(:)kirjandus vs. erakapital

(:)kivisildnik

Me elame maailmas, mida rüvetab ja pilastab erakapital. Eesti globaalprovints on erakapitali ees lömitamises maailmameister: ehk on kultuurihuviline lugejagi märganud, et meil on pangad tulumaksust vabastatud, aga kehvikud ja pensionärid ei ole. Makse maksavad ka need 5-6% täiskohaga töötajatest, kes elavad absoluutses vaesuses.

Kui keegi arvab, et erakapital teeb vähemasti kultuurile, näiteks kirjandusele head, ehkki ta riigile on ainult risuks jalus, siis ta eksib. Erakapital teeb kirjandusele ainult niipalju head, kui ta kirjandusest eemale hoiab. Aga ta raibe ei hoia. Meil puudub avalik-õiguslik kirjastuskeskkond. Kirjastused on meil erakirjastused. Ja raamatud, niipalju kui neis kirjandust siis ka parasjagu on, need tulevad kirjastustest.

Eesti Kirjastuste Liidu andmetel on kapital saanud kirjastamisega hakkama järgmiselt (toon mõned arvud, mis räägivad iseenda eest): aastal 1991 kirjastati Eestis ühe elaniku kohta 14,9 raamatut, eelmisel aastal oli see 3,6; Eestis kirjastatud raamatute trükiarv oli 1991. aastal 23 295 700, möödunud aastal aga 4 791 000. Teeme aritmeetikas nõrkade eest mõned lihtsad tehted ja saame tulemuseks, et vähem kui ühe inimpõlve jooksul on erakapitali võimekus toota raamatuid inimühiku kohta 4,14 korda kukkunud ja raamatuid ilmub üldkokkuvõttes 4,9 korda vähem.

Erakapitali kirjandusvõimekus on seega lühikese ajaga 4-5 korda vähenenud. Tõsi, nimetuste arv on kaks korda kasvanud, mis aga tähendab ainult seda, et raamatute hind on katastroofiliselt tõusnud. Lihtne näide, mul on laual Georges Simenoni kogumik aastast 1973 trükiarvuga 50 000 ja hinnaga 1 rubla 6 kopikat. Pange nüüd hoolega tähele, pudel viina maksis siis 4 rubla 12 kopikat. Mitu 340-leheküljelist ja kõvakaanelist kriminaalromaani te saate täna osta lauaviina hinna eest?

Ma tõesti ei tea viinapudeli hinda tänapäeval, aga oletan, et 6-7 euriga midagi ikka saab. Sel juhul peaks meil olema sopaka hind alla 2 euri ja see konkureeriks proletaarse meelelahutuse turul vägagi edukalt, reaalne kriminaalromaani hind on aga 20-30 euri, pean silmas kõvakaanelist ja paksemat. Lauaviina hinna eest saaks seega heal juhul 0,35 Simenoni. Muistne Simenon on muide illustreeritud, midagi sellist erakapitalist täna endale luba ei saa.

Kes tänapäevaseid müügihittide näitajaid ei tea, siis meenutame, et eelmisel aastal oli kõige müüdum raamat Andrus Kiviräha „Maailma otsas” 8327 eksemplariga, ikka samad erakirjastajate liidu andmed. Veel 2007. aastal juhtis Kivirähk müügitabelit kolm kord tugevama tulemusega 24 000. See aeg ei tule enam kunagi tagasi.

Kirjastamine on erakapitali hoole all ja sellest on jäänud järele ainult luu ja nahk. Samuti on erakapitali kontrolli all raamatute kaubastamine. Riik üritab küll äriettevõtteid dotatsioonidega meelitada mittekommertslikke ja kultuuriväärtuslikke tooteid valmistama. Eks see kuidagi õnnestugi, aga kõik need kultuuriprojektid lõpetavad ühises kommertskatlas – ja mis pole disainitud müüma, see ka ei müü.

Huvitav on see, et disain, mis on müügikeskkonnas üks tähtsamaid asju, on just see, mida kulka kinni ei maksa: kujundust ei toetata, selline on reegel. Seega peab kunstiprojekt minema müügikeskkonda ilma vähimategi müügieeldusteta. Selge, et see on järjekordne otsus kultuuri kahjuks.

Mis mõtet on kultuuri ärikeskkonda paisata? See on sama mõistlik kui üritada jalgrattaga jõge ületada. Kultuur pole müügiks tehtud, ärikeskkonnale on kunst olemuslikult vastuvõetamatu ja kunst ei pea vastama turu nõuetele. Leitagu probleemile konstruktiivne lahendus ja lõpetatagu jalgrataste ning jalgratturite uputamine. Tehtagu näiteks rahvaraamatukogu seadus ümber nii, et kulka toetatud projektid ka kuidagi raamatukogudessegi satuksid, või riputatagu need tasuta võrku. Mõned päevad tagasi oli mul vestlus raamatukogutöötajaga, kellele ma üritasin selgitada, et raamatukogud ei täida rahvaraamatukogu seadust. Sellise seaduse olemasolu tuli töötajale uudisena ning mulle selgitati, et ma olen inimkonna vaenlane, Putini käsilane ja totalitaarse mõtlemisega jõhkard. Sõna-sõnalt.

Kas sellises vaimses kontekstis oodatakse vähemasti erakapitalilt sügavamat kultuurihuvi? Rahu, huvi ei peagi olema, põhiseaduses ei ole öeldud, et erakapital peab tagama eesti rahva, keele ja kultuuri püsimise läbi aegade – seda peab tegema riik. Riik muidugi aitabki erakapitalil väärtkirjandust valmistada, ehkki ma ei näe loogikat, miks peaks toetama kärbuvat kasumitiirast kirjastusäri. See, kes ei saa äriga hakkama, pole ometigi automaatselt kirjandusekspert? Kas või kodanik Kilgi luulekogu, mille ta pärast majanduskollapsit kirjutas, oli vilets, väga vilets. Üks krahh viib ainult teise krahhini.

Väärtkirjanduse kirjastamine vajab hoopis teist kogemust, teist eluvaadet ja isegi teatavat orienteerumisvõimet kirjandusloos, maitse ja loovuse küsimustes. Kuid mis on enne kirjastamist? Sportlasi, muusikuid ja näitlejaid koolitatakse, kirjanikke muidugi mitte. See ei huvita riiki, veel vähem huvitab see erakapitali. Kui meil oleks mingigi kirjandushuviline erakapital, siis paneks ta esimese asjana käima kirjanduskooli või -ülikooli. Praegu on veel mõned vana kooli kirjanikud alles, kes võivad oma kogemuse edasi anda.

Kuna erakapital on kultuurikauge, võiks riik kehtestada kvoodid ja tollid kohaliku kirjanduse kaitseks ja kapitali õigele teele suunamiseks. Milleks toetused, kui trahvid annavad sama tulemuse? Kui tahad kirjastust pidada, siis peab pool toodangust olema kodumaiste autorite looming. Kui ei, siis trahvitakse sind hetkega vaeseks. Nii kaitseb Prantsusmaa oma muusikaturgu, sealsetel raadiojaamadel on kvoodid. Mis on aga raskemas olukorras, kas eesti kirjandus või prantsuse muusika? Mis vajaks rohkem kaitset?

Ei hakka siin ükski ametnik mökitama, et ei saa, ei lubata. Kõike saab, kultuuri kaitseks on olemas „Kultuuri väljendusvormide mitmekesisuse kaitse ja edendamise konventsioon”, mis kehtib maailmas, kehtib euroliidus ja kehtib ka Eestis. Juriidiline alus oma kultuuri kaitsmiseks on olemas, isegi kui puudub harjumus põhiseaduse järgi elada.

Ma olen enam kui kindel, et praegu on riigil soodne hetk põhiseadusest lähtuvalt ise kirjastama hakata. Mis on kirjastus? See on mõned inimesed, kes teavad, mis on kirjandus, mis on toimetamine ja mis on kujundamine. Need inimesed ainult ootavad paremat lepingut ja paremaid töötingimusi. Suurkirjastustele kvoodid selga, staartoimetajad ja tõlkijad riigikirjastusse, sest milleks raisata vahendeid hääbuva kirjastusäri mahitamiseks? Eluga tuleb edasi minna.

Kui juba kirjastustes pole eesti kirjanduse sõpru ega huvilisigi, mis alust on siis arvata, et neid on saekaatrites või padjavabrikutes, kogu selles jumaldatud erakapitalis? Ma ei näe erakapitali, mis oleks eesti kirjandust märkimisväärsete summadega aidanud. Erakapitali võimete piir on 8000 euri Eesti Kirjanike Liidu terve romaanivõistluse abistamiseks. Ärgem unustagem, et kulka võimsus pelgalt ühe 33-leheküljelise lasteraamatu autorite toetamiseks on 3300 euri.

Fakt on see, et kulka kirjanduse sihtkapitali kirjandusekspertide hulgas ei ole ühtegi kirjanikku, küll leidub seal aga erakirjastajate liidu töökas ametnik. Väites, et erakapitali abistamise ekspertgrupp koosneb praegu pigem kapitalistide lobistidest kui kirjanike huvide kaitsjatest, ei eksi ma väga palju, aga see on juba eraldi teema.

8. XII 2014

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming