Kirjanduse kolikamber:99 aastat paratamatut Bettit

Toomas Liiv

 

Vahel avastame, et mõni asi on nii, teine naa. Siis küsime, et kas pole see mitte paratamatus, s.t see, mille (marksistlik?) tunnetamine teeb meid vabaks. Nii see paraku praegugi on: juba üheksakümmend üheksa aastat on meil olnud Betti Alverit, kes sündis 23. XI 1906. Üheksakümmend üheksa – see on ju peaaegu sada, peaaegu sajand paratamatut Bettit! See on teatava vabaduse atribuut, meie vaba-olemise tunnusjoon, meie mitte-viimne reliikvia, meie arbujalikkuse määr.

Alver suri 19. VI 1989. Nende daatumite vahele jääbki vahepealsus, alguse ja lõpu vaheline vahe, mida teatud kontekstis nimetatakse eluks. See ta on, elu, elamine, mingi vahepealsus, alguse ja lõpu vaheline olemine vahe peal. Ja siis tuleb keegi rumal, ja küsib – mis vahe on elul ja elulool? Vahe on aga selles, et elu on elu ja elulugu on juba narratiiv, ja Alver on juba narratiiv (või mitu narratiivi?). Siinkohal tasub meeles pidada eesti luule suure Arturo (ma mõtlen Alliksaart) väidet luuletusest “Aeg”: “Mis kord on alanud, lõppu sel pole, / kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.”

Vahet ei olegi! Alver kestab, sest ta on alanud, ja Arturo universumis ei olegi tal lõppu. Paraku, lõpu olematus ei välista unustamist. Vastupidi. Lõpu olematus tingibki unustamise. Teisisõnu, unustamine on lihtsalt lõpu olematus. Ja meie, tänased, oleme unustamas 1960. aastate tähetunnilist Betti Alverit. Oleme unustamas tema küsimistki legendaarses, kuid ununenud luuletuses “Tähetund”: “Miks lillekiivrid roostega ei kattu?”. Tõepoolest. Küsida aastal 2005 midagi lillekiivrite roostetamise kohta… see oleks ju kohatu… see oleks isegi kohutav! Mis asi üldse on üks lillekiiver? Kas oskab näiteks Lõuna-Eesti suurim Alveri-ekspert Karl Muru ütelda, mis on lillekiiver? Kas on see mingit müstilist lille “pead” kaitsev kiiver või hoopis lilledest tehtud kiiver? Olgem siiski konkreetsemad! Eesti poisid on okupantidena Iraagis, egas neil ometi ole peas mingid lillekiivrid? Neil on peas NATO kiivrid. Kas need roostetavad? NATOs ei tohiks küll mitte midagi roostetada… Ent jätkem militaristica. Sellessamas “Tähetunni” luuletuses küsib Alver ju ka: “Miks elu tähetund on kordumatu?” Siin on olemas lihtne vastus: elu tähetund on just ja ainult sellepärast kordumatu, et see on tähetund. Kui see korduks, ei oleks see enam tähetund. See on niisama lihtne kui surnud Puškin (või surematu venelasena Jevgeni Onegin, kellesse Alver oli lootusetult armunud!). Kui see korduks, ei oleks see enam tähetund. Nii lihtne see ongi. Betti Alver ei kordu. Betti Alver ongi (Eesti) tähetund.

Ent olgem realistid ja mingem hetkeks tagasi. Sest seal “taga” on algus. Oleme unustanud 1930. aastate Alveri koos tema erilise raugastumis-visiooniga luuletuses “Raugad”, kus juba 1947 Siberis surnud Heiti Talvik (ilmselt!) elab penskariks  ja saab kokku oma Bettiga: “Õlal valged juuksed, sammus raudne raskus, / ootad mind sa pargis kord novembri iilis. / Samuti kui köiteid sinu mantli taskus, / aimub küpsi mõtteid sinu roomlase-profiilis.” Reaalselt seda novembrikohtumist ilmselt ei toimunud, aga mingi “mina” (Betti Alver?) tuleb (vähemalt selles luuletuses) kohtingule “õhtu lillas lõõmas / naftaliini pilvi hajutades keebist”. Ning siis nad käivad (kes? kas tõesti Heiti ja Betti?) rasket matka “külmand teel”, ent – ja see on erakordselt oluline, sest see on “arbujalik”, see on eesti-aeglik, see on päts-laidonerlikki – nende kaaslaseks on teatav lohutus: “Kuid me ees käib luule, noor ja majesteetlik, / lampi kõrgel hoides täpselt nagu praegu.” Jah, see rauklus mingi noore ja lampi-kõrgel-hoidva luule juhtimisel on vist igas mõttes absurd. See oli juba Pätsi-Laidoneri ajal absurd. Aga ilus absurd. Võib-olla eesti kirjanduse kõige ilusam absurd.

Ning siis on seal alguses veel Alveri romaan “Viletsuse komöödia” (1935), iseenesest jällegi üpris absurdne tekst, kuid see-eest ehedalt eestiaegse Tartu Vaimu kvintessents. Selle üks kehastaja teoses on Pontus Koolon, kellel väidetavalt on jalanõude äri ja kes ühel kunagiselt lumisel kõnniteel karjub: “Minu unistuseks oli Herkulese keha, ja ma olen väike kui rasvapõis. Ihkasin hakata leiduriks, ja minust sai kingsepp. Kuid mina ei ole kingsepp! Muidugi, ma tallutan saapaid, kui tahate, ent mina lähen niisugustele mäetippudele, kuhu ühegi orukingsepa pilk ei ulata! Aga kõik saatuseväed on mu vastu!” (B. Alver, Teosed. 2. Tallinn 1992, lk 392.) Muidugi. Saatuse ja tema vägede vastu ei saanud isegi mitte Betti Alver. Ent just tema sõnastatud Tartu koolonite üleolemine orukingseppadest ongi absurdide aluseks. Ja viletsuse komöödia minajutustaja tunnistab: “Olin harjunud vaatlema inimelu kui unenäolist poeemi, mille päämine võlu tulenes just lõpu masendavast fantastikast: vanade surnuaedade hämarusest, laipade järkjärgulisest moondumisest, sõredast valgest liivast.” (Ibidem, lk 409.)

Aga sõredat valget liiva ei jätku kõikidele! Nii võibki küsida, kas Betti Alver on lõppenud või ei ole. Igatahes oli ta alanud.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming