Kirjanduse kolikamber: Libadus, tõuküsimus ja zoofiilia

Toomas Liiv

  On üks eestikeelne seisund ja ka üks mõiste, mis määratleb meie (eestikeelse?) olemise kõige põhimõttelisema kvaliteedi ? see on libadus (mida ei maksa kõlalise sarnasuse alusel segi ajada sõnaga ?vabadus?!). Eestlane tunneb libaduse-seisundit eelkõige sõna ?libahunt? ja sellest tuletatud libahuntluse läbi. Libahunt ei ole mitte päris hunt, vaid ebahunt. Libadus on mitte-ehtsus, võltsus. Libahunt on hundiks käiv, hundina esinev inimene/eestlane (enamasti naine). Ent veel ? nõukalõhnaline ?Eesti entsüklopeedia? teab oma 5. köites (1990) lisada libahundi määratlusse teise võimalusena: ?eriline väike hunt (hundi 7., 9., 12. poeg), kes sööb end loomale tagaotsast sisse?.

Kodanlikul ajal ilmunud ?Eesti entsüklopeedia? 5. köide (1935) on täpsem, väites, et libahunt on ?põhjamurdes pisem ?libeda? karvaga hunditõug, kes ei hüppavat kõrisse, vaid ?sööb end loomale tagaotsast sisse?, ja et see ?libahunt? olevat segunenud osalt ka hundiks moondunud inimese ehk soendi kujutelmaga ja sellisena kirjakeelde fikseerunud. See on mingi seksuaalselt perversne hunt, hälbeline seksija, ja ? olgem siinkohal ikka otsekohesed ? teatava anaalsuse karvaline harrastaja.

Oluline tundub olevat, et libadus on vähemalt eesti põhjamurdes seotud just libedusega, libeda karvasusega. Ent jätkem siinkohal see ?liba? ja ?libeda? seksuaalne semantiseerimine. Eestluse seksuaalne substraat väärib omaette käsitlemist. Ilmselt on põhjust rääkida niihästi liba(libe)-seksist kui ka liba(libe)-eestlusest. Jne.

Nii või teisiti, iga õige eestlase puhul seostub sõna ?libahunt? August Kitzbergi (1855 ? 1927) nimega. Ega sellest kirjanikust tänapäeval rohkem teatagi kui näidendit ?Libahunt? (esmatrükk 1912), mida aeg-ajalt taaslavastatakse. Näidend väärib igati tähelepanu, sest selles on üks erakordselt intrigeeriv tegelane ja probleemgi ? Tammaru Tiina ja tema seisund/staatus. Tiinat peavad teised tegelased, nn rahvas libahundiks. Ent teose seniste tõlgendajate, mitte-Kitzbergide jaoks on Tammaru Tiina ikka olnud vaid feodaalühiskonna vaimupimeduse ja ebausu ohver.

Kitzbergluse tegelik probleem on mustaverelisuses, teistsugususes, olemises teistsugusena, mida n-ö libahundi paradigmas käsitatakse libadusena. Lihtsamalt: teistsugune on liba, on võlts. Teistsugusus on libadus. Ent Kitzberg on tänaseni eesti olulisemaid tõuteoreetikuid. Tema seksualiseeriv tõukontseptsioon (näidendi teise vaatuse algusremargis ütleb ta sõnaselgelt, et Tiina on mustaverd, Mari aga valgetverd), tema eugeeniline bioloogia, tema eesti rahvusliku seksualiteedi n-ö maristamine, märgatav seostamine blondiinlusega (näiteks tänaseski EVs avalikult kuulutatav valge ehk nn mitte-valetava inimese kontseptsioon) on meid kandnud olukorda, kus tõmmumad (mustlased? venelased? muhameedlased?) on ohuks eesti tammarulikule identiteedile. Mustaverd on liba.

Kitzberg on seejuures hästi konkreetne: teises vaatuses on Tiina ja Mari pühapäeva ennelõunal metsas n-ö vaba aega veetmas, kusjuures Mari korjab selle ajaga torbikutäie maasikaid, Tiina aga raiskab aja rästikuga jamades ja oravaga juttu ajades. Tiina kasetohust marjatorbik jääb tühjaks. Ning sellal kui Mari kodus lehmi lüpsab, sõnastab Tiina metsas Tammaru Margusele hoopis oma mehekontseptsiooni: ?Minu Margus peab olema kui hunt, kes uttede hulka kargab!? (A. Kitzberg,Valitud teosed I. Tallinn 1955, lk 338).

Oluline on ka asjaolu, et Kitzbergil oli kummaline komme kõigepealt kirjutada lugu proosavormis, n-ö külajutuna, ja hiljem see omakäeliselt dramatiseerida. Nii tegi ta ?Rätsep Õhuga? (vastavalt 1892 ja 1903), samuti ?Püve Peetri ja tema riugastega? (1897 ja 1910). Kitzbergi esialgne, jutustuslik ?Libahunt? (1891) on, paraku, unustatud. Ütleme siinkohal siiski, et näidendis Tiinana esineva daami nimi on jutustuses Triinu, ent Mari on ikka Mari, ja et Triinu ongi libahunt. See on point. Tavaliselt tekib Kitzbergi libahundinäidendi puhul ikka küsimus ? äkki on rahval õigus? Äkki ongi too mustaverd taludaam libahunt? Ütleb ju näidendi lõpus surev Tiina: ?Huu! Hundid!! ? (Õnnelikult.) Süüa andsid minule! (Naeratades.) Või jalad harkis all nagu kunagi poisil! See nüüd minu noorik!…? (Ibidem, lk 373.) Kitzberg on asja geniaalsel kombel segaseks ajanud. Kelle noorik ikkagi oli suremisel hunte naeratades meenutav Tiina? Kellel olid ?jalad harkis all nagu kunagi poisil?? Kas oli Tiina tõepoolest seksuaalvahekorras mõne isase hundiga? Ärgem rääkigem siinkohal zoofiiliast ? (rahvuslik) fiktsioon on ju ikkagi (õnneks?) ainult (rahvuslik) fiktsioon. Kuid tundub küll, et eesti kirjanduse kolikambrisse on kogemata tõstetud ka tõeline, maasikaid mitte korjav, oravaga rääkiv, hundiga seksiv ja tõenäoliselt ka Kivesti Kaarli varsa maha murdnud mustaverd hundistunud Tammaru Tiina.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming