Kirjandus või ajalooteadus?

Ants Juske

Olev Remsu, Elitaarne mees Harry Männil. Toimetanud Jaan Isotamm ja Maris Makko, kujundanud Andres Tali. Tänapäev, 2011. 288 lk. Kas Olev Remsu on kirjanik, kolumnist, maailmarändurist reisikirjutaja, giid, stsenarist, jalgrattur või hoopis ajaloolane? Nii on raske ennast positsioneerida – ikka omadele võõras, võõrastele oma. Eks ta üks väsimatu nomaad ongi: sööb ühe rohumaa paljaks ja läheb otsima uut. Öelgu oma ala professionaalid mida tahes, kuid kõike, mida ta teeb, on huvitav jälgida. Lisaks entsüklopeediline mälu, vahel on tunne, et see on tal lausa eideetiline: vaatab lehekülge ja see salvestub mällu nagu fotokaameraga. Kuigi, olen tabanud Remsut ka faktidega eksimas. Viimane on andestatav, sest ta pole ju teadlane, vaid kirjanik. Mõelgem, kui palju fantaseeris president Meri, kes hariduselt oli ju ajaloolane, kuid ta oli ka kirjanik ja filmimees. Need võivad endale lubada kõike, sh ka ajalugu ümber kirjutada ja kunstiliste vahenditega on see mõjuvam kui mõne tõsiajaloolase teaduslik monograafia. Akadeemik Anto Raukas naerab siiamaani, et Kaali meteoriit kukkus Saaremaale ammu enne seda, kui seal mingi inimasustus oli – kuidas see sai siis folklooris kajastuda?

Remsu on teaduslikus mõttes metoodilisem. Männili raamatus on intervjuud, on näha, et ta on teinud istumistööd arhiivides ja raamatukogudes, lisaks on ta ju Männili eluajal tehtud portreefilmi „Mu elu on avatud raamat” üks stsenaristidest. Peale selle on nimede taga inimeste sünni- ja surma-aastad, korralik nimede register, väljavõtteid kirjavahetusest, on ka allikakriitiline lähenemine – ühesõnaga kõik, mis on omane tõsisele ajalooteadusele. Siiski on tal võimalus n-ö amatöörajaloolasena anda oma hinnang. See avaldub Remsu resümees: „Mulle tundub, et meie meedia on Männilit kohati ülekohtuselt mustanud, aga need valesüüdistused on olnud tasakaalus ülemääraste kiiduartiklitega”. Kas see ongi mingi hinnang? Kardan, et Harry Männili salapärasest minevikust Eestis, tema müstilistest pääsemistest kahe okupatsiooni käest ja miljonärikarjääri kohta Venezuelas ei saa me kunagi täit tõde teada. Pole ka vettpidavaid tõendeid, et Männil oleks Saksa okupatsiooni ajal mingeid sigadusi korda saatnud, kuigi Wiesenthali keskus on ta ühte patta pannud Karl Linnase ja Evald Miksoniga. Kindel on ehk vaid see, mida ta tegi uue Eesti jaluleaitamiseks.

Minule kui ajaloolasele oli Remsu raamatus kõige põnevam ja miks mitte ka vaieldavam osa see, mis puudutas Karl Säret („Kokkupuuted Karl Särega”, lk 60–69). Remsu kirjutab, et esimesel kohtumisel Motilonias läks kohe Männiliga jutt lahti Säre rollist mitte ainult Eesti, vaid ka rahvusvahelises kontekstis. Tegemist on ühe müstilisema tegelasega Eesti ajaloos. Evald Mikson pidas teda vähemalt kahe-kolme luure agendiks. Männil nimetab omakorda Islandile pagenud Miksonit „parajaks matsiks, kes ei teadnud restoranidest ja parimatest roogadest mitte midagi” (lk 63). Mis rolli etendas EKP Moskvast määratud juhi Karl Säre (kes jäeti sakslaste poolt okupeeritud Eestisse) ülekuulamisel Miksoni kõrval Männil, pole kindel – kas ainult sekretär? Joonistub välja ka Männili küüniline ja pragmaatiline suhtumine. Remsu on valinud avatsitaadiks Männili ütluse: „Kui ma oleksin jäänud Nõukogude Liitu, oleksin astunud komparteisse”. Ja miks Remsu viis Männilile kingituseks kaasa Rein Tammiku mitmemõttelise maali „Lenin kassiga”?

Karl Särest on kirjutanud romaani „Loojangul lahkume Tallinnast” väliseesti Cardiffis elanud kirjanik Einar Sanden, kes oli kontaktis ka Miksoniga (sealt ka see eespool toodud tsiteering). Tahes-tahtmata tekib kahe kirjaniku vahel võrdlus. Mõlemad, nii Remsu kui Sanden on kasutanud autentseid allikmaterjale, kuid Sanden on lasknud oma fantaasialennu kõrgemale, oletades, et Säre pääses sõjakeerisest ja elab kõrges vanuses kusagil Ladina-Ameerika riigis. Remsu seevastu on jäänud reaalsuse piiridesse ja seega ajaloolasena usaldusväärsem.

Kõike kokku võttes on Remsu raamat Harry Männilist väljakutse meie professionaalsetele ajaloolastele. Kus on uurimused Eesti kollaborantidest, alates Viktor Kingissepast, Saksa okupatsiooni aegsetest tegelastest, Nikolai Karotammest, lõpetades minugipärast Karl Vainoga? Sinna vahele mahub veel palju. Küll on meil aga ajalooteaduslikke ja ka belletristlikke tõlkeid suurte diktaatorite, Hitleri, Stalini, Beria jt kohta. Seda tühimikku kipuvadki täitma nn harrastusajaloolased, kuigi Remsu hakkab oma raamatuga juba kirjandusest trügima nende sekka, keda Mati Talvik oma saadetes reklaamib Eesti tippajaloolastena.

Teame Mihkel Muti raamatut „Rahvusvaheline mees”, nüüd siis Olev Remsu „Elitaarne mees”. On see parafraas või väike nüke kolleegile või hoopis kerge heatahtlik iroonia prototüübi suhtes? Ei taha kirjutada äraleierdatud sõna „p…ism”, kuid elame paraku selles ajastus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming