Kirjanduse kolikamber

Toomas Liiv

Üleüldine nahaaluse rasvakudestiku kasinus  Eesti keeles on ilus sõna ?kauge?, see on nii meloodiline ja riimub nii kenasti sõnadega ?lauge? ja ?rauge?. Selles meloodilisuses on midagi romantilist, midagi nostalgilist, neis sõnades on igatsus. Võib-olla on see igatsus laugete ja raugete kauguste järele? Igatahes on olukordi ja on inimesi, mis/kes on kaugel. Kaugel võib olla ruumiliselt ja kaugel võib olla ka ajaliselt. Võib olla sotsiaalselt, psühholoogiliseltki kaugel.

Ent need oleksid spekulatiivsemad kaugelolemise vormid. Füüsiliselt on kaugus ikkagi kas ruumiline või ajaline. Nii on Austraalia Eestist ruumiliselt kaugel ja seda ei saa lähemale nihutada. Küll aga võib mõni eestlane personaalselt Austraaliale läheneda, võib Austraaliasse reisida, n-ö Austraalia ?sisse? minna, kõnesoleva ruumilise kauguse personaalselt, iseenda jaoks annulleerida. Niisugune ongi ruumilise kauguse olemus ? mingis mõttes petlik, reetevgi. Ajalise kaugusega on teistmoodi. Ajaline kaugus on absoluutsem. Noor-Eesti on meist (ajas) kaugel, on meist saja aasta kaugusel. Kusjuures seda ümmargust juubelikaugust tuleb tähistada, varsti tähistamegi. Ent lähtugem käesolevas tõigast, et Noor-Eesti on nii või teisiti meist, tänastest, kaugelolev, üha kaugenev ajaline olukord. Loomulikult ei ole tegemist kolikambri-värgiga. Ent ometi on selles meist üha kaugenevas rühmituses üht-teist kolikambrilistki. On mõni ununev luuletaja, on ununevaid tekste, on kaugenemine unustatavaks/unustatuks.

Üks unustatusse kaugenevaid nooreestlasi on luuletaja Villem Grünthal-Ridala (1885 ? 1942). Tema tunnusmärgiks abstraktsemas plaanis sobikski ?kaugus?, ta parima luulekogu pealkirigi on sõnaselgelt just kaugusega seotud ? ?Kauged rannad? (1914). Kauguse-kategooria on Ridala loomingus kõige otsesemalt vahendatud mere kaudu, iseäranis on just ?ulgumeri? see, mis ridalalikku ?kaugust? nii iseloomulikult katab/kannab. Muuseas, ?ulgumeri? on Ridala enda eesti keelde toodud sõna. Kauguse fenomeni on Ridala vist kõige täpsemalt fikseerinud aastal 1908 kirjutatud luuletuses ?Süda-talve öö?, millest siinkohal mõned näiteread: ?Sügavas taevas põlevad arvuta leekivad tähed; / kaugusest siit ja säält ei kõla ainsatgi häält. /—/ Heledalt vilguvad kaugete külade hilised tuled / põigiti unelevat lumist ja kiirgavat maad. /—/ Kaugusest kostavad kajavas õhus koerade hauked; / väsinud tumedalt teel heliseb kelluke reel.? Näeme, et ?kaugus? on Ridala jaoks see koht, mis midagi sünnitab/tekitab, kust midagi tuleb ? kaugus tundub olevat n-ö seestütlev, väljastav olukord. Ridala ?kaugus? on demiurg, (maailma) looja. Aastast 1908 pärinevas luuletuses ?Luitel? leidub luuletaja jaoks üks ülimalt oluline, võib-olla kõige olulisemgi määratlus ? ?kaugemeelne?: ?Õhtu maile alla vajub päike verevana, ? / istun üksi luite sõmeral, ? / kevadine meri eemal sinkjas-tumedana / kustub kaugemeelsel kohinal.?

Seda sõna on raske sünonüümistada, see sõna puudub ka Paul Saagpaku suures ?Eesti-inglise sõnaraamatus?. Ent just see seletamatu ?kaugemeelsus? tundub olevat Ridala paremate luuletuste substants. Võib väita, et just kaugemeelsus genereerib Ridalale (vähemalt tema paremat) luulet.

Ent tegelikult oli Ridalasse peidetud intriig, provokatsioongi. Kaugemeelselt ja kaugusest kostvast luuletanud luuletaja oli samas ka teadusemees, kes püüdis kirjeldavale võimalikult lähedale tulla, kollektsioneerida, süstematiseerida. Teadusemehena oli tema eesmärgiks lähenemine, kauguse minimaliseerimine. Kaugemeelsuse asendas uurijalik lähenemine, mis kätkes endas ometi alati kontekstina ka kaugust. Seda tunnistab Ridala tõeline kolikambriraamat ?Tõu küsimus? (1914). Tegemist on eesti antropoloogia alustekstiga, mille rassistlik paatos on varjamatu. Kusjuures kauguse-kategooria on selles tekstis taanduv. Siinkohal näitena Ridala eesti naise kirjeldus: ?Rinnad ja iseäranis puusad kipuvad sagedasti ülimääraselt, koguni määratumani suureks paisuma. Selle vastu on isteluu vaevalt silmapaistev niuete õõnsuse kallakus õige vähene. Pääle selle karaktriseerib Eesti naist üleüldine nahaaluse rasvakudestiku kasinus ja tugev musklite arenemine niuete ümbruses. Niuete laadist on tingitud ristluude ümbruse järsk siht ja samuti tagumisülemiste sooleluu otsikute kasin ülenemine ja kõverdumise puudus niude- ja ristluu lülikus. Eesti naise luupekse ei ole äärjoonde poolest, peab ütlema, iseäranis ilus, ja kõrgele ulatavad sääremarjad on õige arenud.? (V. Ridala, Tõu küsimus. Tartu 1914, lk 126.) Kummaline, et nii võis kirjutada kaugemeelsusest luuletav mees. Ja ometi ? võib-olla avaneb just eeltoodud antropoloogias tegelik Ridala. Aga see kõik on meist nii kaugel! See kaugeneb ja ometi on see kaugenev ju ?meie-ise?, meie kurikuulus (kirjanduslooline) identiteet. Me kaugeneme iseendast. Kuhu?

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht