Kirjandus idee kandjana

Paavo Matsin

 

Paavo Matsin: “Maara Vindi paaris eksemplaris teos on kirjanduse kui idee kandmise maksimaalne, juba päris käänakutagune variant.”

 

Autor, idee ja lugeja

 

On päris palju autoreid, kes oma eluajal olid küllalt kuulsad, kuid hiljem enam eriti mitte. Mis aga ei tähenda seda, et neid enam ei loetaks huviliste ringides. Olen tähele pannud, et minu lugemiseelistuseks on just sellised autorid. Niisugune arusaam kirjandusest näeb kõikjal kirjandusajaloos pooleli jäänud teid, kust võib soovi korral üritada edasiminekut. Vastandaksin siin sellise lähenemise kirjanduse sotsiaalsuse tavanõudega, mida ikka aeg-ajalt püstitatakse. Sotsiaalsus oleks vaid üks tuhandetest radadest, ei enamat ega teistest olulisemat. Sellise ülalkirjeldatud arusaama järgi ei olegi nii oluline teose ning lugeja suhe, mida rõhutab sotsiaalsus, vaid pigem autori ja idee suhe, mida kirjanik järgib, ehk see rada, mille ta on valinud jätkamiseks. Oluline ei ole autori ja lugeja vahekord, vaid autori ja tema raja, idee suhe. Oluliseks muutub tema töö, tema Opus. Seda ei maksaks segi ajada ikka siin-seal ajakirjanduseski vilksatavate mõnede kirjanike väljaütlemistega (näiteks hiljuti ilmuma hakanud ajakirjas Muusa), kus rõhutatakse kirjanduse olulisust, päevakajaliste ja sotsiaalsete probleemidega haakumise olulisust, üldse kirjanik olemise mingit erilist olulisust. Tegelikult on tähtis autori ja idee, tema raja vahekord, ei muu. Ja see ei peagi alati olema väljastvaatajale või lugejale kuidagi oluline ja arusaadav.

Olen lugenud mõnede kirjanike ühtesid ja samu teoseid kümneid kordi ja näiteks Gustav Meyrink on olnud mulle keskne autor juba ilmselt viiendiku kogu minu elust, viimased seitse aastat, mil olen tegev olnud Gustav Meyrinki seltsis. See aga ei tähenda, et temast oleks kuidagi raske aru saada. Ei. See on hoopis teistmoodi lugemine.

 

 

Teistsugune lugemisvõimalus

 

Kirjandus idee kandjana seostubki minu jaoks mingi teistsuguse lugemisvõimalusega. Üks juhtivaid erudiite alkeemia ja kirjanduse seoste vallas Jevgeni Golovin on toonud oma artiklis “Gustav Meyrinki mustad linnud” sobiva näite. Kui üks XVII sajandi alkeemik kirjutab oma teoses lause, et “poolusel magab Merkuuri süda, mis on tõeline tuli”, siis pole Golovini arvates mõtet hakata seda lauset dešifreerima, võrdlema, lahkama nagu anatoom, vaid oleks soovitav loobuda igasugustest interpreteerimiskatsetest ja lubada sellistel fraasidel rahulikult ja vabalt elada meie ajus. Need on määratud äratama meie hinge tähelepanu. Golovini arvates ei loonud ka Meyrink oma teostega midagi uut, ta ei tahtnud vanade müütide põhjal midagi uut luua, vaid oli pigem hõivatud teatava tule alleshoidmisega, mille kadumisega ei juhtuks rohkem ega vähem, kui et inimese veri kaotaks oma kvintessentsi. Ise arvan, et selline lähenemine, teistmoodi lugemine, ei välista tegelikult ühel hetkel analüüsi, teatavas küpsusastmes võivad asjad hakata lihtsalt avanema ja sa tead korraga, et näiteks Rabelais’ “Pantagruelis” tähistab mingi vestluses kasutatud nilbe žest hoopis midagi muud.

“Pantagruelis” on peatükk, kus hiiglase Pantagrueli kelmist sõber Panurge peab maha dispuudi kellegi õpetatud inglasega. Kuna hiiglase Pantagrueli teadmiste tase oli põhjustanud tema üleeuroopalise kuulsuse, siis saabus kohale üks inglasest õpetlane, et temaga tolleaegse kombe kohaselt pidada avalikku dispuuti filosoofiast, kabalast ja geomantiast. Kõigepealt aga alustas inglane dispuuti hiiglase teenriga, kelmi ja suli Panurgega. Tähelepanuväärne on, et kogu nende vestlus leiab aset kehakeeles, see tähendab märkide keeles. Panurge ja inglase kehakeelne kahekõne on pealtnäha päris ropp, ometi on tegemist sügava sümboolikaga, eriti kasutatakse dispuudis alkeemilist sümboolikat. Tsiteerin: “Panurge tõstis siis sõnalausumata käed üles ning tegi säherduse märgi: ta pani vasaku käe nimetissõrme ja pöidla küüned vastamisi, nii et tekkis justkui sõõr, seejärel pigistas ta rusikasse kõik parema käe sõrmed peale nimetissõrme, mille ta palju kordi läbi selle sõõri torkas.”(vt lk 93, F. Rabelais’ “Pantagruel”, 1998).

Iga sõrmede konfiguratsioon tähistab tegelikult arvu, tähte, planeeti, elementi, metalli ja operatsiooni. Žestid on loomulikult mitmeti tõlgendatavad. Golovin on interpreteerinud seda sõrmedest loodud ringi heebrea tähe “memiga”, mis tähistab aktiviseeritud algmateeriat, parema käe sõrm aga, mis seda ringi läbib, on heebrea tähe “šin” märk ehk tõlgendatav salajase tulena. Kui inglane pooldab traditsioonilist alkeemilist arusaama, mis puudutab salajast tuld, siis kelm Panurge peab sellist salajase tule fiktsiooni lootusetuks. Niisiis käib tõsine tumm dispuut, mille võidab teener ja mille põhjal inglane kirjutab hiljem paksu raamatu. Tuleb välja, et kõik žestid olid asjaosalistele arusaadavad. Rabelais demonstreerib meile esiteks seda, kuidas kunagi toimis väga võimas universaalne hermeetiline keel, ja teiseks seda, et isikud,  kes seda keelt valdasid, olid oma olemuselt terviklikud – nendes oli koos nii ülev kui madal, nii psüühiline kui ka füüsiline, nii materiaalne kui ka ideaalne. See Golovini toodud näide võiks anda mõtlemisainet kõigile, kes ka tänapäeval üritavad kasutada hermeetilist keelt või uurivad seda või loevad selle temaatikaga seotud teoseid.

 

 

Kosmilisest ööst…

 

Peale eripärase keele võib ideed kandvat kirjandust iseloomustada niisiis midagi, mis on otseselt seotud nii meie füüsilise kui ka vaimse tasapinnaga. Seega võib minu arvates kohata kirjanduse tegelevate isikute juures kirjanduse väärtustamist täiesti valedel alustel, küsimus on tegelikult milleski palju sügavamas ja otsustavamas, kas või  Golovini arvates inimese hermafrodiitses skeemis. Golovini  järgi elame me kosmilise öö tingimustes, kus inimese hing võib täielikult hävida. See ei tähenda surma, mis on keha metafoorne muutumine ja hingele vajalik, vaid midagi hoopis muud ja hävitavamat. Lihtsustades võib öelda, et ilma tuleta, mis on leitav ka teatud tüüpi kirjanduses, muutub meie veri ja võivad alata hukutavad vastuolud mees- ja naisprintsiibi vahel, võib alata naiseliku soojuse otsing, millel on ebaloomulik olemus ja mis ei ole seotud Eeva tütardega, vaid Aadama esimese naise, Lilithi tütardega, Saatanaga. Selline naiselik külg sümboliseerib Golovini arusaamas kõike, mis häirib indiviidi sügavamat stabiilsust: raha, võimu, avalikku positsiooni, tahet omada. Selline inimene on kerge saak ja tema egoistlikud soovid on haige hinge karjed. Kõike seda on G. Meyrink oma teostes erinevate tegelaste kaudu ka kajastanud, näiteks teoses “Volbriöö”.

Minu arvates võib kirjandus idee kandjana ületada igasugused meie arusaamad konservatiivsusest, traditsionalismist, aga teiselt poolt ka arusaamad sellest, kas kirjandus peab olema sotsiaalne või mitte. Kirjandus idee kandjana võib konstrueerida meie psüühikas mingi sellise konstruktsiooni, mis ei ole esmapilgul kaugeltki loogiline, pigem  paradoksaalne.

Golovin on näiteks toonud välja, kuidas nii Meyrink kui vahva sõduri Švejki looja Hašek olid oma teostes halastamatud arstide ja sõjaväelaste vastu, kes vihkavad Golovini sõnul hinge ideed ja kellele jäävad inimeste tõelised vajadused arusaamatuks. Me võime nii kategoorilistele väidetele vastu vaielda või nendega nõus olla, aga see ei olegi lõpuks oluline. Huvitavam on hoopis see, et Golovini arvates on ka Švejki kuulus eksirännak tegelikult pühitsusteekond ja end idioodiks tunnistades tunnistab Švejk end pühitsetuks, nii nagu kannab ka üks paremaid pühitsusalaseid raamatuid pealkirja “Liber de idiota”.

Ilmselt võib ka öelda, et mõnede ideede levikuks kirjanduse kaudu on paremaid ja halvemaid aegu, näiteks Meyrinki “Golem” oli Esimese maailmasõja ajal hiigeltiraažiga populaarne teos ja inimesed sisenesid tema psühholoogilisse õhustikku, laused sealt jäid ideedena nende ajudesse, kui nad ka ise seda ei tajunud, ja võisid korda saata midagi sellist, millest meil tänapäeval aimugi ei ole, mida me kuidagi kirjandusele omistadagi ei oskaks.

 

 

…ja eesti kirjandusest

 

Vahel võib selline kirjanik kaugeneda justkui lugejast, kaduda mööda oma valitud teed mõne temale olulise ja vajaliku käänaku taha. Seepärast on tähtis mõne kirjaniku edasi antud ideest huvitujale ka iga pisidetail selle kirjaniku elust, kes seda rada käis, sest eelkõige on ju ikkagi kirjanik mingi idee kandja, kuigi ta teeb seda ka parematel juhtudel ilmselt suures osas teadvustamata. Tema enda elu ja lugu võivad aga vihjata meile nii mõndagi. Minu käsutuses on ilmselt vaid paaris eksemplaris olemas olev Maara Vindi teos, mille pealkirja ma ei saa öelda ega kirjutada, kuna tegu on keerulise graafilise krüptogrammiga või selle imitatsiooniga. Teos koosneb üksikutest kitsastest lehtedest, millel igaühel peal paar rida n-ö inglite kirja ja värviline lillekujutis. Iga leht on signeeritud. See raamat on kirjanduse kui idee kandmise maksimaalne, juba päris käänakutagune variant. Esmapilgul oleks nagu autor juba kadunud uduse kurvi taha. Ühelt poolt vajaks teos kontekstualiseerimist, seda saaks asetada kirjaniku teiste raamatute ritta. Teiselt poolt ei peagi me ent selliseid teoseid “anatomiseerima”, dešifreerima. Oluline on ka elulooline fakt, et teose on konstrueerinud praegusel hetkel pea ainus eesti kirjanik, kellel väga tugev ja oma paradoksaalsuses ka rahvusvaheliselt usutavana ja universaalsena mõjuv müstiline maailmavaade. Kultuurkapital ilmselt ei eraldaks sellele teosele raha ei nii ega teisiti, kuigi mulle on see antud aasta üks olulisemaid kättejuhtunud raamatuid. See koosneb ju täielikult lausetest, mida oleks vaja ajusse magama lasta, kuna autor, tema elu ja lugu on usaldatavad. Tegemist on tegelikult sisemise tule poolest ka maksimaalselt sotsiaalse ja vajaliku raamatuga, kuigi lugeja ehk seda kosmilises öös ringi kobades kohe võib-olla ei tahagi ega saagi tunnistada.

 

 

Lühendatud ettekanne 8. III 2007 Kriteeriumi esimesele aastapäevale pühendatud õhtult Tammsaare muuseumis.