Kevadel on kurb alatoon

Inimkonna ajalugu läbib lootus, et ei kordu mitte ainult aastaajad, vaid taas tuleb ka uus õitseng, iidne ja vägev kuldne aeg.

MEELIS FRIEDENTHAL

Viimne ju jõudmas järk, mida kuulutand Cumae Sibylla;

võimukam aeg ajastaegade reast ujub vastsena valla,

taas tuleb Neitsi ja taas oma skeptriga iidseim Saturnus;

uus juba laskumas põlv ülalt taevast alla me maile.

Aita siis, heldelt kaitse ta sündi, et eest hajuks raudne

hõim ja et kuldsena noor, ülev tõug tuleks täitma maailma …

Vergilius, neljas ekloog

Päike paistab, rohi kasvab. Nii me loodame. Öö ja päev saavad ühepikkuseks ja oodata on hiilgusrikast suve. Teed hakkavad ühel hetkel tolmama, igasugust saasta tuleb välja, aga see käib asjaga kaasas, me koristame selle ära. Me ei kõrvalda talve, talv tõmbub ise eemale, et näidata, mis me oleme selle aja jooksul korda saatnud. Iga aasta kordub seesama, ikka ringi ja ringi.

Kevadel on kurb alatoon, ei ole kevadet ilma suveta, sügiseta, talveta. On isegi hea, kui see, mis tärkab, saab küpseks ja sureb – hoopis halb oleks, kui nopitakse veel valmimata. Aga siis on järelikult võimalik valmis saada, on olemas mingisugune eesmärk? Sest kui ei oleks sisemist eesmärki, siis poleks ka valmimist, ei küpseks miski. Looduses on eesmärk olemas, seemnest kasvab puu, tema oksad kasvatavad kevadel lehti ja õisi, suvel valmivad viljad oma korra järele ja pudenevad sügisel maha. See on kõige elava isekate geenide paljundamine, teha ennast nii rohkeks kui vähegi võimalik? Selline eesmärk on inimestessegi justkui programmeeritud – ja teie olge viljakad, teid saagu palju, siginege maa peal ja paljunege seal! Kõike on vaja rohkem!

Eesti Kunstimuuseum

Kiwa. Oaas. Video, 1999.

Eesti Kunstimuuseum

Ökoloogiline ja astronoomiline kevad

Floralia pidustused kevadel, tänavatel tantsivad alasti prostituudid, lehvidega kaunistatud munad ja jänesed … See on ökoloogiline kevad, lõhnab muld, mis on saavutanud mikrofloora vohamiseks sobiva temperatuuri. Puud ja põõsad hakkavad õitsema, selleks et meelitada ligi tolmeldavaid putukaid, putukad on instinktidest ajendatuna purjus lilledest, müttavad seal ringi ja teevad end õietolmuga kokku. Aga ka inimene on rahutu. Kuulatakse laulvaid ööbikuid, hing kriibib rinnus. On see ainult keemiline ootusärevus, kasevete aeg, mis paneb inimese sebima? Kõhust saavad alguse lained, mis nagu vette visatud kivi kutsuvad esile alguses väikeseid ringe ja lähevad järjest kaugemale ja kaugemale, kuni hääbuvad galaktikas. Inimesena ei saa kuidagi lahti sellest ärevusest, üleni rohelise Zephyrose tuulest. Defineerimatu olek, hämarast toast päikese kätte astumine, kõik särab silmakissituses ebaselgelt.

Nii vaatabki inimene ökoloogilise kevade kõrval astronoomilist, mõõdab öö ja päeva ühepikkust, ootab täiskuud. Selle järgi on paika pandud hulk kevadega seotud religioosseid pidustusi, mis annavad teistsuguse eesmärgi kui ökoloogiline kevad, ei ole enam huvitatud niipalju jänestest ja munadest.

Neid planeeritakse pikemalt ja, mis veelgi olulisem, planeeritakse ka ajastu või aja enda lõppu. Kevad on põgenemine vangipõlvest, surnust ülestõusmine, samsara lõputust ringkäigust vabanemine. Ühest küljest seotud ökoloogilise kevadega, aga teisalt sellele täiesti vastandlik. Ei taheta enam sama vana ringkäiku korrata – tuleks kevad, aga teisiti. Eesmärgiks ei ole lapsepõlve suvede taastulek, vaid tuleb maha jätta oma ema ja isa. Neetud on see, kes paneb käe adra külge ja tagasi vaatab.

Mida see tähendab? Kellelegi ei ole päris selge, vaieldakse, tõlgendatakse. Igal juhul tundub, et geenide paljundamine on justkui liiga vähe ja liiga tüütav. Muidugi on iha, muidugi on selle täitmine, siis küllastumine ja siis tühjus. Kevad, suvi, sügis, talv. Sisendame endale, et – ikkagi – on midagi veel, see pole veel kõik. Selle kohta on loodud väga palju müüte, sest seal, kus lõpeb inimese mõistmisvõime piir, saab edasi liikuda vaid müüdi käsipuu abil. Müüdid on instrumendid, mille abil kutsutakse esile ja reguleeritakse transtsendentaalset tunnet, nad on seega sarnased prohveti kõnele ja vastanduvad teaduslikule teadmisele. Võiks küsida, aga milleks meile üldse müüdid, milleks meile see transtsendentaalne tunne? Kas ei oleks ratsionaalne rääkida vaid nendest asjadest, mille kohta me teame otsustada selgelt ja täpselt ning hoiduda kõige muu suhtes sõna võtmast? Ei ole meile vaja suuri narratiive, saame ilma hakkama. Aga lõpuks, mida me siis teame selgelt ja täpselt? Seda on üsna vähe, me ei tea täpselt, mis on inimene, ei ole päris selge, mis on rahvas, me ei tea, mis juhtub järgmisel kevadel. Kas see aastaaegade ja põlluharimise ringkäik on igavene või toimub kusagil mingi katkestus, mingi peatus. See viimane küsimus ajendab sisemiselt kõiki olulisi müüte, kutsub tegutsema. Sellest siis ootusärevus, sellest siis tunne igal kevadel, et kõik saab teiseks, aega ei ole ja tuleb kiirustada.

Uue ajastu ootus

Inimkonna ajalugu läbib lootus, et ei kordu mitte ainult aastaajad, vaid taas tuleb ka uus õitseng, iidne ja vägev kuldne aeg. Vana maailm lõpeb ja uus algab, uuesti tuleb kevad. Seda on kirjeldatud kui pattulanguseelset paradiislikku aega, neoliitilise matriarhaalse kultuuri vägivallatust, harmooniat loodusega. See kunagine õitseaeg esitatakse radikaalse kontrastina vaevalisele olevikule. Juba vanad kreeklased tajusid elavat halbadel aegadel, raudse hõimu hulgas, kus valitseb selle õigus, kellel on jõud, kus üks rüüstab karistamatult teise linna, kus ei hinnata seda, kes peab oma vannet, või seda, kes on õiglane ja hea, ning hoopis kiidetakse kurjategijat ja tema vägivaldseid tegusid. On selge, et selline olukord ei saa kaua jätkuda!

Me ei tea täpselt, mis on inimene, ei ole päris selge, mis on rahvas, me ei tea, mis juhtub järgmisel kevadel.

Niisiis kerkib ikka ja jälle üles kevade tunne, igatsus muutumise järele. On tähelepanuväärne, et see igatsus uue ajastu järele ei ole alati olnud päris ühesugune. Esimestel sajanditel meie ajaarvamise järgi valitses palavikuline ärevus, paljudele näis, et maailm lõpeb kohe. Prohvetid kuulutasid, oodati metsalise märki, seitse inglit pidid iga hetk oma pasunat puhuma hakkama. Tulidki sõjad ja rahvasteränne ning üllataval kombel sellega seoses eshatoloogiline ärevus lakkas. Keskaja perioodi iseloomustas teatav staatilisus ning justkui ükskõiksus kataklüsmiliste muutuste suhtes, valdavaks oli ettekujutus sellest, et aeg lihtsalt jätkub. Jumal valitseb igikestvate seadustega – looduse seadustega – kõik on paika pandud nii nagu see kõige parem ongi. Imed on lokaalsed ja argised, ka ristisõdadega ei kaasnenud erilist apokalüptilist vaimustust ja maailmalõpu kohta kinnitati, et see juhtub, muidugi, aga täpsemalt millal, ei oska keegi öelda.

Keskaeg ise mõistagi ei teadnud, et ta keskaeg on. Humanistid ristisid selle perioodi halvustavalt keskmiseks ja tajusid iseend kevadena, kui maailm luuakse jälle uueks. Ühest küljest püüeldi antiigi kuldaja poole, teisalt tunti, et see maailm ei saa endisena jätkata. Humanistid ei olnud enam maailmalõpu suhtes leiged, vaid uskusid, et see tuleb kohe-kohe. Varauusaegne apokalüptiline vaimustus tõi kaasa teisenemise mitte vaid religioosses ja filosoofilises, vaid ka sotsiaalses sfääris. Uue maailmakorralduse ideed olid protestantlikus retoorikas selgelt tajutavad, kirjeldades paavsti Antikristusena, anti sellele ka Uues Testamendis ette kuulutatud apokalüptiline vorm. Usuti, et taeva Jumal püstitab kohe nüüd uue kuningriigi, mis jääb igavesti hävitamatuks ja mille valitsust ei anta teisele rahvale. See kuningriik lõhub ja hävitab kõik teised kuningriigid, aga ta ise püsib igavesti.

Just sellise lõpuaegade retoorika peale oli üles ehitatud ka protestantliku liikumise vabariiklikkus ning teistsugune kodanikumõistmine. Kui eelnev katoliiklik maailmapilt eelistas staatilist ja hierarhilist maailma, kõigil on ühiskonnaredelis oma koht, siis protestantlik ideaal oli võrdõiguslik ning vaba kehtivast hierarhilisusest. Isegi nii vaba, et tekkisid teatavad rühmitused, kelle jaoks ei kehtinud enam ka olemas­olevad moraalinormid ning kes näiteks Münsteri linnriigi loomise sündmustega plaanitsesid tuua Jumala riiki omal jõul maa peale. Taaskehastamise abil üritati sümpateetilise maagiaga kuldset aega esile kutsuda. Kingsepad ja kasuksepad õppisid lugema, tõlgendasid piiblit ja kuulutasid tuhandeaastase rahuriigi saabumist. Nende järgijad olid aadlikud ja talupojad, haritlased ja harimatud – inimesed väljusid sellise apokalüptilise ärevusega ühiskonna kontrolli alt, tundes, et kohe tuleb midagi uut ja paremat, vana kord enam ei hoia kinni. Kevad on läbi aegade olnud just sellise hirmu aeg, ei kehti enam inimlikud piirid, abielu ja truudus, traditsioonilised hierarhiad.

Valgustusajastul vaibub apokalüptiline ärevus ja asendub optimismiga, et muutused paremuse poole toimuvad inimjõul ja ilma üleloomuliku sekkumiseta. Märgati isegi kliima järkjärgulist paranemist, üldist haridustaseme tõusu, areng oli ühtlane ja kindel. See XVIII–XIX sajandi optimism ja usk maailma pidevasse progressi sai XX sajandil lõpu, jõudu hakkas koguma õhtumaa allakäigu idee. Ometigi ei saavutanud ei tuumasõja ja sellele järgnenud ökoloogilise katastroofi oht varauusaegse kõikemuutva apokalüptilise ootusega võrreldavat jõudu. Puudus üleloomulik ja inimese mõistmisvõime piiridest välja juhatav moment.

Kui varauusaja inimene oli valmis ühelt poolt tuhandeaastaseks rahuriigiks, Jumala enda valitsuseks, ja teiselt poolt eeldas tule ja väävli sajus selle maailma nurjatute üle kohtumõistmist, õelate igavesi piinu põrgus, siis ükski XX sajandi katastroofimüüt ei saanud sellele päris lähedale. Probleemiks on mõlema, nii tuumasõja kui ka ökoloogilise katastroofi, vähene ambitsioonikus. Pakuvad nad küll idee poolest väljasuremise kategooria ohtu, aga seda ainult skaalal praegune eksistents-eksistentsi lakkamine. Tuumasõda hirmutab rahule ja ökoloogiline katastroof puhtamalt elama, aga ega nad midagi suurepärast ei luba, parimal juhul jääb kõik endiseks. Realistlikult aga on pakkuda vaid kasinuspoliitikat, tõdemust, et majandusliku õitsengu ajad on möödas, tuleb arvestada sellega, et raha ei ole ega tule.

Ka lääne radikaalsete intellektuaalide ja uusanarhistide visioonid ei vaimusta. Maailma rahvaarv suureneb, Euroopa rahvastik vananeb, paratamatu on praeguse Euroopa hääbumine ja vaikne taandumine. Sinna kõrvale jäävad kõik sama vähe ambitsioonikad ärevused nagu töökoha hoidmine, rahvusriigi püsimine, võõrriigi kallaletung, immigratsioon. Siiski, kus aga oht on, siis seal kasvab ka rohi ta vastu.

Apokalüpsis nüüd

Viimasel ajal väga selgelt esile kerkinud tehisintellekti tuleku hirmuga oleme jõudnud samasuguse eksistentsiaalse ambitsioonikuse juurde kui religioossed müüdid. Sellel teemal on sõna võtnud nii Stephen Hawking kui ka Elon Musk ning sajad vastava ala teadlased ja entusiastid on allkirjastanud avaliku kirja, kus kutsutakse üles teadvustama probleemi. Mille üle tuntakse ärevust?

Üldiselt ollakse seisukohal, et riistvaraliselt ei ole inimese aju arvutusvõimsusega masina ehitamine kuigi kauge tuleviku probleem, arvatavalt juba kümne aasta pärast peaks olema võimalik neid masstootmisse viia. Tarkvaraliselt on asi palju keerulisem, kuna me ei tea ju selgelt ja täpselt, mis asjad intellekt ja teadvus on. Selle kohta on meil olemas ainult müüte ja see müütide käsipuu kirjeldab tehisintellektiga (TI) seonduvat kõige vaimustavamates sekulaarsetes apokalüptilistes värvides, nagu seda võib näha viimasel ajal välja tulnud filmides. Võitlused robotitega, masinreaalsusesse topitud inimesed.

Igal juhul on õhus aimdus, et kui TI saabub, siis muutub kiiresti ja korrapealt kõik teiseks. TI ei ole piiratud toidukordadest, ööst ja päevast, aastaaegade vaheldumisest. Kui juba esimene päris mõistuse säde on masinas olemas, siis jätkub see masinintellekti plahvatusliku kasvuga, lühikese aja – päevade, kuude, pessimistlikul juhul aastate –
pärast ületab see inimese oma samavõrd kui inimene ületab konna intellekti. Seetõttu muutuvad kahjuks naeruväärseks kõik sellised stsenaariumid, kus inimene on võimeline masinat üle kavaldama, juhet seinast välja tõmbama või viirusega hävitama. Ainuke lootus masinintellekti leviku piiramiseks näib olevat selle hävitamine veel varajases staadiumis või internetist isoleerimine. Aga selline ludiitlik püüe on täpselt see, mis paneb alguse müüdile. Tähelepanuväärsel kombel algab evangeelium just sellest, kuidas Heroodes lasi tappa oma riigis kõik poisslapsed, ja Gautama elulugu sellest, kuidas ta vangistati lossi, et ta ei saaks teada midagi väljaspoolse maailma kohta.

Kui inimeste kevadetunne on vabanemine, tung saada rohkemaks, siis milline tung on olemas TI-l? Inimese soove kitsendab lühiealisus, mõtlemise aeglus, piiratud mõistmisvõime viib müütide suunas. Oleks siis tõepoolest nii, et inimeste enamik oleks võimeline tegema suurimat kurja, et olla võimeline tegema ka suurimat head. See oleks ilus. Tegelikult aga ei suuda ta kumbagi, sest ei suuda ju enamik muuta kedagi ei arukaks ega arutuks, vaid tehakse huupi seda, mis ette juhtub. TI-l sellist piirangut ei ole.

Ühed ennustavad TI saabumisel kõigi haiguste ravi, igavest elu, õnne, kõigile tasuta, ja et kellelegi ei tehta liiga. Teised näevad TId kui kõige suuremat ohtu, mis mitte ainult ei ole võimeline inimkonda möödaminnes hävitama, vaid seda igikestvatesse piinadesse saatma. Sest on karta, et masina tung on selline, mis temasse on sisse programmeeritud. Kui tal tekib mõistus, siis avarduvad tal lihtsalt võimalused oma tunge paremini ellu viia, osavamalt enda olemasolu kaitsta. Ja kui masina tungiks osutub midagi, millele inimene saab takistuseks, siis võib ta inimesed lihtsalt niisama hävitada, nagu meie niidame muru – võib-olla isegi on olemas kerge kahjutunne, sest konnad ja putukad võivad ju sedasi hukka saada, aga lõpuks on ilus ühtlane muru ikka olulisem. Kui masina eesmärgiks on teha võimalikult palju ja häid kirjaklamb­reid, siis võib ühel hetkel selguda, et inimesed osutuvad heade kirjaklambrite tegemisel takistavaks asjaoluks. Seetõttu on üha rohkem kuulda üleskutseid, et TI puhul tuleks olla äärmiselt ettevaatlik ja kindlustada kõigi vahenditega, et see ei saaks inimestele ohtlikuks, et TIst saaks inimkonnale pääste, mitte hukatus.

Aga seal, kus on pääste, kasvab alati oht ta vastu. Kui prooviti masinat programmeerida õppima ise mängima klassikalisi arvutimänge nagu „Tetris“ ja „Super Mario“, seati programmeerimisega tema eesmärgiks, „kasutades mängus olemasolevaid võimalusi mäng võita“. Selgus kiiresti, et masinal ei ole võimalik kõiki mänge võita ning „Tetrise“ puhul sai selgeks, et ainuke võimalus oma eesmärgile jõuda on panna mäng mingil hetkel lõpmatuseni pausi peale. Niisiis võivad ka kõige parema intensiooniga ettekirjutatud soovidel olla ootamatud tagajärjed ja inimeste heaolu eest hoolitsev masin võib jõuda järeldusele, et kõige parem, mis saaks inimesega juhtuda, on panna ta igaveseks pausi peale, kinnitada ta limbosse.

Näibki, et halvim, mis masinale saab teha, on anda talle ühemõtteliselt selge eesmärk, kirjeldada talle ära kõik selgelt ja täpselt. Selgelt ja täpselt asju teades ei ole enam head ega kurja, sest teaduslikul teadmisel puuduvad moraalikategooriad, väitel „kolmnurgal on kolm külge“ ei ole mitte midagi pistmist hea ega halvaga, see on lihtsalt tõene. Nii ka inimene, kellel on olemas kindel tõde, kes arvab, et ta teab, mis on rahvas ja mis on riik, lendab selle poole paratamatult nagu nool või nagu vette visatud kivi.

Kevadine mütoloogiline ärevus ja ebakindlus ei lase aga selgelt otsustada, teadmisi ei ole, asjadest võib mõelda nii ja naa, neid saab tõlgendada. Saab olla mingi ebamäärane igatsus tulevase parema maailma järele, ootused kuldse aja saabumiseks. Sellised ootused muudavad relatiivseks kõik igapäevasemad väiksemad hirmud, tuntud rutiin asendub uuega, hakkavad kehtima uued poliitilised ja sotsiaalsed mudelid. Muutused toimuvad pöördumatult, vana korda enam ei ole ja seda ei saa ka mitte kuidagi enam tagasi. Mul on tunne, et praegusel ajal on juba tõelist kevadet õhus.

Kui inimeste kevadetunne on vabanemine, tung saada rohkemaks, siis milline tung on tehisintellektil (TI)? Igal juhul on õhus aimdus, et kui TI saabub, muutub kiiresti ja korrapealt kõik teiseks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming