Kirjanduse kolikamber: Kuidas osta sõnu

Toomas Liiv

  On hea meel konstateerida, et järjekordne noor-eestlane Johannes Aavik sai sada kakskümmend viis aastat vanaks. Tegelikult on Aavik muidugi surnud, meile on jäänud ainult tema sünniaastapäev. Aga jah... kahtlemata on Aavikul surnunagi probleeme, olulisemaid neist on ortograafiline. Tänaste eestlaste tähtsaim raamat, pagulasest Saagpaku suur eesti-inglise sõnaraamat ei anna märksõna “aavik”, küll aga “aavikism”, mida tõlgitakse “coined words and reforms proposed by Joh. Aavik, famous Estonian linguist”. Nii et aavikut ennast ei ole, aga aavikism on. Aga loomulikult on Saagpakul sõna “haavik”, mis tõlgitud kui “aspen grove (or wood)”. Eeltoodust on selge, et Johannes Aaviku perekonnanimi on vigane, tema õige nimi peaks olema Haavik.

Aga sellele vaatamata oli ta maksimalist. Võtame näiteks tema peateose “Keeleuuenduse äärmised võimalused” (1924), mille tiitellehel on postulaat: Keeleuuenduse kurv tuleb lõpmattuseni tõmmata. Järgmisel lehel täpsustatakse: “Selle kurv on siin teoreetiliselt lõpmattuseni tõmmat.” (J. Aavik, Keeleuuenduse äärmised võimalused. Tartu 1924, lk 3.)

Aavik oli seega lõpmatuse-mees, vähemalt teoreetiliselt. Aga mainitud raamatus on Aavik ka ärimees, ostumees (mitte müügimees!), ta ostab oma suurejoonelise keeleuuenduse projekti tarbeks uusi sõnu: “Et selleks õhutada ja suuremat huvi äratada, on nende ridade kirjutaja otsustanud sõna loomise eest tasu maksa, nimelt 500 (viissada) marka sõna eest, mis on kyll väike tasu. /- – -/ Seda tasu maksan aga ainult kunstlikult loodud juursõnade eest; keeles juba olevaist sõnust tuletet või rahvamurdeist saadud sõnu ei võeta siin arvesse.” (Ibidem, lk 169-170.) See on eesti kultuuriloo, eesti identiteedi seisukohalt oluline pakkumine – viissada marka uue eestikeelse sõna eest! Tänases Eestis, kus Tartu ülikool, plaanitsedes puhta enesemüümise huvides üleminekut ingliskeelsele doktoriõppele ja sel viisil arendades eesti teaduskeelt, on Aaviku sõnade-ostmine igatahes kaalumist vääriv (euro)“projekt”.

Ent stopp – Aavik seadis projekteeritavale “sõnade-ostmisele” ka omad tingimused, n-ö evalveerimiseks (ja samas ka õppekava akrediteerimiseks) vajalikud kriteeriumid: “Ja ka mitte igasuguse kunstlikult loodud sõna eest ei makseta tasu, vaid ainult niisuguste eest, mis nende ridade kirjutajalle meeldivad, s.o talle tunduvad hääd ja kohased olevat. Ja ka meeldiva ning hääkskiidet sõna eest kohustun tasu välja maksma ainult siis, kui olen sõna avalikult mingis paljundet väljaandes soovitavas mõttes tarvitand. Kuid erandlikult võin maksa ka enne seda.” (Ibidem, lk 170.) Tänase eestluse erakondlikel arendajatel on Aavikult igatahes üht-teist õppida. Kuid kunagine keeleuuendaja on veelgi juriidilisem: “Päälegi see niisuguste sõnade eest tasu maksmise kohustus minu poolt maksab ainult sõnade kohta, mis kunni 1927. aasta 31. detsembrini on sisse saadetud ja mida kuni 1933. aasta 31. detsembrini on mingis paljundet väljaandes minu poolt soovitavas mõttes tarvitet.” (Ibidem, lk 170) Tõepoolest. Sõnade-ostmine ei olnud Aaviku jaoks nalja-asi. Kusjuures ta tegeles samaaegselt mitme olulise asjaga, ka viiulimängu ja pika poissmehepõlvega, kirjanduse kolikambrisse kukkus ta aga oma n-ö ilukirjandusliku tegevusega.

Aastal 1909 ilmunud Noor-Eesti kolmandas albumis avaldas ta ju imeliku jutustuse “Ruth”, mis vahepeal rohkem kui seitsekümmend aastat kolikambris istus, et siis Eesti NSVs aastal 1980 korraks uuesti trükitud saada. Järgnes põhimõtteline retseptsioonivaikus kuni XXI aastasaja alguseni, mil nimetatud imeliku jutustuse vastu imelik huvi tärkas. “Ruth” on tõepoolest imelik tekst: sõnade asemel tegeleb Aavik naisega, representeerib pikalt ja põhjalikult ühte naist. Ent vaadakem siinkohal naiste asemel põhimõtteid! “Ruthi” näol on tegemist Noor-Eesti rühmituse kollektiivse (feministliku) unelmaga, mille Aavik sõnadesse seadis. Täpsemalt, tegemist on manifestiga, kus kuulutatakse põhimõtteid. Põhimõtted olid küll nn Euroopast laenatud, eurooplasteks ju nooreestlased saada tahtsid; ise pidasid nad ennast kas asiaatideks või venelasteks, alaväärsuskompleks kimbutas neid kõvasti. Nii on ka Aaviku, tema sõnade-ostmise ja “Ruthiga”.

Jutustuse alguslausetes esitab keeleuuendaja sisuliselt terve Noor-Eesti (Euroopast laenatud) esteetika: “Mul on mõnikord imelik tung omi mõtteid, aatlusi, unistusi paberile panna, neile teatud kuju anda, neid kirjanduslikkudesse fraasidesse suruda, kus ma neid kui mõne teise omasid vaatlen, mis mulle peaaegu võõrad on. See teeb mulle täitsa intellektualset lõbu ja sünnitab minus häätegevat rahuldust ja kergitust. Ma paljastan sääl oma sisemist olevust, oma hingelikku maailma, kõike, mis mõtlen ja tunnen, ilma tagasihoidmata ja kartuseta.” (J. Randvere. Ruth. Tallinn 1980, lk 18.) Ent kas pole siis see “häätegev rahuldus ja kergitus” teatava lõpmatuse kui keeleuuendamise lihtsalt lõpuni tõmmatud kurv? Johannes Aavik on (Eesti) lõppematus.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming