei ole kirglikult uue eksamitüübi vastu, kuid kui oleks valida, eelistaksin siiski pikemat eksamikirjandit, sest tekstiloome oskus gümnaasiumi lõpus on minu arvates vajalikum. Ja kui õpilane ei suuda arutleda, puudub tal ka funktsionaalse lugemise oskus, nii et see selgub kirjandist nagunii.

*

Mul on kahju kõikidest inimestest, kes arvavad, et lugemine on Sisyphose töö, kes pole avastanud seda sügavate naudingute allikat ja kes raiskavad oma lühikese elu mõttetute pisiaskelduste peale. Koolis õpetajana töötades kohtan sellist suhtumist aeg-ajalt. Mõni aeg tagasi vaidlesin 8. klassi õpilastega, kes püüdsid mulle selgeks teha, et Howard Pyle’i raamatu „Kuulsa Robin Hoodi lustakad seiklused” lugemine on mõttetu ajaraiskamine. Ma ei hakka meie vestlust üksikasjalikult kirjeldama, aga kui jäin oma nõudmistele kindlaks, lõppes lugu intsidendiga, kus üks enne väga agressiivselt raamatu mõttetust mulle tõestada püüdnud tüdruk hakkas sama raamatu arutlustöö ajal nutma – sest nimitegelase kurb saatus läks talle nii hinge … See oli üks ülendavamaid hetki: kui üks raamat suutis esile kutsuda nii sügava emotsiooni teismelises, kes enne väitis, et selle lugemine on mõttetu ajaraiskamine, siis tundsin, et minust on inimkonnale midagi kasu olnud. Ma olin suutnud viia noore inimese raamatute võlumaailma, ma olin talle selgeks teinud, kuivõrd nauditav võib olla sõna jõud. Sellised hetked on ülendavaks kompensatsiooniks kõikide nende (t)öötundide eest, mille eesti keele õpetaja veedab kodus oma pere arvelt näiteks kirjandeid parandades. Ja mis sai edasi? Võin uhkusega öelda, et kui pakkusin samale 8. klassile võimalust tulla vabatahtlikult minuga Estoniasse vaatama balletti „Kolm musketäri” (sest ka selle raamatu olime eelnevalt läbi lugenud), siis tuli klass minuga kaasa 100% – kõik 32 õpilast. Mõni läks üldse elus esimest korda Estoniasse, mõni vaatas esimest korda balletti, mõni pidi selleks lipsu laenama, aga keegi ei öelnud, et see on mõttetu ajaraiskamine. Tilk tilga järel taob vesi ka kivi sisse augu…

See oli ainult üks näide, neid võiks tegelikult tuua veel palju. Rõõmu teeb, kui 12. klassi õpilane saadab mulle kirja, kus jätkab huvitavat mõttearendust, kas Bulgakovi romaani „Meister ja Margarita” ja Murakami romaani „Kafka mererannas” tegelaste vahel on käitumisseoseid või mitte … Järelikult mõtles see inimene ka pärast kirjandustunni lõppemist veel nende probleemide peale, seega polnud see mõttetu probleem, mida ainult tunnis käsitleti ja mis pärast tunni lõppu kohe ununes.

Tänapäeva noored inimesed on väga arukad ja huvitavad, nendega kirjandustunnis kõikvõimalikke probleeme arutledes unustan aja kulgemise ja tunni lõppu kuulutav kell tabab meid tihti ootamatult. Mulle meeldivad inimesed, kellel on oma arvamus, kes julgevad vaielda ning kellel on ka piisavalt lai silmaring, et oma argumente näidetega teostada. Õnneks on minu õpilaste hulgas selliseid inimesi palju. Ja olen ka veendunud, et just sellised inimesed viivad maailma edasi ja saadavad elus edaspidi korda suuri tegusid.

*

Hariduspoliitika kõige teravam küsimus on õpetajatöö väärtustamine, ükskõik mil moel seda siis tehakse. Eesti Vabariigis on õpetaja prestiiž kahetsusväärselt madal ja eelkõige sellega tuleks tegeleda. Kõik inimesed käivad mingi eluperioodi koolis ning kool ja kodu on eelkõige olulised inimeseks kasvamisel ja õigete väärtushinnangute tekkimisel. Kui õpetajatöö prestiiž ning sellega koos ka palk on madal, siis ei teki ka elutervet konkurentsi ning polegi võimalik kooli valida häid õpetajaid, sest hea, kui neid on niigi palju, et tunnid antud saavad. Sellepärast osalen kindlasti ka streigil, kui see teoks saab – et teadvustada ühiskonnale, kui oluline on õpetajatöö väärtustamine. Raha pole Eesti Vabariigist kindlasti otsas, küsimus on lihtsalt valikutes, kuidas seda jagatakse. Õpetajad pole ahnemad kui teised inimesed, aga see pole töö, mida suudaks hästi teha igaüks – see on haritud ja motiveeritud spetsialisti valdkond ning seda peaks riik suutma kõrgemalt väärtustada. Praegu töötavad paljud õpetajad mitmel kohal või teevad lisatööd, lihtsalt selleks, et jõuaks makse maksta ning saaks ka oma lastele elamisväärse elu võimaldada. See aga ei soodusta kuidagi õpetajatöö kvaliteedi tõusmist. See küsimus peaks huvitama kõiki inimesi, sest kõik lapsed käivad koolis ja iga vanem tahab, et tema järeltulijaid vormiks särav pedagoog. Kui aga õpetaja on ületöötanud, väsinud ja tüdinenud, kust peaks tulema siis sära, millega sütitada oma õpilasi? See on minu arvates peaküsimus, millega Eesti Vabariigi valitsus peaks hariduspoliitika kujundamisel tegelema.

*

Priit Kruus, Vanalinna Hariduskolleegium

Esimene mõte on, et „Kevadel” ei ole kindlasti sellist tähendust, nagu oli veel paarkümmend aastat tagasi. Kuid see mõte põhineb oletustel. Võib-olla on praegugi veel perekondi, kes kogunevad pühapäeval televiisori ette filmi”Kevadet” vaatama, kartulisalat ja õunakook laual. Samuti on võimalik, et „Kevadet” ka loetakse mõnes peres (ehk isegi lastele unejutuks). Puudub usaldusväärne ülevaade ka näiteks sellest, kui palju kasutatakse filmi- või raamatu-” Kevadest” pärit paroole igapäevaelus. Klassiruumi ja koolikoridori põhjal jääb mulje, et need on kadumas (koos „Viimse reliikvia” varasalvega). Niisiis ikkagi paistab, et „Kevade” hõng on tunduvalt nõrgenemas. Aga kas see tähendab, et „Kevade” kui tüviteksti haare kaobki ja noori enam ei kõneta?

Usun, et siiski mitte. Õpilased leiavad nüüdki teosest üles need kvaliteedid, mis teevad „Kevadest” klassika (ja siinkohal polegi vaja filmi või muu massimeedia tuge à la „Harry Potter”). Tänasele kooliõpilasele tähendab „Kevade” jutustust, kus esitatud peamiselt (ehteestlaslikke) tegelastüüpe. Galerii on ju lai: boheem Imelik, kiuslik Teele, uljas Toots, nohik-pugeja Kiir ja „emo” Arno. Kui lugeda õpilaste kirjandeid, siis just ehedate, tänaseni äratuntavate tüpaažide kirevus ja tegelassuhete psühholoogia on see, mida märgatakse kõige enam. Ja selles vallas on „Kevadel” palju pakkuda: Arno ja Teele südamlikud vestlused koduteel ja Teele kahepalgeline intrigeerimine Imelikuga suheldes, Kiire antvärgi-mentaliteet (mis haakub ka tänaste uusrikaste vaimse kadakasakslusega), Tootsi tegelikult üsna mitmekihiline isiksus (lisaks tembutamisele on ta ju kirglik raamatuhuviline, teose lõpus aga vaevleb gümnaasiumilõpetajale omaselt karjäärimurede küüsis).

Niisiis on ka põhikooliõpilased võimelised ise nägema, et „Kevade” pole pelk lastelugu, kuidas Toots saunaakna katki lasi ja Arno jõuludeks viiuli sai. Nii nagu gümnaasiumis Tammsaare „Tõe ja õiguse” I osa puhul astutakse samm edasi realistlikust talupojaelu kujutamisest ja kõneletakse teose filosoofilisest tasandist. Palju räägitakse suurest väljakutsest, kuidas saada lapsed lugema. Noorsoo lugemisharjumusest sõltuvat meie (kirja)kultuuri elujõulisus. Olen nõus, aga vähemalt sama suur väljakutse on saada lugema ka vanemad.

Noorte lugemuse probleemi esile tõstes on täiskasvanud tihtipeale kas ülekohtused või empaatiavõimetud. Me ei saa panna näiteks üht 15aastast õnnetut raamatukauget last olukorda, kus a) ta kuuleb näiteks raadiost, kuidas kuri kultuurionu nimetab temasuguseid mõttelaiskadeks ja lodevateks, b) raamatutest räägitakse talle 2×45 minutit nädalas, c) ümbrus on täis traadita võrku ja vilkuvaid ekraane, mis ronivad ka taskusse ja on tagatipuks lummanud isegi tema vanavanemad. Ja isegi kui noor kohtab paar korda nädalas entusiasmist krõllis silmadega õpetajat, muutub kirjandustund vaid üheks reklaamipausiks ja raamat üheks tooteks teiste seas. Noore valik selles olukorras on ettearvatav.

Seega, kirjandustund võib õpetada lapsele kirjanduse tõlgendamist, võib teda ka innustada mõnda raamatut kätte võtma, kuid peab olema vaba vastutusest säilitada üksi omal jõul eesti kirjakultuur. Tuleb jälgida, kuidas arusaam lugemisest on muutunud. Näiteks on paigutatud uuringutes laste vaba aja veetmise harjumuste kohta ühele pulgale lugemine ja trenniskäimine. „Mul pole aega lugeda, ma käin ujumas.” Midagi on selles lauses ju kummalist.

*

Lugemishuvi äratamiseks on pedagoogilise mäejutluse kõrval veel üks võimalus: tuleb tekitada aeg ja ruum, kus õpilased vabas vormis omavahel raamatutest rääkida saaksid. Põhikoolis on heaks nipiks lugemistund. Iga õpilane võtab oma lemmikraamatu kaasa ja 45 minutit on klassis ainult nohisemine ja paberikrabin. Ja vahetunni ajal – enne ja pärast tundi – tekib spontaanne vestlus, teoste võrdlemine („Mis sa kaasa võtsid? Ähh, seda ma juba laugesin, loe parem seda …” – ka „Kevades” on selline stseen, muuseas). See idee, mille autor on minu hea kolleeg Igor Kaasik, on väga lihtne, kuid töötab: õpilane räägib raamatutest koolis oma eakaaslastega, lisaks on suur tõenäosus, et eelmisel õhtul kodus lektüüri valides räägib ta lugemiseelistustest ka oma vanematega. Ka kõige raamatukaugemas peres tekib küsimus, mida võiks lugeda – ja kuna valik on vaba, ei teki ka kulunud kirumist kohustusliku kirjanduse nõmeduse teemal. Gümnaasiumis on vilja kandnud rühmaarutelude, õpilaste ettekannete ja õpetaja „reklaamiminutite” kombineerimine. Kõige rõõmustavam kogemus on olnud, kui õpilane, kes enne luges ainult ajalehti, võttis pärast kursust „Realism maailmakirjanduses” eesmärgiks lugeda läbi kõik Balzaci teosed.

*

Lõpukirjand oli suuresti seotud lugemisvajaduse põhjendamisega. Näiteks pakkus see hea võimaluse innustada lodevamat õpilast: kui sa raamatuid ei loe, siis sa grammatikat ei õpi, mõtteid sõnastada ei oska ja tagatipuks ülikooli ei saa. Ühtlasi tundub, et lõpukirjand oli oluline kultuurimärk, mis osutas millegi tähtsa püsimisele. Uus eksam nõuab kiiret teksti analüüsimise ja lühiarutluse kirjutamise oskust. Viimane sarnaneb ajalehekolumniga, mis tuleb õpilasel ka ise pealkirjastada – siitki leiame näite, kuidas praegust kirjakultuuri mõjutavad meediaformaadid. Kokkuvõttes on ka uus eksam tänasele õpilasele jõukohane eelkõige siis, kui säilib lugemisharjumus. Aeg näitab, kas süsteemi muutmisega läks ka midagi kaotsi või mitte.

*

Edward Kess, Tallinna Lilleküla gümnaasium

Kirjandustunnis on alati kevade

Eesti kirjanduslugu on jõudnud aega, kus mitmed kanoonilised tekstid jõuavad ümmarguste tähtpäevadeni, nii on „Kevade” saanud 100, „Kadril” täitunud hiljuti 50, „Kõrboja peremees” saanud 90, „Mahtra sõda” 110, „Väike Illimar” 75. Klassika on ilus, süžeed köitvad, kuid sadakonna aasta taguste teoste kõnekus jääb näoraamatuid lugevatele ning aipoodivatele teismelistele kaugeks. Muutunud aja ja muutunud lugeja tõttu on kirjandusõpetajal väga suur roll valida tulevaste teadlike kirjanduse tarbijate kujundamiseks innustav, intrigeeriv ja köitev lektüür.

Paratamatult jäävad vanema põlvkonna lemmikud üha kaugemaks. Üks lapsevanem kirjeldas mulle oma tütre „Kevade” lugemiselamusi, mis tublile viiendikule osutusid pigem kannatuseks kui ootuspäraseks rõõmuks. Aegade jooksul põlvkondi naerutanud Tootsi äpardused ja kurja köstri kärgid olevat tekitanud vaid küsimuse, kus see nali on, köster ja kellamees vajanud aga selgitust. Pojaga olevat aastate eest olnud sama lugu. Kui lõppes „Kevade”, saabus koju taas rahu. Samasuguseid emotsioone olen kogenud „Kadrigagi”, kus elustiil ja probleemistik tekitab õpilasele rohkem õlakehitust ja lehekülgede läbinärimist, pisaraid ja piinu kui äratundmist, peategelasega samastumist ning muhedaid muigeid.

Kui soovida, et kasvaks lugev noor, kes tulevikuski raamatukogudest ja -kauplustest kirjanduse üle leiaks, siis ainult karge ja karastunud klassikaga seda ei tee. Kohustuslik kirjandus või tunnis tervikuna käsitletavad teosed võiksid pakkuda noorele rõõmsaid hetki. Vana aja noorte mängud võivad tekitada rohkem nutuvõru. Kümnenda klassi alguses küsin ikka noortelt, kes mitmeist koolest tulnud, milline on nende viimane lugemiselamus. Kõlama jääb ikka põhikooli viimane ilmselge kohustuslik teos („Külmale maale”, „Väike Illimar”), vähesed olid suvel endale raamatust seltsilise leidnud („Näljamängud”, „Minu…” sari). Kui vinnilises ja õrnas eas peab ette võtma rännaku kirjanduse külmale maale, siis vaataks parema meelega filmi või paneks klapid pähe.

Lugemislauda tuleb muuta, uus aeg vajab uusi kangelasi, klassikanimistu täiendamist. Kadri võiks vabalt pensionile jääda ning anda teatepulga Supilinna Rampsu salaseltsi tüdrukutelepoistele, Luts Priilinnale või Karule. Indikaator-õpetaja märgaku: kui suudab kirjandustunniks „Libahundi” või „Teraspoisi” läbi lugeda, siis suudavad nooredki, kui ei köida, siis ehk kaeks, mida värsket tulnud.

Teoseid, mida noortega lugeda, on mitmeid, muret valmistab uue kirjanduse kättesaadavus. Selleks, et õpilased lugemisega oma teksti- ja mõttemaailma arendaksid, et ühislugemise ja -arutelu käigus oleks võimalik tekitada emotsioone, vahetada kogemusi, töötada meeskonnas, valib õpetaja need raamatud, mida on raamatukogus piisavalt. Tallinnas ja mõnes linnas on kirjandusnimekirja kergem muuta. Kooli- ja linnaraamatukogudega (ka kauplustega) kokku saavad noored raamatu kätte. Mujal Eestis võib „Nullpunkti”, „Musta varest” või „Ingleid 6. b-s” ollagi üks kogu piirkonnas. Kirjandusõpetaja on sundseisus: valik olematust valikust. Rohkem kui 20 aastat tagasi koolidele trükitud toonaseid suure tiraažiga „Mahtra sõdu”, „Kauka jumalaid”, „Mäeküla piimamehi” on riiuleilt vabalt võtta, eks siis neid loetaksegi.

Kui see valik jääb noore ainsaks kokkupuuteks kirjandusega, siis ei saa tulevasele täiskasvanule ette heita, et peale Cartlandide (kui üldse) produktsiooni muud lugeda ei taha. Kultuuriministeerium on tegemas teoste nimekirju. Tuhina valguses võiks mõelda selle peale, et koolegi varustada heade noorteraamatutega täpselt selles mahus, et klassitäis lapsi saab lastele omakorda rääkida, kus „Mina olin siin” pani judinad seljal jooksma või „Hirm pole tähtis” tekitas hurmavat pinevust. Teadsin, et mu kooliraamatukoguhoidja hakkab muhedalt naerma, kui ütlesin talle unistavalt, et „Iidsete aegade lugude” uustrükki võiks võtta 30 tükki. Ma ei eksinud.

Kui praegune eesti kirjandus hakkab sundeksemplarena jõudma raamatukogudesse, küll siis jõuaksid õpetajad häid tekste tunnis kasutada rohkemgi – kergem noort katkendiga raamatuni suunata. Õpetajana pean oma südameasjaks, et eilne Alveri debüüdipreemia või Tuglase novelliauhinna laureaat oleks täna kirjandustunnis arutluse all, hoolimata paljunduslimiidist. Tulemus ei lase end kaua oodata, sest vähemalt üks ema sai pojalt jõulukingiks Margus Tamme „Unesnõiduja”, poiss põhjendas, et kaks oli ühes: kingitus ja ise sai lugeda.

Kui kultuuriministeeriumil lisaks kultuuriajakirjanduse tellimiseks läheb, siis miks mitte premeerida neid, kes eesti kirjandust koolis elus hoiavad, sund-Vikerkaare, sund-Loomingu ja sund-Värske-Rõhu aastatellimusega, s.o ühele väljaandele 1300 tellimust rohkem. Võidaksid kõik.

Kirjandustundide elavdamiseks võiksid ka kirjanikud mõelda, et tõestamaks kirjanduse elusust oleks ilus ja lugejat kasvatav külastada lahkelt koolitunde. On kirjanikke, kes ei ütle ära ja lähevad võimaluse korral teise Eesti otsagi lugejaga kohtuma. On kirjanikke, kes ise pommitavad emakeeleõpetajaid e-kirjadega, et ainult tundi kutsutaks. On kirjanikke, kes küsivad kohe raha. Muidugi oleks õpetajal hea tasuda kirjanikule kogu vaev, mida viimane näeb. Siin tuleb õpetaja valehäbi (sic!) mängu ehk mõistminegi, kuidas kutsuda kirjanikku, kui saab pakkuda vaid kuuma käepigistuse, tassi kohvi ja ühe vestlusringi noortega. Olen umbes-täpselt samadel põhimõtetel meelitanud tundi Kiviräha, Karu ja Kareva. Loodan, et võitsid kõik ning kõige rohkem nende jätkuvad teadlikud lugejad.

Kultuurkapital rahastas 2010. ja 2011. aastal Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi ja Kirjanike Liidu ühisprojekti „Kirjanik kooli”, kus koolid valisid meelepäraseid kirjanikke, emakeeleõpetajate selts vahendas ja kirjanike liit lõi kontakte. Tulemus oli kaunis, võib korrata.

Kirjandustunnis peab olema alati kevade, et lugeda veidi mullust ja hästi säilinut. Loeks aga uut seemetki, millest teps mitte kõik sügiseks viljaks ei valmi, kuid on ikkagi märk, siin ja praegu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming