Kirjandus kui käegakatsutav kogemus

Tõnis Tootseni „Esimene päev“ on ühtaegu kirjandus- ja kunstiteos, oma totaalsuses eesti kirjanduses ainulaadne.

JAAK TOMBERG

Üksnes vahel harva tuleb keegi kirjanduses lagedale objektiga, mis mõjub varasema foonil äärmuseni ebatavalise, isegi ennustamatuna, ning mis peibutab oma ebatõenäolisuses ühtlasi jõuliselt ümber mõtestama kirjanduslike väljendusvõimaluste ja kirjandusliku kogemuse kui niisuguse parasjagu kehtivaid piire. Mul on tunne, et vähemalt eesti kirjanduses on Tõnis Tootseni hiljutine debüütromaan „Esimene päev“ üks seda sorti objekt. Juba puhtalt materiaalse olemisega see ühtaegu kütkestab ja paneb vakatama, mõjub esmapilgul (ja see pole antud juhul sugugi vähetähtis) kui ka lähemal lugemisel otsekui küllusesarvena – nähtusena, mille kohta inglise keeles pruugitakse positiivset rahutust märkivat väljendit „an embarrassment of riches“, liiga palju häid asju. Sisult suurejooneline eesti düstoopia ning vaimult peaaegu kinnismõtteliselt kirglik ja kriitiline maailmavaatetekst, ilmutab see vormi poolest pidurdamatut keelemängulist kirjutamismõnu, maksimalismile lähenevat hõlmamisambitsiooni ning paranoilisuseni süsteemset viimistluslikku üksikasjalikkust.

Esmase uudishimu rahuldamiseks olgu öeldud, et ligi 600 leheküljega romaani tegevustik algab 2034. aasta katastroofijärgses Tallinna vanalinnas. Peategelane Toomas on sinna jõudnud kusagilt Võru kandist, pärast pikka ja vaevalist rännakut läbi katastroofieelselt hierarhiliselt tsoonideks liigendatud Eesti. Toomas otsib võimalusi, kuidas tuua vanalinna kui kunagisse kõige privilegeeritumasse esimesse tsooni ka viletsatesse tingimustesse kodutallu ootama jäänud ema. Selles võimalike välisvaenlaste eest barrikadeeritud ruumis ning viletsates tingimustes ellujäämise eest võitlevas ja uut algust üritavas ühiskonnas puutub ta kokku peamiselt kahe ringkonnaga. Ühelt poolt kirjanike, kunstnike, filosoofide, mesinike, ususektantide jne võrdlemisi mitmekesise ja heterogeense seltskonnaga, kelle igapäevaste tegemiste taustafooniks paistab olevat lakkamatu filosofeerimine maailma ja inimeksistentsi olemuse üle ning seda toestav või sellest lähtuv psühhedeelikumide tarbimine. Teiselt poolt käib ta läbi (parema väljendi puudumisel) tehnokraatide hästi organiseeritud ja homogeense seltskonnaga, kelle eesmärk on taastada katastroofieelne tehnoloogiline võimekus, et see ühiskonna uue ülesehitamise välise egiidi all oma võimuahnete ambitsioonide teostamise teenistusse rakendada. Nende kahe ringkonna maailmavaatelisel konfliktil põhineb üldjoontes kogu romaani sisuline dünaamika.

Raamat kui materiaalne tõsiasi

Kes on „Esimesele päevale“ pilgu heitnud või seda korra käes hoidnud, saab aru, et enne kui ta seda lugemagi jõuab hakata, on Tootsen seadnud ta jõuliselt oma raamatu kui materiaalse tõsiasja ette: enne kui lugeja jõuab selleni, millest romaan räägib, seisab ta vältimatumalt kui teiste kirjandusteoste puhul silmitsi sellega, kuidas see raamat on. Tõnis Tootsen on kirjutanud oma teose ise. Seda muidu nii triviaalsena mõjuvat väljendit tuleb antud juhul lugeda sõna-sõnalt, sõna otseses mõttes. „Esimene päev“ on faksiimileraamat: paljude illustratsioonidega põimuv tekst on autori enese käega läbi kirjutatud ja joonistatud – otsekui sümboolse tagasipöördumisena trükikunstieelsesse aega ei ole siin kasutatud tavalist arvutifonti. Tootsen on iga eksemplari personaalselt töödelnud: lisanud kleebiseid, kiipe, ajaleheväljalõikeid, ostutšekke jms; põletanud mõningate lehekülgede servi, kinnitanud punase järjehoidjanööri külge padrunihülsi. Rääkimata ilmsest asjaolust, et niisuguse nähtusena on see teos nii või teisiti eesti kirjanduses ainulaadne, ning hoolimata autori kusagil välja öeldud kinnitusest, et kõikide raamatute „tekst on sama“, tekitab selline lähenemine juba lehitsemisel tunde, et iga raamat on vähemalt minimaalsel määral unikaalne.

Peale selle, et tegu on põhiolemuselt kirjandusteosega, kujutab „Esimene päev“ endast niisiis ka kaante vahele köidetud kunstiobjekti, kirjandusteost kui omamoodi terviklikku kunstiteost, mida võib enne lugema hakkamist tüdimuseta tundide viisi lapata ja uurida (ma ei imestaks, kui suur hulk lugejaid sellega piirdubki, sest olla kunstiobjekt on kindlasti „Esimese päeva“ üks autonoomseid funktsioone). Juba sel üldtasandil hõivab vorm lugeja omaenese materiaalsusega, lähendab ta märksa rohkem kui n-ö harilik šriftikirjandus enesele kui materiaalsele objektile, aktiveerib ta meelelisemalt ja kehalisemalt, kui teevad seda pelgalt mustad sõnad valgel paberil, seab teosega sisse harjumuspärasest väga erineva suhtluse.

See ei tähenda sugugi, et materiaalse vormi või kujunduslike elementidega poleks eesti kirjanduses varem ohtralt mängitud: Kivisildniku „Märja Viktori“ (1989) luuletuste all jookseb autori enese elektrokardiogramm; toona (või praegugi?) kõige mahukam eesti uudiskogu, peaaegu kuubikukujuline „Nagu härjale punane kärbseseen“ (1996) pulbitseb kavatsusest riiulil võimalikult palju ruumi okupeerida; 14NÜ kultuslikud ning kunagi „Esimese päevaga“ võrreldavalt ebatõenäolisena tundunud ribaraamatud demonstreerisid oma eksperimentaalsuses veenvalt, et ettekujutust või arusaama raamatust kui niisugusest on võimalik radikaalselt teisendada. Enne Tootsenit pole aga tehtud midagi sedavõrd totaalsel, narratiivse romaanivormi skaalal ning mitmekesisusega, mille juures individuaalne loovus ületab kiiresti (esialgse) kontseptuaalsuse. Võiks ju ka väita, et samasugust läbikirjutatust ilmutavad formaadilt esmapilgul näiteks samuti suuresti käsitööna sündinud koomiksikunst, graafilised romaanid või lasteraamatud. Erinevalt graafilistest romaanidest on „Esimese päeva“ raskuskese aga kindlalt tekstil ja teksti enese illustratiivsusel ning lasteraamatutega võrreldes moodustavad tekst ja illustratsioon siin liiga hübriidse (ja liiga mustvalge) vahevormi.

Ühtlasi on siinkohal paslik põgusalt esile tõsta hiliseimad ilmingud eesti eksperimentaalsemas kunstiajakirjanduses. MTÜ Uus Materjal andis kunstiprojektina välja ajakirja Uus Materjal (2014), mis ilmus viiekiloses betoonkastis. Selle seest võis leida muusikat, videoid, kunstiteoseid, väljaprinditud kruvisid ning esmajoones erinevatele uutele materjalidele trükitud ohtraid arutlusi uusmaterialismi seni veel võrdlemisi visalt selgineva mõiste üle. Sama projekti teine väljaanne Uus Number (2016) ilmus betoonkastile vastukaaluks raamatuna õhulise padja sees. Neist installatsioonilaadsetest objektidest õhkub postmodernse tekstikesksuse ja ületähistamise suhtes („kõik on tekst“) teatavat produktiivset skepsist ning tahet vaagida ja nihestada kontseptuaalsuse ja materiaalsuse vahekorda nüüdiskultuuris.

Autori käekiri

Tootseni romaanis avalduva vorminihke keskmes on üleminek arvutifondilt käekirjale: tõepoolest, ka väljendit „autori käekiri“ saab selle romaani puhul kasutada sõna otseses, mitte metafoorses mõttes. Klassikalist semiootilist eristust kasutades võiks öelda, et võrreldes arvutifondiga, mida selle määratuses ja korduslikus ühetaolisuses tajutakse peaaegu täienisti sümbolilisena, on käekirja ikooniline aspekt märksa jõulisem – õigemini, käekiri on ikoonilistele võimalustele loomuldasa märksa paremini avatud. Selle ikoonilisusega kaasnevad lisavõimalused, mida Tootsen avastab oma romaanis loovalt ja otsinguliselt ning järjekindla süsteemsusega. Ühelt poolt individualiseerib käekirja ikooniline aspekt kirja kui niisuguse, sest viimasel piirjoonel, s.t potentsiaalselt, ei pruugi peaaegu ükski kirjatäht olla ühegi teisega identne – see identsus on otsekui suurima võimaliku määrani sattumuse küsimus. Tänapäeva kirjanduses juba üdini harjumuspärane arvutifont, kui tahes leidlik, ilus või huvitav see ka poleks, mõjub käekirja isiklikkuse kõrval selles valguses läbinisti impersonaalse, lausa anonüümsena.

Teiselt poolt tõestab Tootseni raamat, et ehkki kiri on olemuselt sümboliline märk ning pilt olemuselt ikooniline märk, võivad käekiri ja illustratsioon kvalitatiivselt teineteisele lähemal seista ning teineteisega paremini ühilduda kui käekiri ja arvutifont omavahel (ehkki mõlemad on põhiolemuselt sümbolilised). Just käekirja ikoonilise potentsiaali ongi Tootsen ära kasutanud: käekirja ikoonilise aspekti sujuv ühilduvus illustratsiooniga võimaldab tal omatahtsi nii kitsendada, suunata kui ka visuaalselt rikastada teksti enese sisulisi tõlgendusvõimalusi ja lugeja ettekujutust loo­maailmast. Kui käekirjaga ära harjuda (selleks tuleb lugeda umbes kümme lehekülge), on kindlustatud tavapärasest täiesti teistsugune, aistinguliselt väga mitmekesine ja meeleliselt kaasahaarav lugemiskogemus. Leidlikke lahendusi on raamatus palju ja nende sõnadeks konverteerimine on paratamatult energia­mahukas töö.

Ühe sagedase võttena laseb Tootsen sõnadel või laiematel tekstiüksustel peegeldada kujundlikult oma tähendust: näiteks seltskonna ülemeelikust tähistavad sõna „ohjeldamatult“ eri suundades laiali voolavad tähelõpmed (V, 23:49)1; kui arutlus käib triipkoodide üle, moodustavad kolmel real kohakuti asetuvad sõnad triipkoodi kujutise (VII, 08:59); sama lugu on veekeerisega arutluses eksistentsi olemuse üle (III, 18:27); teisal markeeritakse fooride vilkumist sõnasiseste rütmistavate kaldkriipsudega („et val/gus vil/guks foo/ri/des“, II, 23:43) jne. Need, parema väljendi puudumisel piltsõnad kujutavad seda, mida tähendavad, vähendades seeläbi sõnade abstraktsusastet, ent tugevdades lugeja meelelist hõivatust loomaailmaga. Seda suurendavad veelgi teose rohked illustratsioonid, mille juures on tähelepanuväärne, et need pole enamasti vormistatud rangelt eraldi üksustena, vaid on tihtipeale tekstiga läbi põimitud ning moodustavad mõnelgi pool sellega ühtse terviku. Needki määravad otsustavalt vaimusilmas tekkiva stilistilise pildi Tootseni postapokalüptilisest Tallinnast, ärgitavad seda teatud filmilikul viisil ette kujutama.

Väiksemaid nõkse, mis lugemiskogemuses läbivalt kaasa mängivad, on veelgi. Kõne on romaanis markeeritud kahel viisil: tavalist dialoogi märgivad kolmnurgakujulised jutumärgid, ent peategelase sisekõnet (mida siin on ohtralt) tähistavad omalaadsed sisekõnemärgid, lehekülje servadest võrsuvate haruliste pikselöökide kolmnurgakujulised koondlõpmed, mõtted kui välgusähvatused.2 Vene aktsenti on väljendatud kirillitsas kirjutatud eesti keelega. Kui tegevus toimub päeval, on see esitatud musta tekstina valgel paberil, kui öösel, siis vastupidi; aga kui näiteks pimedasse tuppa tulvab hetkeks natuke valgust, vahetatakse mitut rida hõlmava kiirena vastavalt registrit (nt XXI, 14:26).

Harjumuspärast lugemiskogemust teisendab „Esimese päeva“ huvitav ajaarvamine. Romaani tegevus toimub kolmeteistkümnel päeval (need päevad pole järjestikused ning paranoilisem pilk tuvastab, et sisukorras on iga päeva number kahe eelmise summa), ent leheküljenumbrite asemel on iga lehekülje all servas ära toodud tegevuse toimumise täpne kellaaeg. Seeläbi teadvustab lugeja kogu aeg väga jõuliselt sündmustiku ajalist mõõdet – sellegagi on siin mitut puhku loovalt ja mänguliselt ümber käidud. Ühe pika psühhedeelse rännaku ajal hakkavad muidu elektronkella formaati imiteerivad numbrid järk-järgult voolama ning seejärel hägustuma (V, 18:09–18:24); kui peategelasel pole parasjagu kellaajast aimu, on ajaraam lehekülje all üldse tühjaks jäetud (suur osa CCXXXIII päevast); kui ta ei tea, kas on õhtu või hommik, aga seina peal on numbrikell, vaheldub ka leheküljest lehekülge hommikune aeg õhtusega.

Kõikidele eeltoodud võtetele lisanduvad „Esimeses päevas“ raamatu n-ö puhtmateriaalsed aksessuaarid: kui Graalist (ilmselt Von Krahli post­apokalüptiline ekvivalent) ostetakse süüa, on leheküljele kinnitatud 2034. aastast pärinev „autentne“ kassatšekk (L, 09:12); kui Raekoja platsile sajab maha tihke tuhapilv, sajab üks põlenud servadega ajaleheriba ka Tootseni köite vahele (CXLIV, 10:40) jne. Kontseptuaalse järjekindluse ja otsingulise mängulisuse niisugune segu võiks veenda, et „Esimene päev“ on huvitavate eksperimentide varasalv – vormilt mitte küll Sterne’i „Tristram Shandy“ või Danielewski „Lehtede maja“ lähisugulane, aga väga kauge nõbu ehk ikkagi.

Düstoopiline maailma­ehitamine

Kriitilisemal lugejal võib tekkida küsimus, miks on otsus langetatud just niisuguse vormi kasuks – miks just käekirjaline faksiimileromaan ning kas see end ka sisuliselt õigustab? Mul on tunne, et õigustab, ja seda sellepärast, et romaani kolm keskset registrit (katastroofijärgne düstoopia, filosoofilised arutelud ja psühhedeelsed rännakud) on kõik olemuslikult niisugused, et lõikavad sellest vormist omal kombel kasu. Esiteks aitab see sisustada, nüansseerida ja isikupärastada romaanituleviku maailmaehituslikku aspekti, mis on igasuguse düstoopia kirjandusliku mõjujõu üks määravaid kandetalasid.

Eestis on viimaks hakanud laiemat kõlapinda leidma ja institutsionaalset tunnustust pälvima postapokalüptiliste ja düstoopiliste ulmeraamatute noor, kuid juba mõnda aega elujõuline traditsioon. Jäämäe veealusest osast kerkivad teiste seast esile Mari Järve „Esimene aasta“ (2011), Rein Põdra „Laev“ (2012), Siim Veskimehe „Lõputu juuni“ (2012), Maniakkide Tänava „Mehitamata inimesed“ (2013), Egert Rohtla „Rovin Vox. Teekond läbi bluusipõrgu“ (2013) jne. Ent 2016. aasta oli Atwoodi väljendit kasutades „uputuse aasta“. Andris Feldmanise romaan „Viimased tuhat aastat“ võitis Betti Alveri debüüdipreemia, „Esimese päeva“ kõrval on ilmunud veel Margus Haava „Kuidas lõhnab kuri“, Mairi Lauriku „Süsteem“, Maniakkide Tänava ja J. J. Metsavana „Saladusliku Tsaari“ IV osa „Kui rumalad surid“ ja Steven Vihalemma „6ism2e_dpi_error:_unsupported_personality“. Ehkki see valimik koosneb vägagi eriilmelistest ja erineva kirjandusliku tasemega teostest, oleks kindlasti aeg hakata eesti düstoopiale ja postapokalüptikale suuremat analüütilist tähelepanu pöörama, sest ajastule, mille keskse tundestruktuurina armastatakse esile tõsta kestvat ja hõlmamatut kriisiseisundit, on düstoopia peaaegu realismilaadne kõverpeegel.

Üksikasjalikkus, millega Tootsen kirjeldab katastroofijärgse Tallinna vanalinna ühiskondlikke ja tehnilisi aspekte, on mõnes mõttes võrreldav Robert Kurvitza „Püha ja õudse lõhnaga“ (2013). Kurvitza romaanis kannab küll maailmaehituslikkuse eest hoolt esmajoones kirjelduste filigraanne süntaks, leidlik leksikaalne mitmekesisus ning vaatepunktide vaheldamisest tekkiv õhuline avatus, „Esimeses päevas“ on paljugi sellest pigem käsitöölise loovuse ning teose visuaalse miljöö rida. Neid kaht romaani eristab muidugi see, et Kurvitz tõepoolest loob uue maailma, Tootsen pikendab tuletuslikult praegust. Sellest lähtuvalt paelub „Püha ja õudse lõhna“ juures väga jõuliselt teatav ulmeline võõrusvaru, kujutelm sellest, mida too maailm veel võiks pakkuda, „Esimese päev“ köidab aga esmajoones kõige kohaloleva sünesteetilise mitmekesisusega.

Lisaks teadusulmes võrdlemisi levinud tsoonidüstoopia struktuurile (vt lähikirjeldust XXXIV, 14:12–14:18) ning mahukale katastroofijärgse olustiku ja atmosfääri kirjeldusele (EMP-kilpidest, virtuaalreaaluse simulaatoritest, voolugeneraatoritest, raadiolaineid ja radiatsiooni blokeerivast Kuplist jne kuni Toompeale sisse seatud kanala ja hüdropoonaia, majakatustel viljeldava mesinduse ja Paksus Margareetas tegutseva Vaikijate sektini välja) esitatakse siin väga üksikasjalik versioon, millise (peaasjalikult halvaendelise) tõhususeni võivad areneda kommunikatsiooni-, infotöötlus- ja jälgimistehnoloogiad. Nii ei puudu romaanis ka selge (ühiskonna)kriitiline agenda: paljud postapokalüptilised romaanid funktsioneerivad muu hulgas kriitilise sirg- või kõverjoonelise pilguna olevikule ja praegustele tendentsidele, milles on potentsiaalseid katastroofialgeid. „Esimeses päevas“ ei öelda meile täpselt, milles seisneb Eestit (või kogu maailma?) tabanud katastroof, ent vihjeid globaalkapitalismi, kõrgtehnoloogia ja rahvuspopulismi hämarale abielule leiame siit küll, samuti osutusi, et ühiskondlikke toimeprintsiipe korrigeerimata võidakse end leida otseteelt järgmise katastroofi poole.

Ent loomaailma düstoopiline kokkuseade ei funktsioneeri „Esimeses päevas“ sugugi n-ö omaette eesmärgina (kahtlustan, et nii mõnedki žanrikirjanduse fetišistid võivad seetõttu selles pettuda). Katastroofijärgne, mõnevõrra seisakuline ja isoleeritud ajalooline vanalinn on siin ühtlasi aegruum, kus pidada lakkamatuid arutlusi, vestlusi ja mõtisklusi maailma ja inimeksistentsi olemuse ja ulatuse üle. Siinkohal meenub mulle vältimatult üks teine eelmisel aastal ilmunud romaan, Andris Feldmanise „Viimased tuhat aastat“, Tõnis Hallaste väljendit kasutades „post­apokalüptiline, ent mitte post­kataklüsmiline“ tulevikunägemus: Maa elanikkond on vähenenud kümnelt miljardilt kolmele, sest masinad on asendanud inimtööjõu ja hoolitsevad inimeste eest igakülgselt, see on aga toonud kaasa inimliigi elutahte drastilise allakäigu. Esmapilgul jääb mulje, et sedavõrd leidlikule stsenaariumile vaatamata võiks muidu individuaalsetele inimsuhetele keskendatud romaani arendus välja kanda ka täiesti igapäevases, peaaegu realistlikus võtmes (seetõttu kahtlustan, et ka selle romaani puhul on kitsalt žanrikirjanduslik tõlgendusvalik otstarbetu ja eksitav). Sümboolset post­apokalüptilist ümberpaigutamist tulevikku läheb siin tarvis üksnes ja ainult selleks, et puhastada igapäevaaskeldustest välja küllaldaselt eristuv refleksiooniruum, mis mõjub autonoomsena märksa jõulisemalt.

Tühjuse ja täiuse vaheline tants

Tootseni romaani teeb eriliseks see, et düstoopiline register jääb tihtipeale pikaks ajaks tagaplaanile (kompositsiooniliselt kohati võib-olla liigagi pikaks, vt mitmekümneleheküljelist lõiku läbi XIII ja XXI päeva), et teha teed peategelase, Kunstniku, Luuletaja, Rattafilosoofi jt maailmavaatelistele sisekaemusele – see igavikuline arutlusruum on ühtlasi omamoodi utoopiaruum üldise ajaloolise düstoopia sees. Ühel hetkel leiab Toomas, et ta „ei jõudnud ära imestada, kui palju nurgafilosoofe vanalinnas leidus“ (XXI, 16:34) ning see tõdemus käib kindlasti ka suure osa „Esimese päeva“ tegelaskonna kohta. Ajalikust ajatuni, kaitsekulutuste ja teaduskulutuste kunagise vahekorra üle vaagimisest (XXI, 14:26) vabadusest ja vanglast lähtuvate põhifilosoofiate eristuseni (XIII, 19:16); õunakoogi kosmilisest kujunemisloost (XXXIV, 15:03) vana, uue ja Tõeliselt Uue suheteni (LV, 19:00); nüüdisaja ülekiirendatusest (LV, 18:13) „inimevolutsiooni algtõukajateni“ (LV, 18:08); virtuaalsete suhtlusplatvormide tasalülitavast mõjust (LV, 19:44) ajaarvamise ajaloo peaaegu entsüklopeedilise kokkuvõtteni (XXI, 14:21 jj) – see loetelu siin on osaline ja üsnagi sattumuslik.

Ma ei taha kõigi nende arutelude taga seisvat ilmavaadet kuidagi lakooniliselt tasapindseks tõlgendada, ent mul on tunne, et kogu seda peaaegu kinnismõtteliselt vohavat mitmekesisust toestab algimpulsina alaline soov lepitada igapäevast ja igavikulist, pugeda sisse kõikvõimalike vastaspooluste vahelisse ühisossa ning tuua see siis esile. Kõige paremini väljendub see minu silmis ühes kokkuvõtvas tõdemuses: „teadvus tekib otse tühjuse ja täiuse vahel, vibreerib olematuse ja olemasolu vahelises tantsus“ (XXI, 17:34).

Suur osa Tootseni romaanist keerleb selle tantsu ümber ning käekirja ikooniliste võimaluste avastamine, sellega põimuvad illustratsioonid ja paiguti lisatud leidlikud joonised mängivad selles tantsus muidugi kaasa – muudavad selle loomuldasa orgaanilisemaks ja vähem abstraktseks. Arutluste ja mõttemängude ohjeldamatuselt on „Esimene päev“ võrreldav Arne Merilai „Türann Oidipusega“ (2009), ehkki Merilai intrigeeriva intellektuaalse mängu asemel iseloomustab Tootsenit pigem nooruslik paikapanemise vunk, ning Enn Kasaku „Vaba pattulangemise seadusega“ (2009), ehkki viimasest õhkuv kaheldamatu eruditsioon on Tootseni otsingutega võrreldes valatud stiililt vaesemasse vormi.

Selle kõrval, mida „Esimese päeva“ puhul võib veendunult nimetada autori käekirjaks, on romaanis täheldatav ka omanäolise, keelemänguliselt barokse kirjandusliku stiili kohalolu: „Kõik ongi märgilise laenguga. Ütleme, kui mõni mõte või tunne on nagu võililleseeme ämblikuvõrgus või kuldne terendus piimjas udus või ootamatuks purdeks murdunud puu või tormine tõusulaine või oksaaugu tolmune valgusvihk või käest lupsanud kala või küpseks kerkinud kook, siis kas tõesti oleks nii pöörane oletada, et võililleseemned ja virvatulukesed ja puud ja tõusulained ja valgusvihud ja koogid ja kalad ONGI mõtted ja tunded? Unes ju on! Me mõtleme selles, mida oleme näinud ja kogenud. Niisiis mõtlemegi kivides ja kalades, nende asjatoimetustes, hoovustes ja poolustes“. Vokaalid helisevad, alliteratsioonid-assonantsid rütmistavad, loeteluvoolul ei paista lõppu. Paljudes kohtades on midagi lõunaeestilikult isemõtlevat, lüürilist ja hingestatult looduslähedast, ent osutustega Uku Masingule, Fred Jüssile ja teistele reedab autor oma sümpaatiad isegi. Mõnikord kukub selline mänglevus välja kas liiga lihtsustatult või liiga konstrueeritult, s.t keelemõnu tõmbele järeleandmise asemel on hakatud sellele ise hoogu juurde andma ning sestap riskeeritud mõningase ebakirjanduslikkusega. Kuid viimase teeb vähemalt antud juhul vähem märgatavaks raamatu enese kunstiline vorm, mis on keelelise loomismõnuga kongeniaalses vastavuses.

Nii võikski lõpuks küsida: kuidas mõjuks „Esimese päeva“ tekst siis, kui see oleks vormistatud harjumuspärase šriftikirjanduse kujul? Kahtlustan, et mõned kompositsioonilised momendid tõuseksid rohkem esile: võib-olla on siin liiga palju sisekõnet; võib-olla hakkaksid rohked arutelud ja nendega kaasnevad lookatkestused kurnama; võib-olla mõjuksid kõik need mitmekesised mõtisklused tervikuna kuidagi ühetaolisemana, sest igal tegelasel on küll oma filosoofia, aga märksa vähem oma häält; võib-olla saaks suure osa tuleviku ajalugu sedastavast tegelaskõnest konverteerida jutustaja kirjeldusteks. Ent kui üldse, siis just „Esimese päeva“ puhul pole minu sellesuunalised hüpoteesid kuigi legitiimsed, sest niimoodi taandaksin otsustavalt teose vormistuse jõulise mõju lugemiskogemusele.

Igal juhul on Tootsenis küllaga ka n-ö šriftikirjaniku ja romaanikirjaniku potentsiaali. „Esimene päev“ ilmutab nii vormiliselt leidlikkuselt, keeleliselt loovuselt kui ka ilmavaateliselt sisekaemuselt selget nooruslikku tahet „kõik mängu panna“. Romaan on ambitsioonikalt maksimalistlik ja seegi on eesti kirjanduses harukordne. Tänuväärses kokkuvõtteartiklis „Post-sõnastik XXXIV. Maksimalism“ on Janek Kraavi kirja pannud maksimalismi peamised tunnusjooned: 1) maht, 2) entsüklopeedilisus, 3) dissonantne mitmehäälsus, 4) diegeetiline üleküllus, 5) terviklikkus 6) kõiketeadev jutustaja, 7) „paranoiline kujutlusvõime“, 8) intersemiootilisus, 9) eetiline seisukoht, 10) „hübriidne realism“.3 Nende tunnuste ja tunnustega kaasnevate täpsustuste osas on „Esimeses päevas“ järeleandmisi tehtud ehk üksnes kolmanda ja kuuenda juures. See raamat on ebatõenäoliselt külluslik objekt ja niisugusena väga nauditav.

1 Kirjutise viitesüsteemis on järgitud Tootseni romaani vormistust: Rooma number tähistab päeva ning koma järel on esitatud täpne kella­aeg, mis asendab raamatus lehe­külje numbrit.

2 Need mõjuvad otsekui vastusena Valdur Mikita kunagisele „Metsikus lingvistikas“ esitatud üleskutsele leiutada kõikvõimalikke uusi kirja­vahemärke.

3 Janek Kraavi, Post-sõnastik XXXIV. Maksimalism. – Sirp 18. XI 2016.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming