Kirjanduse kolikamber

Toomas Liiv

Lipupateetika ja banketipoeetika

 

Jälle on käes üks sünnipäev: Eesti Vabariik saab 87aastaseks. Vabariigi aastapäev! Ikka seesama nõukogudevastane kalendaarsus, mida nii või teisiti, vaikselt või valjusti tähistati ka siis, kui Vabariik ise oli olemas vaid n-ö virtuaalses vormis. Nüüd on see aga tõeline pidu paraadi, banketi ja presidendikõnega. Meie kirjanduslik kolikamber sellesse õhkkonda nagu ei sobikski. Ometi ? koliseb kolikambriski igat sorti unustatut, mille abil eesti kirjamehed läbi aegade riikluse, riigi ja riigituse teemat on puudutanud. Olgem ausad, see on kirju koli, mis kõige sagedamini sisaldab kas siis n-ö riigitruud pateetikat või opositsioonilist (ühiskonna)kriitikat. Ja seda sugugi mitte ainuüksi Eesti Vabariigiga seotult.

Tegelikult on Eesti riigina olemuselt üpris müütiline konstrukt, müütilisem igatahes kui mõni teine geograafiline paikkond. Nn vanadel eestlastel ju oma riiki ei olevat olnud, aga vabadusvõitlus see-eest oli. Siis tuli mitusada aastat orjaööd, kus oli küll mingisugune riik, ent see oli jälle võõraste värk. Kuid võis ju vähemalt kujutleda mingit eestlaste oma riiki. Eesti riikluse kui probleemi ja kui doktriini sõnastas esimesena ühemõtteliselt Friedrich Reinhold Kreutzwald (1803 ? 1882) oma ?Kalevipojas? (1857 ? 1861), kus Põhjakotka tiiva peal saabub Viru randa Kalev. Just see mees olevatki Eestisse rajanud riigi, täpsemalt ? kuningriigi. Lauluisa pajatab: ?Meie maale tulnud meesi / Riiki kohe rajatanud, / Laia valda asutanud, / Kena koja ehitanud, / Kust ta vägev-volil käsi / Laia valda valitsemas.? Kahju küll, ent needki read on tänaseks kolikambri tekst.

Kes siis praegu enam ?Kalevipoja? kätte võtaks? Kuigi võiks ja peakski ? vähemalt Vabariigi aastapäeval. See oleks positiivne ? ja seejuures sündsalt riigitruu ? pateetika. Kreutzwaldi järgi igatahes oli Kalevi näol tegemist üpris autoritaarse valitsejaga, kelle atribuudiks oli luuletaja sõnul ?vägev-volil käsi?. Kreutzwald pani vana Kalevi suhu ka eesti esimese n-ö rahvusliku riigiteooria. Eepose 2. loos loeme nimelt: ?Ma ei taha kuningriiki, / Volivalda vähendada, / Lipi-lapi lahutada: / Riik peab jääma jagamata / Ühe poja voli alla, / Kangemalle kaitsevallaks.? Aga, jah ? polnud sellel ühel pojal, Kalevipojal, paraku, õiget vägev-volil kätt, tal polnud lapsigi… Nii see Kalevi kunagine Kuningriik ka kadus.

Naiselikumalt heliseb kolikambris aga näiteks üks Lydia Koidula (1843 ? 1886) unustatumaid luuletusi ?Vanemuise riik?, kus poetess kindlakäeliselt visandab Vanaisa poolt Eestimaad kui ?hoonet? valitsema pandud triumviraadi/kolmevalitsuse ? Vanemuine, Koit ja Hämarik: ?Ja seni kui valitseb Eestimaal / teie kolme ühtlane riik, / seni iial ei vaeva taad võõras keel / ega rõhu õelate riik!?. Vanemuine laulaks Koidula meelest seejuures pidevalt ?eesti laulu?, Koit ja Hämarik aga hoolitseksid selle eest, et päeva-ajal ikka päeva-valgust on… Tuleb tunnistada, et see on väärt visioon. See on ju sulaselgelt permanentne üldlaulupidu!

Ent tuleme nüüd koledama kolistamise juurde, tuleme Vabadussõja päevadesse. Kolikambris kolistab hästi vihane Viktor Kingissepp (1888 ? 1922), kes 1919. aasta 5. juunil pani paberile näiteks järgmised laused: ?Isegi poodud hobusevaras on võllas rippumatum kui ?rippumatu ja iseseisev? Eesti. Pahandage Soome ülemlihunik Mannerheim ära, ja Eesti ?rippumatu? härrasriigi traatpupe valitsus on üle öö rahata ja pankrotis, sest Eesti ?raha? trükitakse Helsingis soome valge kodanluse armust. Pahandage Pariisi maailmasandarm ära, ja ?rippumatu? Eesti on ilma kõigest, mille najal ta ?iseseisev? valitsus ?ise? seisab. Eesti iseseisvus on neegrivürstiriigi iseseisvus, olgu ta kellegi poolt tunnistatud või mitte.? (V. Kingissepp. Wilsoni heeringa eest. Tallinn 1988, lk 9-10.)  Täna loetuna tunduvad Kingissepa tekstid küll juba natukene naljakana, ent ärgem unustagem nn Eesti NSVd, kus ?kingseppiaanal? oli kõigis oma väljundites palju süngem tähendus.

Vabadussõja aegadel kirjutati siiski ka sootuks teistsuguseid tekste. Gustav Suits (1883 ? 1956) lõpetab oma tollase luuletuse ?Tõsta lipp!? nii: ?Tõsta lipp! See vestku, vestku / tõotusest, mis kestku, kestku, / sinisega viiratud. / Musta mulla põimuline, / lehvi, valge võimuline, / tormatud ja piiratud!? Ent Suits oli ka üks neist vähestest, kes oma akadeemilise karskuse tõttu oli sobilik just niisugust lipuluulet tõsiseks kirjutama. Paraku! Kas on kusagil mõni, kes EV 87. aastapäeval neid värsse valjul häälel ette kannaks? Ehk on. Reaalelus on aga lipupateetika (?Tõsta lipp!?) küll üsna ühemõtteliselt asendunud banketipoeetikaga (?A mis tal seekord ka seljas on??). Loodetavasti on see Eesti Vabariigi tugevuse tunnus.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming