Kirjanduse kolikamber

Toomas Liiv

Aidauksed ja teraspoisid

Ilus on monotoonselt korrata: lastekirjandus, lastekirjandus, lastekirjandus? ja nii edasi kas või lõpmatuseni. Magamajäämiseni. Selline kordamine on otsekui une-eelselt soovitatav lammaste lugemine (esimene lammas, teine lammas, kolmas lammas jne). Kusjuures neid une-eelseid lambaid tegelikult ju ei olegi olemas! Ent lastekirjandus on see-eest olemas. Selles ongi lastekirjanduse erinevus une-eelsetest lammastest. Niisiis, une-eelsus ühendab mõnigi kord lambad just lastekirjandusega. Sest olematute lammaste loendamise asemel võib lapsele une-eelselt ette lugeda lastekirjandust. Kuni laps magama jääb. Aga laps on inimese algus. Inimene algab lapsest. Teatmeteosed ütlevad tavaliselt täpsemini, et laps on inimene sündimisest sugulise küpsemise alguseni. Seega kestab lastekirjanduski inimese sugulise küpsemise alguseni. Seega peab lastekirjandus olema eakohane. Punamütsikese lugu on eakohane, sest laps ei küsi, kuidas mahuvad hundi kõhtu ära vanaema koos Punamütsikesega. Suguliselt küps inimene aga küsib. See ongi eakohasus.

Kolikambris on aga ka lastekirjandust. Kes mäletab näiteks Reinhold Kamsenit (1871 ? 1952), kelle luuletust ?Talvel? (1904) ehk osaliselt teataksegi: ?Küll on kena kelguga / hangest alla lasta; / kaugel luhal säravad / jää ja lumi vasta!

/—/ Tihane ja varblane / aidaukse taga / otsivad ja ootavad, et saaks iva aga. // Langeb mõni ivake ? / üks kui teine varmas; / iga kehvem kestake, / näljasele armas?? Ilus ja armas luuletus, kuid kauge? tihane ja varblane veel, aga aidauks? Kolikambris on koos paljude lastekirjanikega ka kõik Eesti kunagised aidauksed!

Meie lastekirjanduse praegu paraku vägisi unustusehõlma vajuv tõeline suurkuju on aga Jüri Parijõgi (1892 ? 1941). Ta alustas aastal 1926 novellikoguga ?Semendivabrik?, milles olid lihtsad lood ühe vabrikuasula elust, ent esitatud läbi lapsesilmade. Siin on juttu katkisest kruusist ja uutest saabastest, vargusest ja töölkäimisest, vabrikutondist, streigist ja viimsestpäevast. Siin on lapsesilmade läbi nähtud ka ürgsemast ürgsem ajaprobleem: väike Jaan Pari tahab novellis ?Uued saapad? isa kojutuleku kiirendamiseks kella suurt seierit edasi nihutada, ent vanaema ei lase. Ega siis aeg sellepärast kiiremini lähe, kui keegi kella seiereid edasi lükkab! Väike Jaan arvab aga, et kui kõik maailma kellad edasi lükata, siis ehk läheks ka aeg. Tõepoolest. Kui ikka terve inimkond (globaliseeruvalt!) kõigi maailma kellade seiereid edasi nihutaks ? mis juhtuks siis ajaga? Kas tõesti jääks aeg kella(de)st maha? Kas söandaks Aeg Kella ignoreerida?

Parijõe jutud lastest on sageli nukravõitu, ent mõnigi kord tuleb abiks ettevõtlikkus ja õige äriplaan. Parijõe maailmas realiseerib igal õhtul viis senti hoiukarpi poetav Lehe-Sass lõpuks ikkagi oma äriplaani ? ostab endale uisud. Parijõe jutustatud poisid aga muutuvad. ?Semendivabriku? õrnahingelisest Jaanist saab äriliselt mõtlev Lehe-Sass, ja siis sünnib Parijõe sule all Jaan Kattai, Teraspoiss, keda juhib ausameelsus, ent kelle kavalat äriplaani asendavad mõnigi kord rusikad. Jutustuses ?Teraspoiss? (1937) räägitakse nimelt ühest isata-emata jäänud poisist, kes antakse varjupaika, ent kes raskuste kiuste suudab ennast õiglustunde, abivalmiduse ja rusikate abil kehtestada. Too 1930ndate aastate laste varjupaik oli Parijõe järgi aga totaalse vägivalla maailm. Poiste omakohtu üks lahendeid oli kata-madin, s.t öösel tulid teise rühma poisid ja hakkasid kedagi peksma: ?Seda tehakse une pealt. Poisile pannakse padi suu peale, tekk veel üle, et ei saaks häält teha. Üks istub kaksiti peale ja teised annavad. Mineval kevadel ühele tehti, poiss oli pärast haige ja läkski varjupaigast ära.? (J. Parijõgi, Jutte. Tallinn 1982, lk 273.) Niisugusesse maailma satub Jaan Kattai. Aga ta saab hakkama. Teose lõpul ütleb koolijuhataja 13aastasele Jaanile: ?Poisid kutsuvad sind Teraseks ? see on hästi leitud. Minugi meelest oled sa Teraspoiss. Pea meeles, teras on kõva metall, ja ta on selliseks saanud tules karastades.?(Ibidem, lk 327.)

Siinkohal tuleb mängu aga üks üpris delikaatne detail. 1930ndate maailm tundis juba üht terasmeest, kelle nimi oli Stalin (stal on vene keeli teras). 1930ndatel hakkas ?progressiivset? inimkonda vallutama Nikolai Ostrovski (1904 ? 1936) romaan ?Kuidas karastus teras? (1932 ? 1934), kus peategelaseks tapahimuline Pavka Kort?agin. Ja seejärel, aastal 1937, tuleb Parijõe poolt Teraseks karastatud Poiss! Ka Pätsu-Eestis hakati poisse lastekirjanduse abil just teraseks karastama! Kata-madin oli (Eesti Vabariigi? Euroopa?) reaalsus. Terast karastati. Teises maailmasõjas oli teras terase vastas, ja Jüri Parijõgi lasti juulis 1941 Tartus kommunistide poolt maha. Lastekirjandus kestab.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming