Kirjanduse kolikamber

Toomas Liiv

Skisofreeniline kajamasin

 

Nimi ja nimetamine on ikkagi väga tähtsad asjad. Nimi, s.t nimetatus, olemine/olek nimetatuna, sildistatuna, mõnes mõttes ehk isegi kohustab olema ja tegutsema vastavuses (oma) nimetatusega. Juhan Liiv on selle kohta kirjutanud: ?Asja nimi toob asja enese ajule näha, ilma et me teda ennast näha tarvitseksime. Meie oleme mälestuse läbi tema külge seotud, ta on täitsa elavaks saanud, vahet ei ole endise silmalise nägemise ja nüüdse selle nägemise ehk vaimlise olevuse uuesti meeldetuletuse, kajastuse, uuesti sündimise, reproduktsiooni vormilise tiheduse vahel mitte.? (J. Liiv, Enesest ja teistest. Tartu 1921, lk 64.) Mingil määral kehtib see nime/nimetatuse relevants ka perekonnanimede valdkonnas. Peterson (germaanliku) perekonnanimena näiteks eeldaks olemist mingi aegadesse hämarduva Peetri pojana, ehk isegi apostelliku Peetrusena (kaljuna, millele rajatakse). Selles mõttes vastab meie riialane Christian Jaak oma perekonnanimele ? tema ?selle maa keele? retoorika on vaieldamatult apostelliku, rajava pretensiooniga. Ent näiteks Liiv perekonnanimena on üsna matsilik, liiga eestikeelne, võrreldav üksnes Tamme või Kasega. Ent ometi ? teatava tähendust genereeriva sildina viitab Liiv (genitiivselt Liiva) mitte niivõrd tükeldatusele, kui just pihustatusele. Kas ei ole (ranna)liiv siis lihtsalt pihustatud kivi(m)? Jätame siinkohal sekundaarseks (genitiivse) liivi kui püügivahendi, mida semiotiseerivad kategooriatena nöör, auk ja lõks. Võtame käesolevaski kolikambriloos kõne alla veel kord Juhan Liiva/Liivi. Niisiis. Eelkõige Liiv kui pihustatus, olemine pihustatuna.

Juhan Liivi kontseptuaalsed arusaamad ongi leida n-ö pihustatult ja (tema sõnumi) püügivahendina. Kontseptuaalsust leidub nii tema luuletustes kui ka jutustustes, kõige rohkem siiski Friedebert Tuglase poolt trükiks ette valmistatud kirjatöös pealkirjaga ?Äärmärkused?. See pihustatud kolikambrimaterjal meenutab Tuglase enda valimikku ?Marginaalia? (1921). Muuseas, viimati nimetatud teos ei saanud mõjutada Liivi, kes suri juba 1913. Ilmselt on Tuglase ?Marginaalia? schnitt?i võtnud just ?Äärmärkustest?. Ent nüüd lähemalt Juhan Liivi pihustatud maailma olemusest. Nii tema metafüüsika kui ka esteetika aluseks on helin: ?Asjad, kehad, konstruktsion helisevad. Helin on meie hing, mis nägemata juhtis.? (Ibidem, lk 100.)

See personaalne metafüüsika manifesteerub aastal 1910 kirjutatud luuletuses ?Helin?, kus helinat otsesõnaliselt käsitatakse ajalisust/ajalikkust määrava tegurina. Võib öelda, et helin on Juhan Liivi tegelikkuse substraat, alus. Mis tähendab, et tema jaoks oli asjade algus auditiivne, kuuldeline. Ka tema skisofreeniline kajamasin tundub n-ö mitte-meditsiinilise pilguga vaadates olevat vaid üks tegelikkuse kuuldelise substraadi ilmingutest: ?Kajamasin, mida ju enne Jüripäeva seinakella läbi tundus (ma ei tea talle muud nime, olgu ta traadi teel ehk teisiti kõnelema seatud) oli nüüd ju niisugusele täiusele ja laiusele jõudnud, et väljast kuke laulust jne. tundus.? (Ibidem, lk.16.) Nad on tõepoolest ju seotud ? helin ja kaja.

Helinal võib kaja olla, helin võib kajada. See on füüsika. Muidugi oleks liiast juhanliiviliku helinafenomeni seostamine mingi sfääride harmooniaga, pütaagorlusegagi, ent ometi on selles kuuldelisuses midagi antiikselt matemaatilist. See on imelik ja ilus, see on seletus. See ei ole mitte ainult Juhan Liivi seletus, see on substraatlikus mõttes loomise/loomingu seletus üleüldse.

Ootuspäraselt on see helin seotud hääle, kõne ja muusikaga, samuti kuuldelisuse seisatamisega, kuuldelisuse graafiliste salvestamisvõimalustega. Kusjuures helinasse kätketud füüsika/metafüüsika on alistav: ?Kiri on seisakule pandud kõne. Noodipääd on häälte kujud, seisakule pandud häälte liikumine, muusika. Paar takti niisuguseid tagavaraks pandud liikumisi üles äratada ja kõik võib tulla: rõõmu, kurbtust. /—/ Helin on kord alganud millegi kohta, ära ajada mina ei saa, vaid ? tulgu meile sinu riik! /—/ Ja sellepärast algan ma veel kord: Noodipää all on hääl. Hääle kiiruses ta iseloom, hääle raskuses ja vahelduses ta seesmine sisuraskus, Noodipää otsib oma võtjat klahvi ehk keele pääl ja kõik on käes. Ja sõnaga on samuti ? teise kõrval! Temagi on noodipää. Tähenduseta keha, asja nimi ainsuses, aga kompositsioon teise kõrval. Siin on kõik see saladus, mille pääle ma välja lähen.? (Ibidem, lk 63-64.) Seega. Seisund ?teise kõrval?, teise kõrvale asetamine on juhanliivilikus helina füüsikas/metafüüsikas/esteetikas keskne. Ta ise on ka praegu ?teise? ehk ?meie (tänaste)? kõrval n-ö metafüüsiliselt, surnuna, nimena, unustusena.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming