Kindral, aadlik ja Jüri Üdi

Mart Velsker

Jaan Klõšeiko Senistes kirjanduskäsitlustes on minu meelest paar kaalukamat lahendust, mis aitavad avada  Jüri Üdi loomingu ainulaadsust ja näha selle erinemist varasemast eesti luulest. Asjalikku kirjavara Üdi kohta on rohkemgi, kuid paljudes neist on keskendutud kitsamale teemale või siis pole kirjutajal olnud kavatsustki välja tuua Üdi ja ülejäänud kirjanduse lahknemist. Üks produktiivne lahendus selle lahknemise iseloomustamiseks võiks olla Üdi kui karnevalikultuuri esindaja bahtinliku kallakuga tõlgendus, silmas pidades seda, kuidas karneval demokratiseerib, võrdsustab ja problematiseerib kirjandustekstides leiduvat subjektsust. Sellele lahendusele on viidanud mitmed kriitikud, kuid uuemal ajal on rohkem välja arendatud tõlgendustee, mis räägib hierarhilise väärtuste maailma lammutamisest ning Üdi luule „tasapindsusest” ehk horisontaalsusest. Need märksõnad läksid liikvele Hando Runneli arvustusest Jüri Üdi luulekogule „Selges eesti keeles”, seal on hüpoteesi vormis kirjutatud järgmist: „Võib tekkida koguni mulje, et luuletaja on kas puhas iroonik või mässumees. Iroonik vaatab ja naerab ülalt alla; ta on üleoleja. Löömamees, mässaja naerab alt ülespoole; ta on allajääja. Jüri Üdi vastandub oma objektile või vastandab oma objekte kõige sagedamini ühisel tasapinnal; ta on kõrvalseisja. On küll kauguste vahe, on üksiolek, on ärrituvus, kuid see pole kõrguste vahe, puudub hinnang, puudub  väärtuste vahe /…/ Kõik sõnad seisavad luuletaja keelemasinas kõrvuti ja läbisegi ja on võrdväärsed” (Jüri Üdi sõnakunst. Looming 1975, nr 1, lk 164). Sellest tekstikohast sai inspiratsiooni Hasso Krull, kes arendas mõttekäiku edasi Jüri Üdi ja Juhan Viidingu „Kogutud luuletuste” järelsõnas. Ta arutleb seal muu hulgas ühiskonnas toimuva väärtuselise ühtlustumise üle ja näitab, kuidas üldine tendents Üdi hierarhiaid lagundava keelekasutusega kokku käib. Krull jätkab: „Kuid üdilik luulekeele revolutsioon läheb veel palju kaugemale kui ühiskonna liikumise ja luule keelepruugi vastavus. Teatud mõttes on siin tegemist hoopis uue subjektiivsusega /…/ Lühidalt võiks seda määratleda kui ilma keskmeta jaatust”  (Jüri Üdi, Juhan Viiding ja eesti luule. Jüri Üdi ja Juhan Viiding, Kogutud luuletused, lk 597). 

Ma ei kavatse välja pakkuda mingit kolmandat kõikehõlmavat lahendust ega kavatse varasemaid suuri üldistusi tühistada. Küll aga tahan väita, et „üdilikkus” sisaldab veel muudki, mis pole tingimata ei tasapindne ega karnevallik.  Äsja tutvustatud käsitlusvõimalusi äärmuseni viies võib jõuda ju ka selleni, et üdilik dünaamika on nii totaalne, et väärtustest ja hierarhilisest maailmamudelist ei jää alles midagi. Minu lugejatunne ütleb aga, et see pole tõsi. Sellest tundest lähtudes püüdsin tähelepanelikumalt vaadata, kas suures liikuvuses leidub midagi, mis ei liigu. Kas pöörisesse on kinni löödud mõni nael, mis ei pöörle ega loksu ega paindu? Kas on eitusi, mida ei saa pöörata jaatusteks ja vastupidi? Kas on väärtusi, mis pole pööratavad ebaväärtusteks?

Otsisin ja leidsin, kõigest korraga rääkida ei jõuagi. Keskendusin siis sellistele konstantidele, mis toimivad rohkem selle nimel, et end positsioneerida sootsiumis ja kultuuris. Väärtuste maailma suhtevõrku astuvad ju väga intiimsegi algtõukega tekstid, kuid nende sünd pole niivõrd seotud avaliku positsioneerimisega – asjakohane märgistik tekib nende ümber valdavalt hiljem ja selle kirjeldamine on keerulisem. Jäägu siis vastavad üritused järgmiseks korraks ja olgu siin vaid mööda minnes tähele pandud, et Jüri Üdi luules on Juhan Viidingu lapsepõlvepilte, on väga isiklikke hirmuvisioone ja suletud ruumi ahistust, on külmatunnet, mida oskab kirjeldada inimene, kes on tundnud külma jms. 

Kultuurilise positsioneerumise teenistustes eitustest-jaatustest leiduvatest „kinnisüksustest” on kõige silmatorkavamad kaks: Jüri Üdi eitab kõike militaarset ja Jüri Üdi jaatab individualistlikku esteedi positsiooni – pürgib sellele positsioonile ka siis, kui ta päriselt sinna ei jõuagi. Kirjaniku muutumatult patsifistlikku meelelaadi kinnitavad ka mälestused. Näiteks kirjutab Rein Ruutsoo oma päevikusse 1985. aastal sellest, kuidas Juhan Viidingul on „püsiv vimm” militarismi vastu (In memoriam Juhan Viiding. Keel ja Kirjandus 1995, nr 5, lk 337). Aga ka selliste mälestusteta jõuab küllalt lihtsalt sama järelduseni: Üdi eitab sõda, sõjaväge, vägivalda, sõjaväelist süsteemi. Tema luules on militaristlikku märgistikku kokku väga palju, osalt koondub see ka patsifistliku iseloomuga kogumiks: „Türgi sõdur võitleb harilikult Türgi eest”, „Tagala”, „Sõda”, „Sõja eelõhtul”, „Klaperjaht”, „Memm kinkis mulle karabiini”, aga ka „Kogutud luuletustesse” kogumata jäänud „Õmble mulle, rätsep, frentš ja kalifeed” jmt.

Kõige võimukamalt esindab seda eitatavat maailma kindral, kes esineb mitmes luuletuses ja kes küllap paneks maha ameti / kui teaks et läti scoutidel on vilets distsipliin („Krauklis”). Kindraliga samaväärsesse distsipliininõudja ja vägivaldse süsteemi esindaja rolli võib sattuda ka teisi tegelasi: seal võib olla ema või doktor, aga ka sanitar, psühholoog, kasvataja, õpetaja, riigimees. Need ülejäänud tegelased on aga ambivalentsema iseloomuga: doktor ja sanitar esindavad haiglat kui vägivallasüsteemi, kuid haiglas liiguvad ka õed, kes võivad äratada teistsuguseid emotsioone. Ema nõuab distsipliini, aga ema võib sattuda ka haljasalale seeni korjama. Ja kui mängu on tulnud õed või seened, siis on väärtuste ilmas juba mingid asjad teisiti.

Militarismivastase üdiga täidetud luuleilm tähendab ka laiemas mõttes süsteemivastast positsiooni. On tõsi, et see süsteem võib avalduda riigisüsteemina, et mõnes luuletuses on Üdi kasutanud selgelt poliitilise allegooria nippe. Siit edasi aga läheb asi jälle keerulisemaks. Üdi luulet on püütud käsitleda ka kui ridadevahelist poliitkirjandust, kui rahvuslikku vastupanuluulet. Arvan, et sellised tõlgendused lähevad kergesti rappa: vastasseis süsteemiga Üdi luules küll on, kuid konstruktiivset poliitilist programmi mitte. Mõnel määral tekib positiivne programm 1980. aastate Juhan Viidingu luules, kuid seda pole Üdil. Miks kingib memm karabiini rukkilõikuse laulu käigus („Memm kinkis mulle karabiini”)? Miks manduvad Lustivere mehed sinna, kuhu randusid Läänemere lained („Suvest sügisesse, mitte ainult mina”)? Luuletaja sõnadega vastates: „see on esialgu täitsa lahtine”.

Igal juhul on isamaalisuse ja eestiaegsusega Üdil ambivalentne suhe. Mingil moel ahvatlev, kuid ka ohtlikuvõitu võiks olla spekulatsioon teemal, kas noore Juhan Viidingu elus ei esinenud mitte kaks „eestiaegsuse” arhetüüpi – Linda Viiding ja Märt Laarman – seejuures esimest sorti eestiaegsusest tahtis ta distantseeruda ja teisega tahtis samastuda.  Selle oletuse ja vastavate luulesse projitseeritud märkide jälgimisega tuleb olla äärmiselt ettevaatlik, kuid samastumissoov tuleb minu meelest välja küll. Oma onule Märt Laarmanile pühendatud luulekogus „Käekäik” sõnastab ta Laarmani rubaiidest inspireeritult õpetajakuju, teise kinnispunkti Üdi liikuvas luulemaailmas: ilmast ilma muutumatu mees / mu isand Õpetaja süngevõitu aadlik („Ta teab, et kord ta põrmust kasvab õisi puus”). See näikse olevat üks väheseid kordi, kus suurtäht Üdi signeeritud lause keskel pole vigur, vaid ta on tõesti suur. Paistab, et kirevas karnevalikostüümis liikuv Üdi tahab sageli olla väljapeetult mustvalge ja liikumatu. Ja kui tahab, siis just viisil, mida näitab ette esteetilise dissidentluse võrdkuju – „Õpetaja süngevõitu aadlik”.

Kui peaks tõesti olema tõsi, et leidub kinnilöödud naelu, mille otsa saaks Üdi luule liikuvuse haakida, siis oleksid kaks esimest naela süsteemieitus ja teatavat tüüpi üksiolemise ja aadellikkuse jaatus. Loomulikult vaid teatavat tüüpi – see on kultuuriaadellik positsioon, kitsamalt esteetiline aadellikkus. Mälestused Juhan Viidingust kinnitavad arusaama esteedist, kes valis hoolikalt ja esteetilisi printsiipe silmas pidades riideid ja asju. Ta valis hoolega ja iluteadlikult ka sõnu: Üdi värsid on esteetilised, küll pöörases vormis, aga siiski esteetilised. See pole 1960. ja 1970. aastate vahetuse eesti kirjanduses mitte kõige tavalisem; tegemist on ju ajaga, kus näiteks Jaan Kaplinski, Paul-Eerik Rummo või Johnny B. Isotamme luule liikus pigem antiesteetilises suunas. Ka luuletaja Hando Runnel on „madalam” ja esteetikapelglikum kui Jüri Üdi.

Juhan Viidingule pühendatud konverentsil esinedes väitsin, et individualistliku esteedi positsioon ja süsteemivastasus hakkavad looma ka sellist hierarhiat ehk siis vertikaalsust, mis vähendab (kuigi ei kaota) Üdi luule horisontaalsust. Hilisemas lühikeses ja sisukas arupidamises Hasso Krulliga sai mulle selgemaks, et väite paikapidavus sõltub sellest, kuidas horisontaalsuse ja vertikaalsuse mõistet määratleda – võimalusi on mitu. Iseenesest on siin minu meelest siiski olulist mõtlemisainet vähemalt kahel põhjusel. Esiteks, on ju võimalik sõnale „vertikaalsus” anda selline mõistemaht, mis eeldab, et kui on olemas mingi püsiväärtuste süsteem, siis avaldub see süsteem ka paratamatult hierarhilis-vertikaalsel viisil. Teiseks, mõtlema võiks panna esteedipositsiooniga seostuv ülalt alla suhe. Runnel väitis küll omal ajal, et Üdi ei naera tavaliselt „ülalt alla”. Tavaliselt mitte, aga mõnikord ikka – ja siis imbub lausumisse ka mingit üleolemist ja üleolija kõrkust, mis loob vastanduse massiinimesega kaunis samal viisil nagu seda esindas 1930. aastatel „vaimuläheduslik” kultuuriopositsioon, arbujate kultuur tema talviklik-alverlikus kvintessentsis. Kuidas see vastandumine toimub, on jälle keerulisem jutt, ka sellepärast, et suur osa vastavatest märkidest Üdi luules on läbi põimitud eneseparoodiaga. Massi ja indiviidi opositsioon on Üdi luules mitmemõttelisem ja liikuvam kui süsteemi ja indiviidi opositsioon.  Kõige paremini on näha vastasseis kramplike „ollatahtjate” ehk siis „käperdajatega”, kuid siingi on veel finesse, mis võiksid anda ainet mitmeks konverentsiks.

Süsteemivastane ja individualistlik Jüri Üdi on tõepoolest „Vaba vaimu saadik”, nagu nimetab Juhan Viidingut 1998. aastal tehtud telefilmi pealkiri. Üdi luule on vabaduse luule mittevabaduse vastu. See pole aga vabadus, mida ülistatakse näiteks praeguse Eesti Vabariigi poliitilises kõnepruugis. Poliitikud räägivad ühe süsteemi vabadusest teise süsteemi suhtes, Üdi vabadus on aga tingimatu vabadus. Või kui on mingi tingimus, siis vaid see, et ta on süsteemi vastu ja teda seob vastandumisvajadus.

Minu jutu lõpuni lugemine ei vabasta kedagi ühestki vajadusest ega süsteemist. Küll aga soovitan kuulatada seda, mida räägib meile Jüri Üdi. Ega ju täpselt ei tea, kas peame uskuma teda sõna-sõnalt või tuleks kõik tagurpidi keerata – aga kuulama peaks: Seal, sisemaal, pean pidama need kõned, ühekord- / sed kõned vabadusest. / Ja ainult need, kes mind lõpuni kuulavad, on vabad. / Neile annan siis oma vabaduse, mis minust läbi lendas („Kõned sisemaal”).