Kirjanduse kolikamber: Paneme lauda kettima!

Toomas Liiv

  Eesti on eelkõige keeleline nähtus. Vanasti olevat Eestis valdavalt räägitud eesti keelt. Lätistki eristab meid ainult keel. Muidu oleme ju lätlastega üks rahvas, keda võiks tinglikult tuleviku-Euroopas nimetada liivlasteks ja Eesti-Läti tulevast kaksikvabariiki vastavalt kas Livonia või siis Lieflandt. Niisiis, kõige tähtsam on siinmail ikka ja alati olnud keeleküsimus. See tähendab: mis keeles mõtelda, mis keeles ütelda, mis keeles ülemusele pugeda jne. See on tegelikult igasuguse inimliku eksisteerimise alus, mis euroopaliku tegelikkuse tarbeks on ära seletatud juba 1. Moosese raamatu 11. peatükis, kus Jehoova ütleb Paabeli torni ehitavaid inimlapsi nähes: ?Vaata, rahvas on üks ja neil kõigil on üks keel, ja see on alles nende tegude algus. Nüüd ei ole neil võimatu ükski asi, mida nad kavatsevad teha! Mingem nüüd alla ja segagem seal nende keel, et nad üksteise keelt ei mõistaks!? Nii see juhtuski.

Nii juhtus see ka Eestimaal. Eesti keelgi on eesti keelteks tehtud. Meie kirjanduse kolikambris on lademes materjali ka meie tänase eestikeelsuse kui teatava lingvistika kohta. 1872. aastal fikseeris C. R. Linnutaja (Jakobson) oma näidendis ?Arthur ja Anna ehk Vana ja uue aja inimesed? eestikeelsuse kui lingvistilise probleemi. Nimetatu näitemängu kolmanda järgu kümnendas etenduses tungib aga üks tegelastest, sulane Tõnn suure kolinaga mõisahärra Arthur von Adelsteini korterisse ja räägib seal ?sietokestest?: ?Oh sa viemane nali, niüd õlete õmmeti miu rusikat tunda suand! Te võiksite, suor herrä, oma tienijatele rõhkem häid elo-viesa õpetada. Nied närulogardid sõimavad mind sietokeseks. Sietokene! Kes on neie sietokene?? (C. R. Jakobson.Valitud teosed. I. Tallinn 1959, lk 215).

Asja lingvistilise tuuma avab mainitud väljaande kommentaar, milles Tõnni tsiteeritud teksti kohta märgitakse, et selle aluseks olevat Kodavere murre, mida Jakobson olevat aga hiljem korduvalt parandanud ja õige murdealuse ära rikkunud ning et redigeerimisel polnuvat võimalik tõelist Kodavere murret taastada (aastast 1959 pärinev kommentaat, ibidem, lk 477). Niisiis. Kodavere ei ole Setumaal, ent Tõnn räägib moonutatud kodavere murdes just setumaast ja setudest.

See tundub olevat kibe tõde. Mitte ainult lingvistiliselt, vaid ka ideoloogiliselt. Eesti Asi ja Vabariik on ära solgitud. Õige Kodavere murre on unustatud. Setumaa on õigete isamaa(liit)laste meelest venelastele maha müüdud! Jakobsoni loodud Tõnni kõneldav Estnisch on lingvistiliselt mingi pseudo. Kusjuures see on põhimõtteline värk. Jakobson on ikkagi ju n-ö tegeliku eesti isamaalisuse konstrueerija! Seepärast ongi meil põhjust ?  temale toetudes ? küsida: mis on murrak, mis on murre, mis on keel ja mis on lihtsalt lingvistiline libakas! Muuseas. Tõnn esitab oma lingvistilises libakas mõistukõneliselt ka ?sietokeste? metafüüsika: ?Üks kana õli kõrd julgose rinda võtnod nuore kuke suadetusel põllo piäle jalotama minnä. Ehk täle küll kotka puolt miägi ei õldud tehtud, sieski kihotas tedä vana kukk piäle tagasituliko kiskodes ja nokkides nie kaua taga, kunni tedä tõistele hirmotäheks ühte vana sügävä kuobasse ajas, kus vaene kana hirmsal viesil õleks pidänod ärä lõppema, kui tedä valitseja peremies siält mitte neide sõnadega ep õleks välja aidanod: ?Ma näen, et muod üle ei jää, kui vanamiest ühe peä jau lühemaks tehjä!? mis täle kua kõik perekõnd täiest südamest suovis.? (ibidem, lk 216.)

Mõisahärra Otmar von Altfussi eestlasest (või lätlasest?) mõisavalitseja Blüthenrothil on aga teistsugune probleem, mille ta sõnastab juba kadakasaksa keeles: ?Ach, eine Kleinigkeit Sache ätte ich peinahe wergessen: morgen abe ich wornehme Gäste, Toktor hund Pastor hund so weiter; ta wunschen ich ihnen mit kuut Sinn einige Welthihner auftafeln.? (Tõlkes: ?Ah, ühe pisiasja oleks ma peaaegu unustanud: homme on mul auväärsed külalised, arst ja pastor ja nii edasi; siis sooviksin ma heameelega neile mõned põldpüüd lauale panna.?) Kuidas eeltoodud kadakasaksat täpselt hääldati, ei oska öelda. Ent kes saksa keelt õppinud on, see saab kirjapildistki aru, et tegemist on ehtsa libakaga.

Sellepärast laulgemgi koos meie Eesti isamaa selleaastaste eurotibudega: ?Let?s get loud!?. Paneme lauda kettima! Paneme pidu, eesti plikad! Aber sorry! Peab ju olema ? chick?id. See sõna tuleb jällegi eurokeelsest chicken?ist, mis tähendab ?kana? ja olevat seejuures isegi seksistlik, st euroeide väärikust solvav. Umbes nagu Jakobsoni Tõnni suu läbi sõnastatud sietokeste metafüüsiline kana, kes nuore kuke suadetusel põllo piäl jalotab. Aga lets lauta kettima on ikkagi English… ja meie siin oma prändiga ju welcome to Estonia… Seepärast. Edasi, eesti kanad! Libaka Kodavere sietokesest valitseja peremies teeb ju (eestikeelsest) vanamiehest kuke niikuinii ühe peä jau lühemaks!

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming