„Kevade” kirjutamise lugu

Aivar Kull

Oskar Lutsu „Kevade” kirjutamise viieaastane lugu on pikk, põnev ja mõneti isegi salapärane lugu. Sest anne on ju alati saladus ning suur anne on suur saladus ja mõistatus, mida me võime pigem vaistlikult aimata ja tabada kui et loogiliselt analüüsides seletada. Luts ise on oma mälestustes ja mõnedes intervjuudes küll rääkinud „Kevade” kirjutamisest, kuid ikka väga põgusalt ja ülelibisevalt, enamasti vaid mõne lausega. Neid lausejuppe kokku kogudes meenus mulle nõukogude ajal ilmunud eesti kirjanike koguteos „Teose sünd”, mille arvustajad tegid huvitava tähelepaneku: mida keskpärasem kirjanik, seda sõnaohtramalt ta pajatas oma hindamatute teoste sünnilugusid, tõeliselt head kirjanikud olid hoopis napisõnalisemad. See sõnakehvus ja lausa kõrvalepõiklev tagasihoidlikkus on loomuomane ka Oskar Lutsule, mis ei tee „Kevade” loomisloost ülevaate andmisest muidugi mitte lihtsat ülesannet. Seda enam et ka otsest loominguloolist materjali, käsikirju ja kirju neist kaugetest aegadest on säilinud suhteliselt napilt. Ent seekord ei tahakski ma anda mingit põhjalikku samm-sammulist ülevaadet „Kevade” kirjutamisest, vaid pigem veidi meenutada neid olusid, tingimusi ja takistusi, mida noor kirjanik pidi ületama, et oma esikteost ilma saata. Tõepoolest, „Kevade” kirjutamise lugu on lähemalt vaadates lausa üks suur raskuste, takistuste ja äparduste lugu, nii et mul on kiusatus tsiteerida teosest kirjaniku enese sõnu: „Nagu näha, on minule osaks langenud rohkem teiste äpardusist jutustada, kui nende kordaläinud ettevõtteist. Aga mis on kogu elu muud kui lõpmatu äparduste ahel, ja kas pole iga üksik päev ainult lüli selles ahelas. Õnnelik, kes end äparduste ahelast köita ei lase.”1

Mingem siis ajas sada viis aastat tagasi ning alustagem 1907. aasta hilissügisest ja „Kevade” esimeste peatükkide kirjutamise kohast, milleks kirjelduste järgi oli Miku talu vana rehetare ahjutagune uberik. Kirjanik ise on oma mälestustes nimetanud seda uberikku lihtsalt kolikambriks, nii et paradoksaalsel kombel on eesti kirjanduse üks säravamaid teoseid saanud alguse kitsast ja hämarast kolikambrist.

Kirjaniku hilisem sõber August Pill on „Kevade” kirjutamise algust kirjeldanud selliselt: „Tüdinud raamatute lugemisest, tulnud Luts kord mõttele oma mälestusi Palamuse kihelkonnakoolist ajaviiteks kirja panna. Miku talu kõrvaltoas, mis olnud nii kitsas nagu surnukirst, petrooleumilamp kõrval, bloknoot nina all, ise kõhuli õlgkotil, alustanud ta lookeste kirjutamist oma kooliajast, millest hiljem võrsus „Kevade”. Kirjutamisel sattunud Luts hasarti ja kirjutanud tihti ööd läbi, kuni lõppenud õli lambis.”2

Seda õnne – ööd läbi segamatult kirjutada – polnud aga noorele kirjanikule antud kauaks. Sest Oskari vanemad, eriti tema range isa, vaatasid poisi kirjatööle kui tühjale ajaraiskamisele või koguni lubamatule priileivasöömisele. Ja juba alates 2. jaanuarist 1908 töötas Luts Tallinnas Oppermani apteegis assistendina. Siiski, omaenda kinnitust mööda oli Luts jõudnud Miku talus „Kevade” esimesest jaost valmis kirjutada umbes poole.3

Tihe, väga närvesööv ja suurt täpsust nõudev apteegitöö oli „Kevade” kirjutamise seisukohalt küll kõike muud kui soodustav tegur. Pealegi käis Luts Tallinnas üsna tihti teatris ja kontsertidel, kirjutas terve rea vesteid ja lühijutte, pidas laialdast kirjavahetust, elas lustlikku seltsielu, leidis hulga uusi sõpru. „Aeg-ajalt teeme endile apteegis lõbusaid õhtuid, keedame hõõgveini, joome, heidame keskpärast nalja, laulame, unustame kõik päevamured,” on kirjanik seda Tallinna-aastat meenutanud.4

Seejuures kummitas Lutsu lähenev sõjaväeteenistus, omaette väga tõsine katsumus oli aga sama 1908. aasta sügisel alanud ja peagi tühjajooksnud õnnetu armulugu isemeelse ja ebatruu Gertrud Vaduschatiga (millest olen lähemalt kirjutanud oma Lutsu-raamatus).5

Ometi leidis noor kirjanik ka keset elumere laineid ikka aega ja võimalust oma käsikirja jätkamiseks, tema oma sõnadega öeldes: „On ka neid vabapäevi, mil ma väga vähe liigun väljas; siis istun meie eluruumis, suitsetan kurjal kombel ning jätkan oma „Kevade” kirjutamist”.6 Nagu Mikul, nii ka nüüd käis kirjatöö peamiselt hilisõhtul ja sageli uneajast võetud öötundidel.

August Pilli teatel oli „Kevade” I osa 1908. aastal saanud „täielikult valmis”, ning ka teose II osa hakkas juba tasapisi ilmet võtma.7 Nii et „Kevade” kirjutamise tempo oli küllalt kiire, paistab, et lõviosa teosest – vähemalt esialgse mustandina – sai paberile ühe aastaga.

Edasine sõjaväeteenistus, eriti kokkupõrked umbusklike Vene sõjaväeülemustega ei saanud kirjameest küll kuidagi loominguliselt innustada. Teatavasti kahtlustati noort autorit ohtliku riigivastase õõnestustöö tegemises ja lasti mõned käsikirja leheküljed vene keelde tõlkida veendumaks, et tegemist on tõepoolest vaid ilmsüütute koolipõlvemeenutustega.

Ometi jätkus neiski tingimustes „Kevade” käsikirja täiendamine. 40 aastat hiljem, „Kevade” 1949. aasta väljaandele eessõna kirjutades, on kirjanik tunnistanud: „… mul polnud veel mingisugust kindlat eesmärki või plaani oma kirjatööga. Ja ma enam ei mäleta sedagi, kas sellest kellelegi lugesin mõne lehekülje. Mäletan üksnes niipalju, et mul alati oli üpris piinlik ütelda, et minagi tegelen – kirjandusega.”

Aastatel 1909–1912 tegi „Kevade” käsikiri koos autoriga läbi mitmeid pikki rännakuid, Tallinnast Peterburi, Poolasse Holmi linna, jälle Peterburi ja vahepeal ka Tartusse. Need olid aktiivsed ja kirevad aastad, kus algaja kirjanik tegeles tuhande ja ühe asjaga, näiteks olla ta koguni õppinud esperanto keelt.

Palju on kirjutatud „Kevade” käsikirja eksirännakutest 1912. aastal ühe kirjastaja juurest teise juurde, kuni autor ta lõpuks omal kulul ja Postimehe kirjadega riskis 2100 eksemplaris välja anda. Säärane kirjastajate kanapimedus pole muide kirjandusloos küll üldsegi haruldane asi, nii näiteks käis tulevane Nobeli laureaat William Golding oma esimese romaani „Kärbeste jumal” käsikirjaga enne trükkipääsemist läbi tervelt 21 kirjastust.

200 rubla laenamine „Kevade” omal kulul väljaandmiseks polnud tollal kaugeltki mitte väike risk. Teose 30. aastapäeva tähistavas Postimehe intervjuus küsis ajakirjanik Arno Raag: „Kas teid ka ei hoiatatud ise kirjastama hakkamast?”, mille peale Luts vastas: „Või veel! Nii mõnedki head sõbrad ja truud naabrid leidsid, et ma mängin kardetavat mängu, mis mind viivat võlgadesse. Aga ma olin kirjastamismõtte kord pähe võtnud ega tahtnud sellest loobuda. [—] Aimasin, et minu raamatule leidub lugejaid ja sõpru, aga sellist menu, mis sellele hiljem tõeliselt osaks sai, ei võinud ma uneski näha”.8

Muidugi võib aina imeks panna, kuidas kõigi nende arvutute takistuste kiuste „Kevade” käsikiri üldse valmis sai. Oleks ju olnud enam kui piisavalt põhjust kogu asjale käega lüüa.

Aga eks olegi nii, et see, mis andetule inimesele tundub olevat ülesaamatu raskus ja takistus, on andekale inimesele tihtilugu hoopis võimete proov ja väljakutse. Andetu inimene aina otsib ja leiutab õigustusi ja vabandusi, miks ta seda ja teist asja kohe mitte kuidagi teha ei saa, andekas aga otsib ka paksus müüris pilusid ja pragusid, mille kaudu varem või hiljem on võimalik läbi murda ja oma eesmärgid saavutada. „Aga ma olin vintske ja visa,” on Luts ühes oma elulookirjelduses (ilmunud pagulasajakirjas Tulimuld 1966, nr 4) „Kevade” valmimist meenutanud.

Korduvalt on kirjanik rääkinud, kuidas tegelaskujud teda jälitasid ja otse nõudsid jäädvustamist. Ning vastates Postimehe küsimusele „Millal teis kirjanik ärkas?” (PM 30. V 1934) on Luts kirjeldanud Miku talu sügisesi põllutöid ning seejärel pillanud lause: „… siis otsekui oleks mulle ütelnud mingi sisemine hääl: Sul on teha midagi muud”. Ma arvan, et igal inimesel on olemas selline sisesund, sisemine hääl, tuleks seda ainult märgata ja kuulda võtta.

„Kevade” I osast rääkides ärme unustame ka teist osa. Oktoobris 1912 (uue kalendri järgi 5. novembril), kui I osa trükist ilmus, oli tegelikult ka II osa juba trükivalmis. August Pill on meenutanud, et 1913. aasta kevadel oli Noor-Eesti juhatus korduvalt arutanud „Kevade” II osa kirjastamise küsimust. „Nagu ma mäletan,” ütleb Pill, „oli käsikiri Lutsu enda kirjutatud ja teose kirjastamise ülevõtmisel tegi „Noor-Eesti” korrektor Audova käsikirja trükkimata osas ainult mõned üksikud keelelised parandused.”9 „Kevade” II osa jõudis müügile 1913. aasta detsembri alguses. Kaanepildi valmistas Konrad Mägi, teost trükiti 2000 eksemplari.

„Kevade” oli valmis ja alustas oma võidukäiku.

1 „Kevade“ II osa 14. peatüki algus.
2 A. Pill, Märkmeid ja mälestusi Oskar Lutsu varasematest töödest. – Keel ja Kirjandus 1968, nr 5, lk 301.
3 A. Raag, Eesti kirjanduse populaarsem teos 30-aastane. – Postimees 7. XI 1942, nr 263, lk 6.
4 O. Luts, Mälestused III , Tallinn 1965, lk 137.
5 A. Kull, Oskar Luts. Tartu 2007, lk 36–41.
6 O. Luts, Mälestused III , lk 135.
7 A. Pill, Märkmeid ja mälestusi, lk 302
8 A. Raag, Eesti kirjanduse populaarsem teos.
9 A. Pill, Märkmeid ja mälestusi, lk 303.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming